Jõulud tähendavad õigemeelsete jaoks, et kõik läheb veel hästi
Esimese Presidentkonna 2022. a jõululäkitus
Pühapäev, 4. detsember 2022. a.
Ma tänan President Nelsonit ja Esimest Presidentkonda selle erilise võimaluse eest täna õhtul kõneleda. Meie pere on tähistanud jõuludega seotud kombeid meie oma riigis ning Prantsusmaal, Saksamaal ja Brasiilias. Ükskõik kus me ka ei elaks, jääb üks kaunis tõde kõigile, kes usuvad ja järgivad Jeesust Kristust, ikka muutumatuks: me rõõmustame, et Tema, kes on algusest peale kutsutud, Tema, keda sajandeid oodati, Tema, kes oli Isa Ainusündinu, tuli aegade keskpaigas, alandlikemates tingimustes – Ta tuli! Ja kuna Ta tuli, elavad miljardid siin maa peal elanud taas ning kui nad selle valiku langetavad, võivad nad pärida igavese elu, mis on kõigist Jumala andidest suurim.
Me võime õppida Tema kaunist jõuluajal aset leidnud sünniloost palju õppetunde.
Ma jagan teiega täha õhtul seda õppetundi: kõigi nende murede ja kindlusetuste, raskuste ja vaevade juures, mis surelikus elus meie kannul käivad, läheb neil, kes on õigemeelsed – kel on Issandasse usku ja kes Teda usaldavad –, lõpuks kõik hästi.
Mõelge neile kaunitele näidetele.
Üks õigemeelne naine Eliisabet ja ta abikaasa Sakarias, kes olid jõudnud vanemasse ikka, olid kurvad, et neid poldud lastega õnnistatud. Sellest hoolimata olid nad ustavad ja usaldasid Issandat.
Kuigi pühakirjades pole kirjas, mida Sakarias ja Eliisabet võisid tunda ja teineteisele öelda, aitab muusikaline draama „Maailma Päästja” meil nende südames toimunu üle mõtiskleda. Sakarias teatab Eliisabetile: „Meid pole valitud lapsi saama. Kuid ometi me usaldame Issandat.” Seejärel nad laulavad: „Ma annan igavesti Jumalale, kuid mitte selleks, et täituks mu tahe. ‥ Kui nii ei lähe, tähendab igavesti Talle anda, oodata ja vaadata ja näha. ‥ Las Ta juhib mind edasi, kuni mu tundide, päevade, aastate lõpuni.”1
Kuid siis sündis ime. Pühakirjades seisab, et Sakariasele ilmus templis ingel Gabriel. Ingel kuulutas: „Eliisabet toob sulle ilmale poja, ja sa paned temale nimeks Johannes. ‥ Ja ta ‥ soeta[b] Issandale valmistatud rahvast!”2
Sakarias vastas: „Mina olen ju vana ja mu naine on oma päevade poolest väga elatanud!”3
Gabriel vastas: „Sellepärast et sa ei ole uskunud mu sõnu”, „sa jääd keeletuks ega saa rääkida päevani, mil see ‥ lähe[b] täide!”4
Mõelge, millised tunded võisid Eliisabetti ja Sakariast vallata. Nad olid aastaid laste nimel palvetanud, kuid ühtegi ei sündinud. Nad ei lakanud käske pidamast ja Issandat usaldamast. Seejärel ilmus Sakariasele ingel, kuid selle tagajärjel ei suutnud ta rääkida. Ta võis mõtiskleda, mis seisus on ta Issanda ees. Kuid lubatud ajal sündis laps. Sakarias võis jälle rääkida. Ja lapsukesest sirgus prohvet Johannes, kes Päästjale teed valmistas. Kogu kindlusetuse ja kõigi raskuste juures läheb õigemeelseil lõpuks kõik hästi.
Järgmisena kohtame jõululoos armsat Jumalapoja emaks valitud Maarjat. Ja ometi pole ta elu sugugi muretu ja kindel. Gabriel ilmus Maarjale ja rääkis talle tema üllast kutsest. Maarja küsis: „Kuidas see võib sündida, kuna ma mehest ei tea?”5, Gabriel selgitas, et tema peale tuleb Püha Vaimu vägi ja Kõigekõrgema vägi varjab teda ning temast sünnib Jumala Poeg ja Ta nimi saab olema Jeesus.
Mõelge, kui rõõmus ja õnnelik võis ta olla, et Jumala ingel teda külastas. Ja kui alandlik, kui ta mõtiskles kauaoodatud Messia emaks olemise üle. Kuid Joosepile rääkides kõik sugugi ei lahenenud. Joosep oli õiglane mees ega tahtnud Maarjat häbistada, kuid ta polnud kindel, mis rada ta peab minema. Keset vaeva ja kindlusetust ilmus talle unenäos ingel: „Joosep, ‥ ära karda Maarjat, oma naist, enese juurde võtta, sest mis temas on sündinud, on Pühast Vaimust. Ta toob ilmale poja ja sa pead temale nimeks panema Jeesus, sest tema päästab oma rahva nende pattudest!”6
Mõistagi on arusaadav, et Maarja oli vaevatud ja kindlusetu ning pani imeks, kuidas see kõige hämmastavam õnnistus sünnib. Ka Joosep oli mures ja rahutu. Kuid nüüd oli selge, et seda rada tuleb neil käia kahekesi. Maarja võis olla nii õnnelik, kui ta sai teada, et ingel Joosepile ilmus. Joosep võis olla nii õnnelik, kui ta sai teada, et see on Jumala tahe. Kindlusetuse ja raskuste juures läheb õigemeelseil lõpuks kõik hästi.
Kuid nagu me teame, polnud raskused veel lõppenud, need ei lõpe kunagi. Kui Maarjal hakkas sünnituse aeg kätte jõudma, nõudsid roomlased, et Joosep läheks tagasi Petlemma linna. Maarja ja Joosep otsustasid minna üheskoos. Me kõik armastame seda kaunist jõululugu. Petlemma saabudes polnud majas aset. Kui suur võis olla Joosepi mure. Kuidas võis see küll nii olla? Miks peaks Maarja, kõigi naiste seast väljavalitu, sünnitama Kõige Kõrgema Poja tühipaljas laudas? Kas sünd läheb vaevatult ja tüsistusteta?
See võis näida nii üllatav, nii ebaõiglane. Kuid lapsuke sündis. Ta oli terve. Kaunis jõululaulus jutustatakse, et „kui Jeesuslaps sünnib, ei rikkust Ta näe, vaid väikeses sõimes nüüd magama jääb”.7
Enne kui öö sai läbi, ilmus karjastele väljal ingel, kes kuulutas neile suurt rõõmu. Ja inglid laulsid: „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu inimeste seas, kellest temal on hea meel!”8
Karjased läksid Petlemma Jeesuslast otsima. Ja millist tröösti ning kindlust võisid Joosep ja Maarja tunda, kui karjased Kristuslapse üles leidsid ning nad mõistsid, et raskustel nende ümber oli eesmärk. Inglid olid kuulutanud Tema tulemist ja Ta üllast missiooni. Pärast vaeva ja kindlusetust läheb õigemeelseil lõpuks kõik hästi.
Vaev, kindlusetus ja mured ei jätnud õigemeelseid ka uues maailmas. Prohvet Saamuel kuulutas prohvetlikult, et Päästja sünd jääb viis aastat tulevikku ning et selle märgiks on öö, mil ei lähegi pimedaks. Selle päeva lähenedes pidi aset leidma midagi mõeldamatut. „Uskmatud, [kes kuulutasid, et aeg on möödas], olid määranud päeva, mil kõik need, kes usuvad, [et Päästja tuleb], surmatakse, kui ei ilmu tunnustähte.”9 Uskmatud naeruvääristasid usklikke: „Teie rõõm ja teie usk selle asja suhtes on olnud asjatu.”10 Kujutage ette õigemeelsete rahutust ja muret. Pühakirjades öeldakse, et Nefi „kummardus maha ja hüüdis vägevalt Jumala poole oma rahva pärast”.11 Ja kui Nefi palvetas, tuli „temale ‥ Issanda hääl, öeldes: Tõsta oma pea ja ole rõõmus; sest vaata, aeg on lähedal ja tänasel ööl antakse tunnustäht ja homme ma tulen maailma”.12
Pühakirjades kuulutatakse: „Sõnad, mis tulid Nefile, läksid täide ‥; sest vaata, päikese loojudes ei tulnud pimedust. ‥ Ja ‥ kõik inimesed ‥ olid ülimalt hämmastunud, nii et nad langesid maha. ‥ Ja ‥ terve see öö ei tulnud pimedust, vaid oli valge nagu keskpäeval. ‥ Ja nad teadsid, et see on päev, mil Issand sünnib.”13
Kõigi raskuste ja kogu kindlusetuse juures läheb neil õigemeelseil – neil, kes Jumalat usaldavad – lõpuks kas selles elus või siis, kui me Ta jalge ees põlvitame, kõik hästi.14
Kui mõelda Päästja sünniaja pühadusele, siis miks ootas Issand kõige viimase ööni, enne kui Ta ütles Nefile, et Ta homme sünnib? Ta oleks võinud seda nädalaid või kuid varem öelda. Miks Ta lasi Eliisabetil ja Sakariasel ilma lasteta vanaks jääda, enne kui Ta kinnitas, et neile sünnib prohvet Johannes? Ning miks pidi Maarja eesseisva üle imestama ja Joosep oma kohas kõikide lugude loos kahtlema? Miks ei teatud sõime, karjaste ja inglite rollist kuni sündmuste asetleidmiseni?
Surelikkusele eelnevas maailmas ütles Issand: „Paneme nad nõnda proovile, et näha, kas nad teevad kõike, mida iganes Issand, nende Jumal, neil teha käsib.”15 Ja Õpetussõnadest loeme: „Looda Jehoova peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele! Õpi Teda tundma kõigil oma teedel, siis Ta teeb su teerajad tasaseks!”16
Jäägem meie enda kindlusetutel aegadel, meie enda vaevalistel ja rasketel päevadel, oma heitlustes ustavaks. Tol pühal ööl saabus Jeesus. Tema on maailma Päästja, Rahuvürst, kuningate Kuningas. Ta elab ja „kõik me soovid, ootused sel ööl on [Temas] täitunud.”17 Ma tunnistan, et kui me oleme õigemeelsed, pühib ja heastab Ta, armastatud Jumalapoeg, kõik meie kurbuse-, raskuse- ja kindlusetusepisarad. „Rõõm kogu maal, ‥ meil sündin’d Kuningas.”18 Jeesuse Kristuse nimel, aamen.