Iga-aastased ülekanded
Seminar, instituut ja muud töös olevad asjad


21:24

Seminar, instituut ja muud töös olevad asjad

SI iga-aastane ülekanne 2023

Reede, 27. jaanuar 2023. a.

Juhataja Steven J. Lund: Oh, milline rõõm, et mul paluti jagada oma tunnistust teile, keda ma nii väga imetlen, ja olla nende kahe suurima õpetaja vahel, keda ma Kirikus tean.

Osalesin hiljuti Harvardi professori Arthur Brookesi loengus. Ja ta ütles: „Teate, me avaldame liiga suurt survet oma õpetajatele; me palume neil muuta inimkonna ajaloo käiku.” Ta ei teadnud, kui õige see oli. Ainult et teie puhul ei muretse me mitte inimajaloo, vaid igavike pärast. Niisiis, me ootame teilt palju ja hindame seda, kes te olete ja mida te teete ning et esitate kõrgeid nõudmisi.

Kui ma viimati üldkonverentsil kõnelesin, rääkisin sellest, et tahaksin panna oma käed siira koju naasva misjonäri õlgadele ja jagada temaga oma südame mõtteid. Kui mulle anti ülesanne teile kõnelda, tehti mulle ka ettepanek, et ma teeksin seda siin – et ma paneksin oma käed teie õlgadele, vaataksin teile silma ning väljendaksin oma tundeid teie võimaluste ja väljakutsete kohta. Noh, me ei hakka teid igaühte katsuma, aga arvestades sellega, mida ma teie vastu tunnen, siis tahaksin teada, mis on teie südames.

Ma olen varahommikuse seminari tulemus. Mind õpetati enamasti väikeses teisaldatavas klassiruumis ühe California keskkooli kõrval. Meid õpetas kordamööda meie piiskopkonna liikme Rootsi päritolu uskupöördunud abikaasa ja seejärel hilisematel aastatel kaks seitsmekümneaastast vanaema – kõiki kolme muutis õpetamiskõlblikuks peamiselt see pühendumine, mis sundis neid enne kella viit hommikul üles tõusma, ja nende täielik veendumus taastamise tõepärasusest. Suurema osa sellest, mida ma evangeeliumist tean, ja ma mõtlen seda sõna otseses mõttes – suurema osa sellest, mida ma evangeeliumist tean, õppisin ma seminaris. Ja enamik uutest asjadest, mida ma nüüd evangeeliumi kohta õpin, on lihtsalt taasavastatu sellest, mida nad püüdsid mulle seminaris õpetada.

Nii et alustame kõige tähtsamate sõnadega, mida ma suudan väljendada: tänan teid selle eest, mida te teete ja kes te olete. Tänan teid valmisoleku eest teha hindamatut tööd, mis on vajalik selleks, et muuta oma õppekava, tunniplaane ja kalendrit, et viia need vastavusse „Tule, järgne mulle” programmiga. Paljud Kirikus ei näinud täielikult, mida teilt paluti. Tänan teid teie suure töö eest selle muutuse elluviimise nimel, teades, et te jätkate õppekavade täiustamist. Teie töö on hakanud vilja kandma.

Meie kontorisse saabus üks kiri, mis räägib tuttava loo. Selles on kirjas: „Kui ma aus olen, siis minu pere ei korralda tavaliselt pereõhtuid. Me ei loe oma pühakirju väga sageli iseseisvalt või perekonnana ega uuri üheskoos evangeeliumi. Me oleme Kirikus aktiivsed; aga viimasel ajal, kuna ma olen olnud seminaris, olen saanud jagada nendega asju, mida olen seminaris õppinud. Ma usun, et seminar mõjutab mind pühakirju lugema ja aitab minul omakorda mõjutada oma perekonda.”

Seda me ju lootsimegi, kas pole? Et Kiriku-poolne tugi voolaks tagasi, et tugevdada Kiriku kodukesksust. See protsess on osa käimasolevast taastamisest ja see on süsteem, mis toimib. Kirik teeb suuri jõupingutusi, et mõista, mis toimib ja mis mitte. Te olete tegelikult mitmete selliste asjade keerises, mis, nagu me teame, loovad püsivaid sidemeid Issandaga.

Niisiis, kui mu käed juba teie õlgadel või hoopis kaela ümber on, kas ma võin tuua välja mõned asjad, mis teadaolevalt toimivad, et te saaksite keskenduda sellele, mis on teie õpetamises kõige olulisem? Öeldakse, et edu esimene koostisosa on kohaleilmumine. Keskmiselt on noortel, kes lähevad seminari, paremad tulemused kogu elu jooksul. Nad saavad suurema tõenäosusega templianni, teenivad suurema tõenäosusega misjonil, abielluvad suurema tõenäosusega templis. Need, kes käivad neli aastat seminaris, loovad evangeeliumiga sideme, mis harva katkeb. Teiseks, kui noored maksavad täiskümnist, tekib neil side Taevase Isaga, mis jääb püsima. Iga kord, kui nad täidavad seda käsku ja kümnist maksavad, luuakse uus side ohverduse ja selle sideme vahel.

Ma loodan, et iga seminari- ja instituudiõpetaja parandab pidevalt seda, kuidas ta õpetab kümnise väest luua sidemeid Taevase Isaga. Minu isa küsis minult kord, kui olin umbes 10-aastane, kas maksan alati oma kümnist. Ma maksin. Seda polnud kuigi palju, sest sellel muldkattega teel, kus me elasime, ei toimunud eriti palju kaubategevust. Kuid ta jätkas: „Tead, kui sa nii otsustad, võid elada oma elu, olles kümnise maksmises täiuslik.” Ta ütles: „Üks asi, mida ma kahetsen” – seda ütles minu isa –, „oli see, et kui ma mereväes paar kuud laeva peal olin, ei olnud kohta, kus kümnist maksta, ja mul kadus see harjumus. Aga pärast seda olen teinud seda täiuslikult. Aga ma tunnen häbi selle aja pärast, kui ma seda ei teinud. Kui sa otsustad, võid olla selles täiuslik.” Ja ka teie õpilased võivad selles täiuslikud olla.

Kolmas asi, millele ma teie tähelepanu juhiksin, mis tõesti toimib, on noortekonverentsid. Noortekonverentsid on hämmastavad. Möödunud suvel said paljud või enamik 200 000 14–18-aastasest noorest üle maailma suurema ja motiveerivama arusaama sellest, kes nad on ja miks Issand palub neilt seda, mida Ta palub. Noortekonverentsid on nii edukad, et oleme pidanud endalt küsima, mis need nii eriliseks teeb. Mis on noortekonverentsi mõju?

Osa sellest mõjust on see, et osalejad eraldatakse nädalaks nende igapäevastest segajatest, mis muudab nad väga õpetatavateks ja keskendunuks. Ja kogu selle aja jooksul, mil nad on selle rahu sees nagu laps kodus, on nad koos teiega, õpetajate ja ürituse juhtidega, kes on enamasti seminaridest ja instituutidest, ja te sütitate nende aju põlema õpetusega, mis on nii puhas ja kasulik, et õhutab neid muutma oma südant.

Te annate neile vahendid, mida nad vajavad, kui nad laupäeval tagasi oma elu kultuuriuputusse sõidavad. Teie õppetunnid ja eeskuju ning iga sõnavõtt läheb nende eluoskuste tööriistakasti. Mõne jaoks võib noortekonverents olla nende viimane parim võimalus sõlmida rahu iseenda ja Jumalaga. Tänan teid selle eest, et olete pühendunud sellele, et anda neile oma parim nii vaimselt, intellektuaalselt kui ka pedagoogiliselt. Meie Kiriku korraldatud uuringud kinnitavad, et üks kõige võimsam eluaegse jüngripõlve käivitaja on olnud suhted teiesuguste usklike täiskasvanutega, kes mõistavad, kuidas toime tulla elu väljakutsetega ja leida rõõmu Kristuses.

Umbes kuu aega tagasi paluti juhataja Bonnie H. Cordonil ja minul anda Esimesele Presidentkonnale aru noortekonverentsi programmist ja sellest, kuidas see möödunud suvel Ameerika Ühendriikides ja Kanadas käivitus. Me lõpetasime oma esitluse ja vastasime mõnele mõtlemapanevale küsimusele meie plaanide kohta edasiste paranduste tegemiseks ning tundus, et koosolek on läbi. Aga kui me hakkasime oma toolidelt tõusma, kummardus president Nelson ettepoole ja ütles: „Me peame õpetama neid palvetama.” Me istusime kohe uuesti maha. Ta ütles: „Me peame õpetama neile, kuidas palvetada, kelle poole nad palvetavad ja milline on palve keel.” Ja siis rääkis ta, et on mures selle pärast, et me võime muutuda liiga pealiskaudseks selles, kuidas me Taevase Isa poole pöördume. Seejärel kordas ta uuesti: „Me peame õpetama neile, kuidas palvetada, kelle poole nad palvetavad ja milline on palve keel.” Õpetame neid siis palvetama. Iga kord, kui me palvetame, kutsume Taevast Isa üles meie ellu sekkuma. Iga palve on palve, et sünniks ime. Isegi tänupalvetega loodame süvendada meie suhteid Jumalaga.

Pöördume siis järgmise toimiva tunnistusevahendi poole. „Sulle, noor” juhend. Vabandust – „Sulle, noor: juhend valikute tegemiseks”, mis õpetab meid reeglitele keskendumise asemel keskenduma meie suhetele Päästjaga ja Tema-sarnaseks saamisele. Vana kõnekäänd „Mida teeks Jeesus?” on endiselt fantastiline elureegel. See, mille põhjal me oma otsuseid teeme, ei ole enam trükis, vaid see on meie Jumala antud missioon.

President Nelson ütleb meile ikka ja jälle, et kõige tähtsam asi, mis selles maailmas toimub, ja põhjus, miks me tulime maailma praegusel ajal, on Iisraeli kokkukogumine. Seega, kui me langetame otsuseid selle kohta, kuidas oma elu elada, peaksime lähtuma küsimusest: kas see otsus aitab või takistab minu võimet täita oma surelikke eesmärke? Püüdes elada sellist elu, mis on Issanda väesalga vääriline, püüame viia oma eluvalikud kooskõlla oma elu missiooniga.

Küsimus igaühele meist on: kas me usume Kristust, kui Ta ilmutab oma prohvetite kaudu meie jumalikke eesmärke? Sest kui me usume Teda, siis tahame teha suuri otsuseid. Teie, õpetajad, olete meistrid selles, et aidata neil sellele küsimusele vastata. Muutuvas maailmas ei kaitse meid rangete reeglite nimekiri, vaid evangeeliumi põhimõtted.

Uues noorte valikute tegemise juhendis „Sulle, noor” palutakse meie noortel hakata lähenema elule pigem oma vaimse tundlikkuse kui oma väga muutliku kultuurilise tundlikkuse kaudu. See uus „Sulle, noor” juhend on midagi muud kui järjekordne täiskasvanute püüdlus noortele väärtustest rääkida. Selle asemel on see muutus selles, kuidas nad oma elule lähenevad, kui õpivad oma tõelist identiteeti Jumala poegade ja tütardena. Õpivad, et Jumalal on nende jaoks töö, mida nad peavad tegema, et Ta on saatnud nad siia konkreetsetel eesmärkidel, mis annab nende elule pulbitseva tähenduse. Nende jalad kinnitatakse evangeeliumi pinnasele.

See uus juhend valikute tegemiseks on osa aastakümnetevanusest ilmutusemustrist, mis viib meid sügavama vaimsuse poole. See on kõige uuem osa pikast taastamiskaarest, mis hõlmab koguduses õpetamise edukat üleminekut koduõpetusele ja seejärel teenimisele – pereõhtu pidamist peredes, iga liige on misjonär algatust, päheõpitud misjonärivestlustelt üleminekut „Jutlusta minu evangeeliumi” misjonitöö juhisele ning skautluse ja isikliku arengu programmi asendamist laste- ja noorteprogrammiga, milles noortel palutakse teha otsuseid oma vaimse elu suhtes.

Uued lugemisnõuded seminaris on kooskõlas selle põhimõttepõhise Vaimust juhitud lähenemisega. Me oleme üha enam liikunud kõrgema ja pühama vaimselt motiveeritud otsustusviisi suunas. On üha olulisem, et meie noored ja meie ise õpiksime otsustama, kuidas peaksime tegutsema, lähtudes pigem pühadest põhimõtetest kui konkreetsetest keeldudest. Meie noored seisavad juba praegu silmitsi moraaliküsimustega, mis kümne või kolmekümne aasta eest isegi päevakorras polnud. Kui nad hakkavad täna tasakaalu kaotama tätoveeringute üle otsustades, siis oodake vaid, mille muuga maailm neid tulevikus ründab.

President Russell M. Nelson selgitas, kuidas neid otsuseid teha. Te ei saa lihtsalt teha kontrollnimekirja. Ta õpetas: „Ma luban teile, et kui te teete siiralt ja järjepidevalt vaimus tööd selle nimel, et arendada endas välja hädavajalik vaimne oskus õppida, kuidas kuulata Püha Vaimu sosistusi, siis on teie päralt kogu juhatus, mida teil elus vaja läheb.”1

Ringleb lugu 14-aastasest tütarlapsest, kes ütles oma emale päev pärast üldkonverentsi, et uus brošüür ei keela mitmekordseid augustamisi, ja seega kavatses ta neljapäeval oma kõrvadesse paar auku lisada. Ema tõmbas sügavalt hinge ja olevat talle öelnud: „Noh, sa tead, mida meie sellest arvame, aga siin ei ole küsimus selles, mida meie tahame, et sa teeksid; see on sinu võimalus küsida, mida Taevane Isa tahab, et sa teeksid. Sa pead selle teada saamiseks tööd tegema, uurima, palvetama ja vastust ootama.” See 14-aastane leidis oma vastuse ja ema muutis tema elu.

Kui olin misjonilt koju jõudnud astusin ma Ameerika Ühendriikide armeesse. Ühel päeval ilmusin Oaklandi vastuvõtukeskusesse, kus mind võeti vastu minu uude sõjaväeperekonda. Minu äsja määratud sõbrad olid minust ja üksteisest nii erinevad, nagu te võite ette kujutada. Kuid 24 tundi hiljem olime kõik saanud ühesuguse juukselõikuse, riietatud ühesugusesse vormiriietusse. Ja kui me tol õhtul oma kasarmusse läksime, nägime me kõik välja ühesugused. Järgmiste kuude jooksul, mil me koos treenisime, ei suutnud ma kunagi öelda, kes oli kes nende vastuvõtukeskuses nähud meeste seast. Me treenisime koos, kurtsime koos ja avasime üksteisele oma hinge, ja meie hulgas ei olnud mingisuguseid -lasi. Sain eluaegse õppetunni vormiriietuse tähtsuse kohta: see, mida me kanname, võib meid kas lahutada või ühendada. Rõivad räägivad sellest, kelle poolel me oleme ja mida nende kandjalt võib oodata.

Lugesin äsja ühest Lähis-Idas tulelahingus osalenud merejalaväe meditsiinitöötajast, kes kandis mitu haavatud mereväelast lennuväe evakuatsioonikopterisse ja naasis seejärel uuesti lahinguväljale ning tuli tagasi veel ühe haavatud sõduriga. Mõned kohalikud liitlasvägede sõdurid irvitasid tema üle, öeldes: „Hei, mereväelane” – ja nad mõtlesid seda solvanguna –, „Hei, mereväelane, kas sa ei märganud, et sa kannad ühte vaenlasest?” Ta ütles lihtsalt: „Hei, ma olen mereväelane; kas te ei märganud, et ka tema on haavatud?” Tema vorm tähistas midagi transtsendentaalset.

Prohvet on kutsunud need noored Issanda väesalka. Kui sa liitud armeega, siis kannad sa vormi. Ohu või katastroofi korral teatab pataljoni vormiriietus elanikkonnale, et abi on saabunud, õigemeelsed armeed vabastavad rõhutud, nende teele visatakse lilli, valatakse pisaraid, abi on saabunud. Misjonärid kannavad vormiriietust; Jumala armee saab kõige paremini teha seda, mida teda on tegema saadetud, kui ta eristub pisut neist, keda ta on saadetud üles tõstma ja vabastama.

Käsiraamat ütleb: „Ta teab” – rääkides Taevasest Isast –, „Ta teab, et sa suudad maailma paremaks muuta, ja selleks on paljudel juhtudel vaja, et sa maailmast erined.”2

Kui ma veel sõjaväes olin, läksime koos sõbra Richiga puhkusele ja sattusime Jeruusalemma. Kui me teksastes ja polosärkides läbi Jeruusalemma tänavate jalutasime, kommenteeris üks araablasest poemüüja, et me oleme BYU Jeruusalemma keskusest. Me ütlesime talle, et me ei ole; me oleme lihtsalt paar Ameerika sõdurit.

„Jah, aga te olete ka Jeruusalemma keskusest.”

„Millest sa seda arvad?”

„Seda on kvartali kaugusele näha.”

Me vaatasime teineteisele otsa; me nägime välja nagu Iisraeli kaitseväe sõdurid, kes meist mööda kõndisid, kandsid samu riideid, mida meie kandisime – sama soeng, sama kõik. Aga nähtavasti oli meis midagi erinevat.

Läbi aegade on Issanda järgijad elanud enamasti teiste rahvaste seas, kellel on erinev kultuur, väärtused ja prioriteedid. Kuidas me siis austame oma ligimesi, elades samal ajal eesmärgipäraselt evangeeliumi ainulaadset kultuuri? Meil palutakse olla valgus maailmas, kui Issand kogub Iisraeli viimast korda kokku, et valmistuda Tema tagasitulekuks. Kiriku liikmed kannavad sageli valgust, mis on meile endile nähtamatu, kuid teistele märgatav. Ma arvan, et see on Kristuse valgus, mida nad näevad, mõnikord hägusalt, kuid kindlasti meie langenud olekust eredalt läbi paistmas. Kristus on ju ikkagi noorte tugisammas. Kõik, mida me teeme selle valguse kõrvalejuhtimiseks, vähendamiseks, maskeerimiseks või varjamiseks, nurjab meie praegusel ajal sündimise eesmärgi.

Juhend „Sulle, noor” võib aidata meil kanda seda valgust, kui otsime inspiratsiooni selle kohta, kuidas meie ainulaadseid, jumalikult määratud eesmärke saab kõige paremini täita meie elu ja elustiili otsuste kaudu. Jumala pühitsetud rahvaks olemine on kompliment. See võib tähendada, et me eristume rahvamassist, kuna me kuulutame oma valikute kaudu, keda me järgime. Meie ülesanne Kiriku haridussüsteemis, laste- ja noorteprogrammis ning Jumala kuningriigis maa peal ei ole mitte ainult hoida seda põlvkonda kaotamast oma usku ja libisemast eluviisidesse, mis ei ole nende väärilised; prohvet kutsub noori mehi ja noori naisi, kes on võimelised tegelema maailma taaselustamisega.

Issanda prohvet kutsub üles naisi, kes suudavad püsti tõusta ja juhtida maailmas, kus on palju naisi, kes nõuavad korrakohaselt oma õiget kohta maailmas, kavatsusega olla asjakohased ja mõjusad. Kuid paljude jaoks näib usk olevat vastuolus nende tähendusrikaste püüdlustega. Ja ikkagi riietavad Siioni naised end jumalikkuse väega ja liigutavad keset.

Ja Ta vajab meid, et ehitada üles suure väega mehi, kes omandavad kõik pühakirjades kirjeldatud Jumala poegade omadused. Kas maapealses elus võib olla ainult üks kapten Moroni? See ei ole see, mida ma kuulen president Russell M. Nelsonit ütlevat, kui ta räägib sellest kuninglikust põlvkonnast. Ta kuulutas neile: „Meie Taevane Isa on hoidnud paljusid oma kõige õilsamaid hingesid, võiks lausa öelda, et oma parima võistkonna, selle viimase faasi jaoks. Need õilsad hinged – need parimad mängijad, need kangelased – olete teie!”3

Nii et tänan teid veel kord selle asendamatu jõu eest püsiva pöördumise suunas, milleks te olete selle Issanda Kiriku ja kuningriigi noortele. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

Viited

  1. Russell M. Nelson ja Wendy W. Nelson. Iisraeli Lootus – ülemaailmne pühalik koosolek noortele, 3. juuni 2018, ChurchofJesusChrist.org.

  2. Sulle, noor: juhend valikute tegemiseks (2022), ChurchofJesusChrist.org.

  3. Russell M. Nelson ja Wendy Nelson. Iisraeli Lootus. – ülemaailmne noorte pühalik koosolek, 3. juunil 2018, ChurchofJesusChrist.org.