Valik ja pühendumine
Ülemaailmne pühalik koosolek noortele täiskasvanutele
12. jaanuar 2020. a.
Ma tänan oma Taevast Isa võimaluse eest olla täna koos kõigi teiega. Ja soovin avaldada tänu ja toetust oma abikaasa sõnadele. Ja eriline tänu sellele imelisele koorile. Nad on järjekordne tõestus instituudi väärtusest. Ma armastan instituuti. Loodan, et te kõik, kellel on võimalus, olete mitte ainult instituudi nimekirjas, vaid võtate ka aktiivselt instituudist osa. See on üks parimaid asju, mida me Kirikus teeme. See laul, mida koor hetk tagasi laulis, mõned teist ehk teavad, et selle laulu kirjutas president Russell M. Nelson. Selle laulu sõnad on tema kirjutatud ja nende tunne ja väljendus jõuavad minu südamesse nagu ka teie südamesse. Ma toon teile tema armastuse ja tervituse. Samuti soovin tänada rektor Astrid Tuminezi ja Utah Valley ülikooli ametnikke ja töötajaid nende suure külalislahkuse eest seoses selle ülekandega.
Mitu aastat tagasi täitsime koos vanem L. Tom Perryga ühte ülesannet New Yorgis. Seal olles külastasime ajaloolist sünagoogi Brooklynis. See sünagoog oli väärikas ehitis naabruskonnas, mis oli olnud ja on vast siiani selle linnaosa üks kõige kallimaid elurajoone. Naine, kes teenis seal Jewish Reformi koguduse rabina, tervitas meid viisakalt ja näitas meile seda ajaloolist hoonet. Oma kõrghetkel oli see olnud ilus ehitis, kuid vajas nüüd selgelt märkimisväärseid parandustöid. Rabi rääkis meile, et tema koguduse liikmete arv on vähenenud ning sünagoogi ja selle programmide, nende seas päevase kooli ülalpidamiseks polnud piisavalt raha.
Edasise vestluse käigus märkis ta, et üldiselt olid noored täiskasvanud pühendunud oma juudi pärandile, kuid mingil põhjusel ei soovinud nad liituda ja sünagoogi pühendunud liikmeks saada. Sellele vaatamata kasutasid nad hoonet regulaarselt sotsiaalsete ürituste pidamiseks. See oli nende jaoks kohtumispaik ja perioodiliselt annetasid nad, et maksta hoone kasutamise eest, kuid vähesed soovisid liituda kogudusega, kes seal Jumalat kummardas.
Vanem Perry ja mina arutasime rabiga, miks see nii on. Rabi märkis, et paljude nende noorte täiskasvanutega vesteldes, kellest enamik olid vallalised, tundus, et nad ei pane oma elus usule suurt rõhku. Teised lihtsalt ei soovinud pühenduda ainuüksi sellele või mõnele teisele sünagoogile. Vanem Perry mõtiskles, kas see võib olla kuulsa (või kurikuulsa) FOMO ilming – see tähendab kartust millestki ilma jääda –, nii et kui nad pühenduvad sellele, siis jäävad äkki ilma millestki muust.
See on teema, millest sooviksin teiega täna rääkida – valik ja pühendumine.
Alustuseks võime tõdeda, et kartus millestki ilma jääda on mingis mõttes täiesti ratsionaalne tunne. Nii palju kui võimalik soovime kõik kogeda parimat ja sirutame käe parimate valikute poole elu igas valdkonnas. Kuid valiku või pühendumisega näiliselt igavesti oodata, kuna see võib tähendada millestki muust ilmajäämist, mis võib ehk parem olla, ei ole mõistuspärane. Iga valikuga kaotame teisi võimalusi: kui lähete hommikul tööle või kooli, siis ei saa te samal ajal Netflixist filmi voogesitada (või saate?); kui käite koolis ja õpite ehitusinseneriks, siis ei saa teist ajaloolast, kunstnikku, bioloogi või kedagi muud (kui te just igavesti koolis ei käi); kui reisite praegu Victoria joa juurde Aafrikas, siis ei või te samal hetkel reisida teistesse paikadesse ning teil jäävad nägemata teised kohad, mida soovite külastada; kui otsustate misjonil teenida, siis loobute selleks ajaks paljudest sotsiaalsetest tegevustest, ja nii edasi. Kuid kui te ei tee valikut ega pühendu teatud suunale, siis on teie elu päris ekslev ja jääte lõpuks ilma enamikust parimatest asjadest.
Nagu minu naine aeg-ajalt täheldab: „Te ei või kõike endale saada – kuhu te selle kõik paneksite?” Me ei või saada kõike, mida oleks tore saada, ja me ei või teha kõike, mida oleks tore või huvitav teha. Isegi kui piirate oma valikut vaid nende asjadega, mis on märkimis- või kiiduväärsed1, ka sel juhul ei õnnestu teil kõike kogeda. Selleks lihtsalt pole ühe sureliku elu ajal piisavalt aega, vahendeid või ruumi. Ja nii peame pühenduma teatud valikutele teadmisega, et nii tehes loobume teistest asjadest, olgu need nii head kui tahes. Samuti peame meeles pidama, et valiku tegemisel liigselt viivitamine on samuti valik.
Abielu on hea näide. Valides ühe partneri, jääme ilma kõigist teistest. Issand ütleb: „Sa pead armastama oma naist kogu oma südamest ja pead hoidma tema ja mitte kellegi teise poole.”2 Selle valiku lõplikkuse pärast väldivad mõned pühendumist kellelegi, kes neile väga meeldib, inimesele, keda nad armastavad ja kellega nad võiksid õnnelikult ja igavesti edeneda, muretsedes, et kuskil võib leiduda veel täiuslikum hingekaaslane, kellest nad ei sooviks ilma jääda. Mäletan üht sellist noort meest, keda tundsin aastate eest, kes hülgas imelise potentsiaalse kaaslase, kuna naisel oli liiga palju hambaplomme. Mina ütlesin talle, et ta otsib täiuslikkust, mida pole olemas, ja kas ta on mõelnud, et ta pole ise sugugi täiuslik valik!
See on noorte täiskasvanute koosolek. Ja enamikule teist on rõhk täiskasvanu peal. Te olete püüelnud või püüdlete täiskasvanute kohustuste, täiskasvanute saavutuste ja täiskasvanute panustamise poole selle asemel, et viivitada täiskasvanuks saamisega ja ajada taga pidevat pidutsemist. Kümme aastat tagasi kõneles kirjanik ja õpetlane Charles Murray hästi elatud elu tähendusest. Ta ütles: „Ma räägin sellistest asjadest, mis vanas eas, kui me oma elule tagasi vaatame, aitavad meil tunda uhkust selle üle, kes me olime ja mida korda saatsime.”3
Murray meenutas, kuidas kõneles kuulajaskonnale Zürichis sügavast rahulolust, mis tuleb hästi elatud elust. Ta ütles: „Pärast kõnet tulid mõned kahekümnendates eluaastates publiku liikmed minu juurde ja ütlesid lihtsalt, et fraasil „hästi elatud elu” puudub nende jaoks tähendus. Nad veetsid toredasti aega oma sekspartneri, uue BMW ja puhkusevillaga Mallorcal ega näinud oma elus mingeid tühimikke, mida oleks olnud vaja täita. Murray ütles, et „oli huvitav kuulda, kuidas mulle seda näkku öeldi, kuid see ei tulnud üllatusena. ‥ Selline mõtteviis arvab, et inimesed on kemikaalide kogum, mis aktiveerub ja mingi ajaperioodi möödudes välja lülitub. Elu eesmärk on veeta vahepealne aeg nii meeldivalt kui võimalik.”4
Oma tähelepanekute lõpetuseks ütles Murray järgmise selgepilgulise lause: „Igivana inimtarkus mõistab, et hästi elatud elu nõuab läbikäimist meid ümbritsevate inimestega.”5 Tõelised täiskasvanud mõistavad seda. Nad mõistavad, et isiklik nauding ei sobi kunagi elu keskpunktiks ja sellest ei piisa elu eesmärgiks. See tõde on kahe suure käsu alus: armastada Issandat kogu oma südamest, meelest ja hingest, ning oma ligimest nagu iseennast.6 Nagu ütles Jeesus: „Neis kahes käsus on kogu käsuõpetus ja prohvetid koos!”7 Evangeeliumileping,8 mis lubab igavest elu, toetub neile kahele suurele käsule vastavalt nende andmise järjekorrale: esimene ja teine. Truudus neile kahele suurele käsule määratleb hästi elatud elu ja selle, mida tähendab olla täiskasvanu.
Lõpuks ei ole ühtegi neutraalset, pühendumatut rada, mida järgida vähemalt selles osas, mis puutub asjadesse, millel on igavikulised tagajärjed. Alma rõhutas seda, kui õpetas, et Kristus, Hea Karjane, kutsub meid järgima Tema jüngri- ja õnnerada:
„Vaata, ma ütlen teile, et hea karjane kutsub teid; jah, ja ta kutsub teid omaenda nimel, mis on Kristuse nimi; ja kui te ei taha kuulda võtta hea karjase häält, seda nime, millega teid kutsutakse, vaata, siis teie ei ole hea karjase lambad.
Ja nüüd, kui te ei ole hea karjase lambad, millisest lambatarast te siis olete? Vaata, ma ütlen teile, et teie karjane on kurat ja te olete tema lambatarast ja nüüd, kes saab seda eitada?”9
Alma õpetab tõsiasja, et meil on ainult kaks valikut ning Kristus on ainuke hea valik. Kui te ei vali Kristust, siis järgite automaatselt valejumalat, eksiteed, mis toob lõplikku ja igavest pettumust. Seega, kui te ei järgi Päästjat, siis te hülgate Ta.10
Seda teades ei peaks me tundma mingit tõrksust pühenduda Issandale ja püüda Temaga üheks saada. Nagu Ta palvetas viimsel õhtusöömaajal oma apostlite eest ja kõigi eest, kes usuvad Tema sõnadesse, „et nemad kõik oleksid üks, nõnda nagu sina, Isa, minus ja mina sinus”.11 Kas pole see mitte see, mida me tahame? Siis miks me kõhkleme ega pühendu täielikult ja tingimusteta? Miks ei võta me enda peale Tema iket, teades, et „Tema ike on hea ja Tema koorem on kerge”?12
Hirm läbikukkumise ees
Ma vastan ise oma küsimusele. Näen, et vaatamata loogikale ja meis asuva Vaimu anumisele on siiski mõned põhjused, miks inimesed võivad tunda mõningast tõrksust. Üks on mure meie võime üle pidada kinni nii kaugele ulatuvast lubadusest. Kas suudame sellest tõepoolest kinni pidada ja kas meile poleks parem mitte lubada, kui on võimalus, et me läbi kukume?
See on mõistetav mure, kuid vastuseks märgiksin, et vägagi tõsises mõttes olete näidanud, et suudate seda lubadust pidada. Kui otsustasite surelikkusele eelnenud elus võtta vastu päästmisplaani ja ülenduse, mille Isa oli valmistanud ja mille Poeg ellu viis, siis valisite Kristuse. Teie füüsiline sünd on tunnistus tõsiasjast, et kord te juba pühendusite. Te olite truud oma esimeses seisundis13 ja nüüd on küsimus selles, kas peate seda lubadust ka selles teises seisundis ja „hiilgust [lisatakse] nende peade peale ikka ja igavesti”.14 Me ei tohiks karta kinnitada taas oma surelikkusele eelnevas elus antud lubadust, eriti kui kaalume, kui kohutav on selle alternatiiv.
Ja me ei pea elama läbikukkumist kartes. Me pole üksi. Me ei ole ilma abikäteta. Igaüks, kes pühendub tõeliselt Kristusele ja täielikult jüngripõlvele, ei või läbi kukkuda. Kui oleme seotud Temaga, kes alandus allapoole kõiki asju, kes ületas kõik asjad ja kellel on nüüd kogu vägi, ei saa me läbi kukkuda.15 Meie Taevane Isa ja Päästja ei ole lihtsalt huvi kaotanud pealtvaatajad, kes tahavad näha, kas asjad meie elus korda lähevad või mitte. Kas suudate ette kujutada, et nad vaatavad taevast alla, öeldes: „Vaata Saamueli. Viimane kord ei läinud tal sellises olukorras hästi ja vean kihla, et ta teeb jälle sama vea” või „Vaata! Sandra sõbrad on ta jälle kitsikusse viinud. Huvitav näha, kas ta suudab seekord ise olukorrast välja tulla.” Muidugi on see naeruväärne. Nad tegutsevad aktiivselt meie hüvanguks, andes meile pidevat abi, juhatust ja vahendeid ning annaksid meile arvatavasti enamgi veel, kui me seda vastu võtaksime.
Ütlesin varem, et kui austame lepinguid, mis seovad meid Kristuse ja Tema väega, siis ei või me läbi kukkuda. Lõppkokkuvõttes on see tõsi, kuid tunnistan, et ajuti kogeme kõik läbikukkumisi – meie enda vigu ja patte ning teiste vigade ja pattude mõju, mis neil meile on. Kuid tänu meeleparanduse ja andestuse andidele on kõik läbikukkumised ja vajakajäämised vaid ajutised. Ükski neist ei või jätta meid ilma igavesest elust ilma meie nõusolekuta. Miks? Sest kui teeme kõik, mis meie võimuses, et neist üle saada, on meil juurdepääs Kristuse armule, mis lahendab ja parandab kõik, mida meie ei suuda. Pidage meeles, et Kristuse lepitav vägi mitte ainult ei võta ära patu ja eksimuse süüd, vaid samuti puhastab ja teeb meist pühad olevused, kes võivad elada Jumala juures.16
Ma ei ütle, et see kõik on kerge. Te teate sama hästi kui mina, et elu on täis katsumusi ja raskusi, isegi tragöödiaid. Ja sõnas on palju kergem olla ustav Jeesuse Kristuse jünger kui teos. Jeesusel polnud kaugeltki kerge olla oma Isa jünger ja juua Tema „kibedast karikast”.17 Kuid Ta tegi seda ja Ta teab, kuidas aidata meil edukalt jüngrirajal käia. Lisaks sellele on Päästjal vägi ja soov meid aidata. Ta jääb meiega nii kaua, kui vaja, andes nii palju abi, kui vajame. Ta ütleb: „Jah, ja nii sageli, kui minu rahvas meelt parandab, andestan ma neile nende eksimused minu vastu.”18 Kartus läbikukkumise ees ei ole mingi põhjus, miks mitte täielikult Kristusele pühenduda. Lihtsalt jätkake meeleparandust ja andke endast parim, et olla hea – sellest on küllalt.
Ohverdus
Suudan leida veel ühe põhjuse, miks keegi tõrguks Hea Karjase kutsele vastata ja Tema lambatarasse tulla: kartus selleks vaja mineva ohverduse ees. Te kõik mäletate noormeest, kes siiralt Jeesuselt küsis „Mis puudub mul veel?”, et saada igavest elu.19 Markus räägib meile, et „Jeesus vaatas tema peale ja tundis armastust ta vastu ning ütles talle: „Üht asja on sulle vaja: mine ja müü ära kõik, mis sul on, ja anna vaestele, ja sul on siis varandus taevas; ja tule ning järgi mind!”20 Teil on meeles noormehe reaktsioon: „Tema aga jäi murelikuks selle sõna pärast ja läks ära kurva meelega, sest tal oli palju vara.”21
Ma loodan, et järele mõeldes koges see rikas noor ülem südamemuutust ja võttis hiljem Päästja kutse vastu. Igal juhul mõistame kõik, et Kristusele pühendumine nõuab ohverdust. Üks asi, mida peame ohverdama, on kartus millestki ilma jääda, sest teame, et jääme ilma paljust. Elus on ohtralt asju, mis ei sobi kokku jüngripõlvega, ja isegi paljud head asjad jäävad meile kättesaamatuks, sest jüngripõlv nõuab meie aega ja vahendeid asjadeks, mis on paremad või parimad.
See siiras noor täiskasvanu, kes küsis Päästjalt „Mis puudub mul veel?”, on surnud. Mistahes rikkused tal olid, enam neid pole ja igatahes pole need enam tema omad ega ole tal nendega enam midagi teha. Olgugi et antud hetkel tundus tema ohverdus suur, kas oli tal paremat valikut kui võtta vastu Õpetaja kutse? Kas midagi, mis tal oli või mida ta oleks võinud oma rikkustega osta, võis võrrelda sellega, mida Issand talle pakkus? Me teame, et kõik, mida Päästja meilt nõuab, kaasa arvatud meie elu, on tühine ülendusega võrreldes. Me ei suuda isegi ette kujutada seda, „mida silm ei ole näinud ja kõrv ei ole kuulnud ja mis inimese südamesse ei ole tõusnud, mis Jumal on valmistanud neile, kes teda armastavad!”22
Selle asemel, et karta jüngripõlve ohverdusi, peaksime rõõmustama võimaluse üle kasvada vaimses väes, kogeda sügavamat rõõmu ja leida, igaüks meist, tõeline tähendus oma elus. Ohverdusi, eriti ohverdusi Kristuse aate nimel, tuleb võtta tõsiselt – me peame tõepoolest kinni kahest suurest käsust armastada Jumalat ja meie ligimest. Ohverdus tähendab, et me tõepoolest teeme maailmas midagi head.
Meie Taevase Isa ja Tema armastatud Poja armastamine kogu südamest, väest, meelest ja jõust kinnitab meie hingele, mis ja kes me oleme. See annab meile sellise kindluse, et suudame lõpetada enesele keskendumise ja vaadata väljapoole, näha tõeliselt teisi – nende vajadusi ja tõsielu, millega nad silmitsi seisavad, soovides neid mõista ja aidata. Halastaja samaarlase tähendamissõnas näevad preester ja leviit haavatud rännumeest teeservas, kuid ei näinud teda tõeliselt. Ainult samaarlane nägi tõeliselt haavatud võõrast ja selle tulemusel „läks ta meel haledaks. Ja ta astus ligi, sidus ta haavad”.23 Paljud tunnevad püsivat üksildust. Meie ohverdused võivad paljugi muuta.
Pühendumus
See kõikehõlmav pühendumine, mis tagab meie rõõmu siin ja pärast seda elu, on pühendumine Jumalale, meie Igavesele Isale ja Tema Pojale, Issandale Jeesusele Kristusele. Omni raamatust leiame järgmise kõneosava palve.
„Ma soovin, et te tuleksite Kristuse juurde, kes on Iisraeli Püha, ja saaksite osa tema päästest ja tema lunastuse väest. Jah, tulge tema juurde ja pakkuge kogu oma hing ohvriannina temale ja jätkake paastumises ja palves ja pidage vastu lõpuni; ja nii tõesti, kui Issand elab, teid päästetakse.”24
Kas olete kuulnud lugu isast, kes pani oma väikese poja magama ja magamistoast lahkudes kuulis kõva mütsatust. Tagasi minnes nägi ta poega põrandal ja küsis, kuidas too oli voodist välja kukkunud. Poiss vastas: „Ma polnud veel tervenisti voodis.” Olge kindlad, et Jumalale pühendudes pühendute tervenisti.
Te olete Kristuse ihu liikmed.25 Te kuulute siia. Olge tervenisti sees ja andke ja võtke vastu lahkesti. Nähke tõeliselt inimesi enda ümber ja olge nähtav, et teie elu oleks hästi elatud elu, elu täis teenimist, õnnistusi ja rahulolu. Elu, mida õnnistab ja pühitseb Päästja, kes on ületanud kõik asjad ja kelle armu kaudu võite ka teie kõikidest asjadest üle saada.
Eelmisel suvel Tabernaakli koori ja Templiväljaku orkestri teerajajate päeva kontserdil osales väga andekas Norra laulja Sissel. Kuulajaskond, mina ise kaasa arvatud, oli sügavalt liigutatud, kui aupaklikult ta esitas laulu „Slow Down” (Võta aeg maha), mis tõi mõttesse pühakirja Laulude raamatust „Olge vagusi ja teadke, et mina olen Jumal”.26
Sooviksin mängida teile ette videosalvestise sellest, kuidas Sissel seda laulu laulis. Seda kuulates palun teil mõtiskleda sõnumi üle, et võime täielikult usaldada Jumalat ning Tema imelist armastust ja soovi meid õnnistada ja toetada – tulgu, mis tuleb. Ja mõtelge selle pühadusele, kui pühendate oma elu ja ennast Temale – tulgu, mis tuleb.
Segadust kui tunnen hinges
Suur on meeleheite tund
Kui ei mõtle enam selgelt
Vaikne hääl siis kostub mul
Võta aeg maha, võta aeg maha, ole vagusi
Ole vagusi ja oota Issanda Vaimu
Võta aeg maha ja kuula Tema häält
Ja tea, et Ta on Jumal.
Raskel kannatuse ajal
End ei tunne kindlana
Kui kõik variseb mu ümber
Kostub vaikse hääle kaja
Võta aeg maha, võta aeg maha, ole vagusi, mu laps
Ole vagusi ja oota Issanda Vaimu
Võta aeg maha ja kuula Tema häält
Ja tea, et Ta on Jumal
Ja tea, et Ta on Jumal27
Võtke aeg maha. Otsustage kindlalt oma südames, et valite Jumala. Leidke vaikne aeg, mil võite vaikses paigas põlvitada ja öelda oma Taevasele Isale Jeesuse Kristuse nimel, et kuulute Temale, et olete pühendunud kogu keha ja hingega Temale, Tema Pojale ja evangeeliumi rajale. Seejärel järgige, kuhu Ta teid juhatab nüüd ja kogu ülejäänud elu. Ärge kahelge ega hoidke ennast enam tagasi, vaid minge oma elus edasi oma eesmärki ja missiooni järgides. Surelikkus on nii lühike. Kasutage seda aega, et teie igavik oleks täis rõõmu, mitte kahetsust. Kas tunnete, kuidas Vaim ütleb teile, et see on õige? Ja astuge kindlameelselt edasi.
Ma luban teile, et kui annate Issandale endast kõik, siis annab Tema kõik, mis Temal on anda: „hea, tuubitud ja raputatud ja kuhjaga mõõt”.28 Tema ülestõusmise tõelisus on tõestus, et Tal on kogu vägi, et Ta võib teha teoks oma lubadused ja et Ta seda tõesti ka teeb. Tema on elu ja Tema on tulnud, et meil võiks olla elu ja „kõike ülirohkesti”.29 Ma ütlen teile kui inimene, kes teab, et Jeesus Kristus on ülestõusnud Lunastaja. See tõsiasi võib muuta kõike selles maailmas ja igavikus. Jätan teile Tema õnnistuse ja oma tunnistuse, Jeesuse Kristuse nimel, aamen.