„Ärge kartke, ‥ teie rõõm on täielik minus” (ÕL 101:36).
Õhtu vanem Quentin L. Cookiga
Ülemaailmne pühalik koosolek noortele täiskasvanutele • 11. september 2016 •
Olen tänulik, et saan olla koos teiega, noored täiskasvanud, kes te vaatate seda ülekannet üle kogu maailma. Nagu juba öeldi, toimub see pühalik koosolek kogudusehoones, mis asub Washington D.C. templi kõrval. Ma valisin selle asukoha just sellepärast, et see asub templi kõrval. Olen tänulik, et elame ajal, mil templid on levinud üle kogu maailma. Me vajame templi õnnistusi nendel väga rasketel aegadel.
Maailm paistab olevat sõna otseses mõttes ärevuses.1 On enneolematul määral tülisid. Meelerahu ja turvatunne võib tunduda kauge ja isegi kättesaamatu. Minu sõnum teile täna õhtul on, et me ei peaks kartma isegi ohtlikus ja rahutus maailmas. Pühakirjad kinnitavad meile, et tänu Päästjale võime tunda täielikku rõõmu.2
On mõned imelised sündmused, mis on paljudel teist positiivsel viisil südamesse ja meelde söövitatud. Te mäletate selle sündmuse igat üksikasja. Näiteks võib tuua misjonikutset sisaldava ümbriku avamise, templis abikaasaga kokkupitseerimise, mõistmise, et Püha Vaim on teie hinges tunnistanud Mormoni Raamatu õigsusest. Need on hinnatud sündmused, mis toovad mitte ainult rahuldust, vaid ka kestvat õnne. On huvitav, et sündmused, mis on mingil moel Päästjaga seotud, on tavaliselt need, mis toovad suurimat rõõmu.
Kuid on mõningaid sündmusi, mis on nii šokeerivad või traumeerivad, et need mõjutavad meid sügaval viisil.
Berliini müüri lammutamine, Ameerika Ühendriikide presidendi John F. Kennedy atentaat ja terrorismirünnak 11. septembril on mõned näited šokeerivatest sündmustest, kus inimesed mäletavad täpselt, kus nad olid ja kuidas nad ennast tundsid, kui nad seda uudist kuulsid.
Enamik teist olid väga noored tänasel päeval, 11. septembril 2001. aastal, viistest aastat tagasi, kui rünnati Maailma Kaubanduskeskust New Yorgis ja Pentagoni siin Washington D.C. piirkonnas. Ma kahtlustan, et enamik teist (vaatamata sellele, kus te üle maailma elate) mäletavad, kus te olite ja millist šokki ja hämmastust teie ja teid ümbritsevad inimesed tundsite. See sündmus hävitas paljude rahutunde ja suurendas haavatavuse tundeid. Nagu ma olen kirjeldanud varasemalt, oli sellel eriline tähendus mulle ja minu naisele Maryle.
Meie vanim poeg ja tema naine ootasid oma esimest last ja elasid New Yorgis Maailma Kaubanduskeskusest kolme kvartali kaugusel, kui esimene lennuk, mille terroristid olid kaaperdanud, põhjatorni sisse lendas. Nad läksid oma kortermaja katusele ja vaatasid õudusega selle tagajärgi, mida pidasid kohutavaks õnnetuseks. Kui nad nägid teist kaaperdatud lennukit lõunatorni sisse lendamas, mõistsid nad, et see polnud õnnetus, ja arvasid, et Manhattani poolsaare tipp on rünnaku all. Kui lõunatorn kokku varises, mattus nende korterelamu taevast sadava varinguprügi alla.
Segaduses ja hirmunud selle pärast, mille tunnistajateks nad olid olnud, ja muretsedes edasiste rünnakute pärast, läksid nad turvalisemasse piirkonda ning seejärel Manhattani vaia kirikuhoonesse Lincolni keskuses. Kui nad sinna jõudsid, avastasid nad, et kümned teised Manhattani selle piirkonna liikmeid olid teinud sama otsuse koguneda vaiakeskusesse. Me tundsime kergendust, kui nad meile helistasid, et meid teavitada oma asukohast ja et nendega on kõik korras. Kuid me ei imestanud nende asukoha üle, kuna kaasaja ilmutus õpetab, et Siioni vaiad on „kaitseks ja varjupaigaks tormi ja raevu eest, kui see valatakse lahjendamata kujul välja kogu maa peale”.3 Neil ei lubatud naasta oma korterisse terve nädala ja nad olid vapustatud süütute elude kaotuse pärast, kuid isiklikult ei kannatanud nad mingit püsivat füüsilist kahju.
Lennuk, mis lendas sisse Pentagoni, mis asub meie tänaõhtuse asukoha Washington D.C. lähedal, oli samuti terroristide enesetapumissioon sarnaste vapustavate tagajärgedega.
Minu eesmärk täna õhtul ei ole meenutada neid kohutavaid minevikusündmusi. Ma soovin, et te rõhutaksite neid rõõmsaid sündmusi, mida ma alguses kirjeldasin. Kuid samuti soovin ma aidata teil mõtiskleda katsumuste, kannatuste ja ohtude üle, millega te oma elus silmitsi seisate või kardate silmitsi seista. Mõned sündmused võivad mõjutada suurt hulka inimesi, teised aga ainult teid isiklikult. Olen otsustanud kõneleda kolme tüüpi sündmustest: neist, mis toovad endaga füüsilisi hädaohte; neist, mis hõlmavad erilisi katsumusi, millest mõned on unikaalsed meie päevil; ja viimaks neist, mille hulgas on vaimseid ohte ja katsumusi.
Füüsilised ohud või katsumused
Füüsilisi ohte on kõige lihtsam näha ja ära tunda. Vaatamata sellele, kuidas või kust te saate teavet igapäevauudiste kohta, räägitakse esmajoones füüsilistest ohtudest, vägivallast ja tragöödiatest, eriti televisioonis ja internetis. Üks selle põhjus on, et vägivald ja surm on väga traagilised sündmused ja tavaliselt on neid kerge kirjeldada nii visuaalselt kui ka trükisõnas. Vägivald ja surm, olgu see siis lähedal või kaugel, haarab meie tähelepanu ja võib hävitada meie rahu. Kui me ei tunne ennast füüsiliselt turvaliselt, tunneme end isiklikult haavatavana.
Eelmise aasta 22. märtsil lõhkasid terroristid enesetapupommi Belgias Brüsseli lennujaamas. Neli meie misjonäri olid Delta lennufirma kassas. Kõik neist said märkimisväärseid vigastusi, millest mõned olid väga tõsised. Vanema misjonäri, vanem Richard Norby vigastused olid väga tõsised. Hiljuti ütles ta, et kuigi elu ei ole enam kunagi päris sama, on ta otsustanud toetuda Issandale ja mitte karta. Ta ütles veel: „Ma elan oma elu ja ma õpetan oma lastele ja lastelastele, et me [peame] panema oma usalduse Jumalale.”4
Issand on rõhutanud, et isegi need, kes oma elu kaotavad, olles olnud ustavad oma lepingutele, leiavad „selle taas, tõepoolest igavese elu”.5
Mind puudutasid ühe teise misjonäri, õde Fanny Claini sõnad, kes sai samuti viga Brüsseli lennujaama pommirünnakus. Ta ütles: „Selliste asjade kogemine aitab mul paremini inimesi mõista, sest inimeste elus on palju raskusi, ja nüüd olen ka mina raskusi kogenud ja võin neid paremini mõista.” Oma vigastustest taastudes ütles ta: „Kui me otsustame Jumalat usaldada, siis näeme, kuidas Ta meid abistab ja kui imepärane see on. Ma usaldan Teda nüüd rohkem kui varem.” Ta on eriti tänulik, et võis jätkata oma misjoniteenistust.6
Me teadsime surelikkusele eelnenud elus, et on vaja valikuvabadust ja vastandlikkust, et kasvada, areneda ja lõpuks ülendatud saada.
Surelikkusele eelnenud taevases nõukogus kaasas Isa plaan olulise osana valikuvabadust. Lutsifer hakkas vastu „ja püüdis hävitada inimese valikuvabadust”.7 Seepärast ei antud Saatanale ja neile, kes teda järgisid, võimalust saada füüsilist keha.
Teised surelikkusele eelnenud elus olnud vaimud rakendasid oma valikuvabadust, järgides Taevase Isa plaani. Vaimudel, keda õnnistatakse sünniga sellesse ellu, on jätkuvalt valikuvabadus. Me oleme vabad valima ja tegutsema, kuid meil puudub kontroll oma valikute tagajärgede üle. Seepärast määravad meie valikud õnne ja õnnetuse selles ja tulevases elus. „Head ja õiglased valikud toovad õnne, rahu ja igavese elu, samas kui patused ja halvad valikud toovad lõpuks südamevalu ja õnnetust.”8
Me ei või süüdistada olukordi või teisi oma otsuse pärast tegutseda vastupidiselt Jumala käskudele. Me oleme kõik vastutavad Jumala ees selle eest, kuidas me arendame kristlikke omadusi, andeid ja võimeid, ning vastutame selle eest, kuidas me kasutame meile antud aega selles elus.
Vastuseisu õpetus on lähedalt seotud valikuvabaduse õpetusega ja mõnikord vaadatakse seda selle osana. Kuid kuna vastuseid tuleb tihti välisest allikast või kolmandatelt isikutelt, on abiks vaadelda seda eraldi. Selle õpetuse võtab tabavalt kokku prohvet Lehhi kirjakohas 2. Nefi 2:11: „Sest on paratamatu, et kõigis asjades on vastandlikkus. Kui ei oleks nõnda, ‥ siis ei saaks olla ei õigemeelsust ega pahelisust, ei pühadust ega viletsust, ei head ega halba.”
Lehhi selgitab, et see õpetus on nii tähtis, et ilma selleta ei oleks „loomisel ‥ mingit otstarvet” ja „see hävitaks Jumala tarkuse ja tema igavesed eesmärgid ja samuti Jumala väe ja halastuse ja õigluse”.9
Lehhi jätkas: „Mispärast, Issand Jumal andis inimesele vabaduse ise tegutseda”.10
Me teadsime sünnieelses elus, et valikuvabaduse rakendamine võib tuua vastuseisu ja konflikte – sõda taevas on tunnistus sellest tõest. Me teadsime, et lisaks sõjale ja vägivallale on kogu maailmas märkimisväärselt palju patustamist. Me teadsime samuti, et Jeesus Kristus oli valmis tasuma nende pattude eest. Tema kannatused, mis on mõistetamatud, tõid võidu patu ja vaimse surma üle. Tema ülestõusmine ületas füüsilise surma. Me olime kindlad, et pärast surma elame taas. Nagu võime lugeda raamatust „Jutlusta minu evangeeliumi”:
„Seda võitu, mille Jeesus Kristus saavutas oma kannatuste kaudu vaimse surma üle ja oma ülestõusmise kaudu füüsilise surma üle, kutsutakse lepituseks. ‥
Kui me usaldame Jeesuse Kristuse lepitust, saab Ta aidata meil vastu panna meie katsumustele, haigustele ja valule. Me võime täituda rõõmu, rahu ja trööstiga. Kõike, mis elus on ebaõiglane, võib parandada Jeesuse Kristuse lepituse kaudu.”11
Meie liikmete kohutavad kogemused peatselt pärast Kiriku rajamist panid need lepituse põhimõtted õigesse perspektiivi. Meie õpetuslikud väärtused olid otseses konfliktis Missouri mitte meie usku uusasunikega. Paljud Missouri elanikud pidasid Ameerika põlisrahvast, indiaanlasi, järeleandmatuteks vaenlasteks ja tahtsid neid maalt eemaldada. Lisaks sellele olid Missouri asunikud orjapidajad ja pelgasid neid, kes orjapidamisele vastu olid. Paljud otsisid maad, rikkust ja isegi võimu.
Kontrastiks sellele austas meie õpetus indiaanlasi ja meie sooviks oli õpetada neile Jeesuse Kristuse evangeeliumi. Orjuse koha pealt ütlevad meie pühakirjad selgelt, et ei ole õige, et keegi on kellegi orjuses. Need küllaltki vähesed algusaegade mustanahalised liikmed kummardasid Jumalat koos meie valgenahaliste liikmetega nagu nad teevad ka tänapäeval. Lõpuks ei olnud meie eesmärk saada rikkust, vaid rajada vendade ja õdede kogukonnad, kus üksteist armastati ja elati Päästja õpetatud põhimõtete järgi. Teised Missouri asunikud tundsid, et neid ohustab suur arv pühasid, kes Issanda ilmutust järgides Missourisse kolisid.12
See tõi kaasa suure konflikti ja Kiriku liikmete tagakiusamise. Pühade vastased hävitasid nende vilja ja mõned ehitised, röövisid karja ja isiklikku vara ning ajasid neid kodudest välja. Mõned pühad valati üle tõrva ja sulgedega, neid piitsutati või peksti. Oma kirjas Joseph Smithile, kes elas Kirtlandis Ohio osariigis, ütles William W. Phelps: „See on kohutav aeg, mehed, naised ja lapsed põgenevad peaaegu igas suunas või teevad selleks ettevalmistusi.”13 Osariigist väljaajamise kaoses lahutati mõnikord perekondi ja paljudel pühadel oli puudust toidust ja teistest varudest. Kiriku liikmetel oli raske mõista, miks neid välja aeti, kui Issand oli käskinud neil Missouris koguneda. Kui Joseph Smith neid kohutavaid uudiseid kuulis, palvetas ta, et mõista. Issand vastas järgmise lohutava sõnumiga, mille võib nüüd leida salmidest Õpetuse ja Lepingute 101:35–36:
„Ja kõik need, keda kiusatakse taga minu nime pärast ja kes peavad vastu usus – kuigi nad on kutsutud jätma oma elu minu pärast – nad saavad siiski osa kõigest sellest hiilgusest.
Mispärast, ärge kartke, isegi kuni surmani; sest selles maailmas ei ole teie rõõm täielik, vaid teie rõõm on täielik minus.”
Issand lubas samuti, et autasu õigemeelsuse eest on „rahu selles maailmas ja igavese elu tulevases”.14
Seega võimaldab Päästja lepitus meil tunda rahu ja vaikust isegi keset füüsilisi ohte.
Erilised katsumused, millest mõned on ainuomased meie aegadel
Noorte täiskasvanutena on teil lisaks füüsilistele katsumustele ka erilisi katsumusi, millest mõned on ainuomased meie aegadele. Te muretsete haridust, tööd, abielu ja peret puudutavate otsuste pärast. Nende otsuste õpetuslikke tagajärgi on puudutatud paljudes kõnedes ja need on üpris hästi teada. Kandes karistust meie pattude eest, ei vabastanud Päästja meid isiklikust vastutusest selle ees, kuidas me oma elu elame. Algusest peale on pühakirjad kuulutanud töö, töökuse, kõigest väest vaeva nägemise, oma talentide arendamise ja perede eest hoolitsemise väärtusest. 1. Moosese raamatus kuulutas Issand: „Oma palge higis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle mullaks saad.”15
Ma usun, et liikmete seas on need õpetuslikud mõisted laialdaselt omaks võetud. Kuid keerulises maailmas on palju segadust selle üle, kuidas neid põhimõtteid rakendada.
Oma esimeses üldkonverentsi kõnes 20 aastat tagasi jagasin ma naljakat isiklikku lugu, millel on nende küsimustega otsene seos.16
Kui meie lapsed olid veel väikesed, otsustasime koos naise Maryga järgida traditsiooni, mida õpetas minu isa, kui mina väike olin. Minu isa vestles minu ja mu vendade-õdedega isiklikult ja õpetas meile, kuidas seada eesmärke elu eri aspektides, ning õpetas meile, kuidas Kirik, kool ja koolivälised tegevused meil neid eesmärke saavutada aitavad. Tal oli kolm reeglit:
-
Meil pidid olema väärt eesmärgid.
-
Me võisime igal ajal oma eesmärke muuta.
-
Me pidime usinalt töötama mistahes valitud eesmärgi nimel.
Olles ise sellest traditsioonist kasu saanud, otsustasime Maryga rakendada seda tava omaenda lastega. Kui meie poeg Larry oli viiene, küsisin ma, millist tööd ta suureks kasvades teha soovib. Ta vastas, et soovib saada arstiks nagu tema onu Joe.17 Larry oli teinud läbi tõsise operatsiooni ja omandanud seeläbi suure austuse arstide, eriti onu Joe vastu. Seejärel rääkisin ma Larryle, kuidas kõik väärt asjad, mida ta teeb, aitavad tal valmistuda arstitööd tegema.
Mitmeid kuid hiljem küsisin ma temalt uuesti, kelleks ta suureks saades saada tahab. Seekord vastas ta, et tahab saada lennukipiloodiks. Kuna eesmärki võis muuta, selgitasin ma talle, kuidas tema erinevad tegevused aitavad tal seda eesmärki saavutada. Justkui muuseas uurisin ma: „Larry, eelmine kord, kui me vestlesime, tahtsid sa arstiks saada. Mis su meelt muutis?” Ta vastas: „Arst oleks hea olla, kuid ma olen märganud, et onu Joe töötab laupäeva hommikuti, ja ma ei taha laupäevahommikustest multifilmidest ilma jääda.”
Sellest ajast peale kutsutakse meie peres asju, mis meid väärt eesmärkidest kõrvale juhivad, laupäevahommikusteks multifilmideks.
Sooviksin rõhutada selles tõestisündinud loos kahte põhimõtet. Esimene on see, kuidas tänapäeva maailmas planeerida väärt eesmärke ja kuidas valmistuda nende saavutamiseks, ja teine on see, milline mõju on internetil ja sotsiaalmeedial meie väärt eesmärkidele. Igaüks neist võib olla laupäevahommikune multifilm, mis juhib meid eemale soovitud õnnest.
Tunnen eriti muret selle üle, kui paljud noored täiskasvanud ei sea endale õigemeelseid eesmärke ega tee plaane, kuidas neid saavutada. Olen samuti mures selle pärast, et paljud alahindavad iseenda andeid ja võimeid. Nende kahe probleemi lahendamine toob teie ellu palju rõõmu.
Professor Angela Duckworthi hiljuti ilmunud raamat pealkirjaga „Grit” toob välja huvitava asjaolu, et palju, kui mitte enamik inimesi ülehindavad nii-öelda loomupäraseid võimeid ja alahindavad kõva tööd ja meelekindlust. Ta väidab, et edu ükskõik mis alal tuleb rohkem heast tööeetikast kui puhtast intelligentsusest või võimetest. Ta märgib ära, et inimesed, kellel on otsustuskindlust ja kindel siht (mida ta kutsub ka kireks ja vastupidavuseks), saavutavad järjepidevalt paremaid tulemusi kui inimesed, kellel on loomupärased võimed, kuid kel puudub sama meelekindlus.18
Kui ma olin noor, sain ma kogemata teada, et ühe õpilase vaimsete võimete testi tulemus oli natuke alla keskmise. Ma jälgisin teda kogu kooliaja ilma kellelegi midagi ütlemata. Ta võttis raskeid aineid ja õppis usinasti. Ülikoolis käies osales ta mõnikord sama aine kahes või kolmes õpperühmas. Lõpuks sai ta kõrge hariduskraadi ranges ja nõudlikus valdkonnas ning tegi oma erialal märkimisväärseid läbimurdeid.
Ma ei väida, et kõik peaksid akadeemiliselt palju saavutama, kuid ma väidan, et palju õigemeelseid väärt eesmärke võib saavutada planeerimise, meele- ja otsusekindlusega, eriti kui kõrvaldada elu laupäevahommikused multifilmid. Ka teie võite leida oma elus suuremat rõõmu ja õnne.
Ma soovin teile kinnitada, et te võite teha raskeid asju. Vanem John B. Dickson, imeline emeriitseitsekümmend, kes teenis auväärselt kogu maailmas, demonstreeris seda lõbusal ja eriskummalisel viisil. Vanem Dickson kutsuti teenima VAP misjonärina Mehhikosse 1962. aastal. Enne lahkumist diagnoositi tema paremas käes luuvähk. Talle anti elada üks kuu. Kuid 10 kuud hiljem läks ta teenima talle määratud misjonile, kui tema käsi oli amputeeritud.19 Ma ei unusta iial, kuidas ta õpetas misjonäridele MKK-s, et nad suudavad teha raskeid asju. Ta kutsus neli misjonäri poodiumile, et nad temaga lipsu sidumises võistleksid. Mõtelge ühe käega lipsu sidumisele! Hiljuti palusin vanem Dicksonil seda ette näidata. Vaadakem.
Vanem John B. Dickson: [Lipsu sidumas.] Meil kõigil on elus katsumusi. Mõnikord on need füüsilised või emotsionaalsed või majanduslikud või ükskõik millised, ja kui me jääme positiivseks ja peame kinni reeglitest, usume Issandasse, usume iseendasse, siis saame hakkama kõigega, mis tuleb. Me saame isegi lipsu sidumisega hakkama. Kas keegi sooviks teha võidu või maadelda?
Suur tänu, John.
MKK-s sai vanem Dickson võitu kõigist neljast misjonärist, kasutades imelisel viisil hambaid, oma õlga ja rinda. Palun teadke, et te suudate saada võitu katsumustest ja teha raskeid asju.
Professor Duckworth märgib, et „entusiasm on tavaline. Vastupidavus on haruldane.”20
Üks uurimus, mida ta tsiteerib, rõhutab aktiivse eluks valmistumise tähtsust, kaasa arvatud vastupidavus, meelekindlus ja visadus ning „kalduvus ülesannet raskuste tekkides mitte hüljata”.21
Ta ülistab samuti teiste heaolule kaasa aitava kõrgema eesmärgi olemasolu.22 Ta ütleb:
„Õnnelikud on need, kelle üllas eesmärk on maailmale nii tähtis, et see annab kõigele, mida nad teevad, sügava tähenduse, hoolimata sellest, kui väike või üksluine see ülesanne ka on. Mõtelge tähendamissõnale kolmest müüriladujast:
„Kolmelt müüriladujalt küsitakse: „Mida te teete?”
Esimene ütleb: „Ma laon telliseid.”
Teine vastab: „Ma ehitan kirikut.”
Ja kolmas sõnab: „Ma ehitan Jumalakoda.”
Esimesel müüriladujal on töö. Teisel on karjäär. Kolmandal on kutse.”23
Minu väljakutse teile täna õhtul on uurida oma eesmärke ja otsustada, millised võimaldavad teil täita perekohustusi ja hoiavad teid lepingurajal ning aitavad teil tunda rõõmu, mida Issand teile soovib. Pidage meeles, et eesmärk aitab teil säästa aega ja energiat, sest saate planeerida ega maga maha tähtsaid nõudeid ja tähtaegu.
Nüüd räägiks ma interneti ja sotsiaalmeedia mõjust otsustele.
Internet ja sotsiaalmeedia panustavad palju tänapäeva ühiskonda. Neil on suur väärtus! Samuti võivad need olla laupäevahommikused multifilmid, mis segavad meid saavutamast meie tõelist kutset surelikus elus.
Minu siiras palve on, et kõik meist hindaksid, kuidas ja millal me kasutame internetti ja sotsiaalmeediat. Küsigem endilt: kas see aitab kaasa meie teistele väärt ja tähtsatele eesmärkidele või tõkestab meie progressi? Kas me oleme kinni sotsiaalmeedias, sest kardame, et jääme millestki ilma, kui me seda pidevalt ei vaata? Kas mõni sotsiaalmeedia enesereklaam põhjustab meis enesekahtlust ja küündimatuse tundeid? Või veelgi hullem, kas internet viib meid piltide ja sisuni, mis on ebapuhtad, sobimatud või sisaldavad pooltõdesid, mis usku hävitavad? Kas me varjame mõnikord oma isikut ja kohtleme teisi halvasti oma ebasõbralike kommentaaride või arvamustega? Kas sotsiaalmeedia võtab meilt aja, mille me muidu veedaksime kodus usulistes tegevustes või perega koos aega veetes? Kas aeg, mille me veedame internetis mängides ja tühiste asjadega tegeledes, takistab meil efektiivselt endale seatud tõsiste eesmärkide nimel töötamist? Need on otsused, mille üle ma kutsun kõiki mõtisklema, mille osas kutsun muudatusi tegema ja kui vaja, siis meelt parandama, et meie elu õnnistada.
Eeltoodut mainides olen ma täiesti teadlik tohutust kasust, mida sotsiaalmeedia võib tuua, kui seda õigesti kasutada. Üksipäini selle panus pereajaloosse paneb mind uskuma, et Issand on inspireerinud seda tehnoloogiat.
Kui ma olen oma kõne lõpetanud, panen ma selle osa oma kõnest üles Facebooki lehele. Ma sooviksin, et te jagaksite minuga oma muresid sotsiaalmeedia kohta, kuid samuti seda, kuidas sotsiaalmeedia teie elu õnnistab.
Samuti soovin ma jätta teile mõningaid lisamõtteid sellel teemal. Me kuuleme palju, et sotsiaalmeedias tuleb olla ehe. Olla siiralt kristlik on isegi tähtsam eesmärk kui olla ehe. Las ma ütlen seda veel kord: Olla siiralt kristlik on isegi tähtsam eesmärk olla ehe.
Vaimsed katsumused
Nüüd räägin ma vaimsetest katsumustest.
Üks selle elu kõige olulisemaid kohustusi on teha ja pidada pühasid lepinguid Jumalaga. See nõuab, et me uuriksime ebaväärilisi soove ja eraldaksime ennast neist. Me uurime samuti sobimatuid ootusi, mida me kas teadlikult või alateadlikult Jumalusele asetame. Me püüame regulaarselt teada Jumala tahet meie suhtes. Me keskendume üha uuesti usule, meeleparandusele ja päästvatele talitustele. Päästja, kes tasus kõigi meie eest rohkem, kui suudame mõista, ei sooritanud lepitust, et me võiksime keskenduda kaduvatele materiaalsetele eesmärkidele või kergemeelsetele enesekesksetele lõbudele ja mängudele. Mõtelge Issanda eesmärgile, kui Ta ütles: „Sest vaata, minu töö ja minu hiilgus on see – tuua inimesele surematus ja igavene elu.”24
Mõned paistavad ütlevat või vihjavat: „Kas armastav Taevaisa ei oleks rahul, kui ma olen vähem, kui olema peaksin?” Kas Ta tõepoolest jätaks mind ilma õnnistustest lihtsalt sellepärast, et mulle meeldib alkoholi ja kohvi juua? Kahjuks on see vale küsimus ja näitab, et Taevaisa plaanist ei saada õigesti aru. Tõeline küsimus on: „Kuidas saaksin ma olla õigemeelne armastav inimene, selline, nagu minu Isa ja Päästja soovivad, et oleksin?” Pühakiri kuulutab: „[Kus] palju on antud, nõutakse palju.”25
Maailmas, kus autasusid ja karikaid saadakse tihti lihtsalt osalemise eest, võivad käitumisnormid ja ootused tunduda ebaõiglased või isegi julmad. See on eriti tõene nende kohta, kes vaatamata tagajärgedele Isa plaani täitmise asemel järjepidevalt oma rada järgivad.
Paljud õigustavad patust käitumist ja ütlevad oma õigustuseks: „Jeesus õpetas meid kõiki armastama.” See on muidugi tõsi, kuid tihti need, kes seda õigustust kasutavad, eiravad Tema samavõrd tähtsat manitsust „Kui te mind armastate, siis pidage minu käsusõnu”.26
Meie suhtes Jumalusega pole sobilik pidada läbirääkimisi. „Murtud süda ja kahetsev vaim” on esialgne nõue, et alustada teekonda lepingurajal, mis saab alguse ristimisest. On vaja alandlikult Jumala poole palvetada. Nagu meile õpetas kuningas Benjamin: „Sest vaata, kas me pole mitte kõik kerjused? Kas me mitte kõik ei sõltu samast Isikust, nimelt Jumalast, kõige selle vara poolest, mis meil on?”27
Meie katsumused võivad olla rasked ja mõned isegi ebaõiglased. Need võivad põhjustada meile südamevalu ja kaastunnet teiste vastu. See on nii nõrkuste ja haigustega, mis meile osaks langevad. See hõlmab neid, kes on süütud ja keda on väärkoheldud. See hõlmab vaesust ja vägivalda, millest on läbi imbunud keskkond, kuhu me sündisime. See hõlmab tunge ja kalduvusi, mida me ehk ise ei valinud. Me kaebleme sõltuvuse pärast, mis tulenes ühest ainsast halvast valikust; selles maailmas on palju, mis on ebaõiglane.
Kuidas me reageerime? Me peame olema lahked ja kaastundlikud ning kohtlema kõiki austusega, isegi kui nemad valivad raja, mille meie teame olevat vastuolus Isa plaani ja Päästja õpetustega. Kuid kui me soovime tõeliselt lahked olla, peame õpetama ka meeleparandust. Meist pole lahke ja me ei tee sellega kellelegi head, kui hoidume innustamast oma armastatuid muutma oma elu ja võtma vastu Päästja lepitus. Neid, kes meelt parandavad, ootavad imelised igavesed õnnistused.
Päästja ise tegi selle selgeks nefilastele kõneledes, kui Ta ütles, rääkides neist, kes meelt parandavad: „Teda ma pean oma Isa ees süütuks sel päeval, kui ma tõusen kohut mõistma maailma üle.”28 Ta jätkas, üteldes: „Ja miski, mis pole puhas, ei saa pääseda tema kuningriiki; seepärast ei pääse miski tema rahusse peale nende, kes on pesnud oma rõivad minu veres tänu oma usule ja meeleparandusele kõikidest oma pattudest ning oma ustavusele kuni lõpuni.”29
Palun teadke, et te võite saada puhtaks. Te võite leida õnne, mida selles elus soovite. Keegi ei peaks lahkuma sellelt pühalikult koosolekult ja oletama, et neid ei saa lunastada. See pole tõsi. Oma sisimas olete te Jumala lapsed. Te võite tunda lootust ja rõõmu. Te võite muuta oma südant ja meelt parandada. Te võite andestada ja andeks saada.
Meeleparandus on Isa plaanis oluline. Mormoni Raamatus õpime me armu ja õigluse omavahelisest seosest. Kristus määras, kuidas arm ja õiglus kokku saavad.30
Mulle meeldivad Eliza R. Snow’ kirjutatud optimistlikud sõnad:
„Nii suur, nii hiilgav ja nii varm
on Tema päästmisplaan,
kus õiglus, halastus ja arm
on üheks kokku saand.”31
Hiilgav õnneplaan on õiglane ja armulik. Me teame, kust me tulime, miks me oleme selles elus ja kuhu me läheme pärast surma.
Te olete suurepärane põlvkond. Pühakirjad ütlevad selgelt, et viimsetel aegadel on pahelisust ja jäledust.32 Kuid pühad, vähesel arvul ja hajutatuna üle maa palge, on „relvastatud õigemeelsuse ja Jumala väega suures auhiilguses”.33 Issand on lubanud, et Ta „hoiab õigemeelseid” ja me „ei pea kartma”.34
Hoolimata ohtudest ja katsumustest, millega silmitsi seisate, ei pea te kartma. Teid õnnistatakse ja kaitstakse, kui te püüdlete õigemeelsete väärt eesmärkide poole. Planeerige ja töötage meelekindluse ja kindlameelsusega, vältige sobimatut sotsiaalmeedia ja interneti kasutamist ja lõpuni vastu pidades toetuge ning keskenduge usule, meeleparandusele, päästvatele talitustele ja Päästja lepitavale ohvrile. Templile keskendumine aitab teil neid eesmärke saavutada.
Nagu on öeldud kirjakohas Roomlastele 12:12: „Olge rõõmsad lootuses, kannatlikud ahastuses, püsivad palves.” Te võite vältida elu laupäevahommikusi multifilme ja nautida ning saavutada kõike, mida Päästja meile on lubanud.
Tunnistan pühalikult Jeesuse Kristuse jumalikkusest. Tänu Temale ei pea me kartma, sest Temas on meie õnn täielik. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.
© 2016 by Intellectual Reserve, Inc. All rights reserved. Ingliskeelse originaali heakskiit: 6/16. Tõlke heakskiit: 6/16. Originaali pealkiri „„Fear Not … in Me Your Joy Is Full” (ÕL 101:36).” Estonian. PD60002153 124