Mõtelge järele: sakrament, tempel ja teenimise ohverdus

Vanem Robert D. Hales

Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist

Me pöördume usku ja saame vaimselt iseseisvaks, kui elame palvemeelset oma lepingute järgi.

Päästja rääkis oma jüngritele pojast, kes lahkus oma rikka isa kodust, siirdus kaugele maale ja pillas seal ära kogu oma vara, mis ta isa käest oli saanud. Kui tuli nälg, läks noormees ühe sealse kodaniku sigu hoidma. Nälg oli nii suur, et ta oli valmis sööma kaunu, mis olid mõeldud söödaks sigadele.

Kannatades puudust ja kaugel kodust, kus ta oleks tahtnud olla, juhtus selle noore mehega midagi tähelepanuväärset. Päästja sõnul „Ta tuli mõistusele“.¹ Talle meenus, kes ta on, millest ta ilma on olnud, ning ta hakkas taga igatsema oma isakodu õnnistusi.

Läbi kogu meie elu – raskete katsumuste, kurvastamise või teelt eksimise aegadel − meenutab Püha Vaim meile, et oleme hoolitseva Taevaisa pojad ja tütred. Ta armastab meid ning me tunneme vajadust pühade õnnistuste järele, mida ainult Tema suudab anda. Neil aegadel peaksime püüdma järele mõelda ja naasta meie Päästja armastuse paistesse.

Need õnnistused kuuluvad õiguspäraselt kõikidele Taevase Isa lastele. Soov nendest õnnistustest osa saada, kaasa arvatud soov elada õnnelikku elu, on oluline osa Taevase Isa plaanist, mille ta tegi igaühe jaoks meist. Prohvet Alma õpetas: “Isegi kui te ei suuda rohkemat, kui soovida uskuda. Laske sel soovil endas töötada.”²

Vaimsete soovide suurenedes saame vaimselt iseseisvaks. Kuidas saame suurendada teiste, enda ja oma pere soovi järgida Päästjat ja elada Tema evangeeliumi järgi? Kuidas tugevdada soovi parandada meelt, saada vääriliseks ja vastu pidada lõpuni? Kuidas aidata noori ja noori täiskasvanuid, et see soov neis töötama hakkaks, kuni nad pöörduvad ja saavad “püha[deks] läbi Issanda Kristuse lepituse”?³

Me pöördume usku ja saame vaimselt iseseisvaks, kui elame palvemeelselt oma lepingute järgi – võtame väärilistena sakramenti, oleme templisoovituse väärilised ja teenime ohvrimeelselt teisi.

Vääriliselt sakramenti võttes kanname meeles ristimisel tehtud lepingut. Et sakrament oleks vaimselt puhastav kogemus, peame ennast enne sakramendikoosolekut ette valmistama. Me katkestame päevatöö ja ajaviite, heidame kõrvale maised hooled ja mured. Sellega teeme oma peas ja südames rohkem ruumi Pühale Vaimule.

Siis oleme valmis mõtisklema lunastuse üle. Me ei mõtle üksnes Päästja kannatustele ja surmale. Mõtlemine aitab meil mõista, et tänu Päästja ohverdusele on meil rohkem lootust, võimalusi ja jõudu teha oma elus tõelisi, siiraid muudatusi.

Lauldes sakramendilaulu, kuulates sakramendipalveid ja võttes Tema keha ja vere mälestuseks sakramenti, otsime palvemeelselt andestust oma pattude ja nõrkuste eest. Me mõtleme lubadustele, mis me eelmisel nädalal andsime, ja kuidas me neist kinni pidasime ning oleme valmis järgima Päästjat ka saabuval nädalal.

Vanemad ja juhid, andes noortele võimaluse avastada ja mõista, kui oluline osa on nende elus lepitusel, mõtiskleda selle üle, aitate neil kogeda võrratuid sakramendi õnnistusi. Laskem neil endil uurida pühakirju ja õpetada üksteist omaenda kogemuste varal.

Isadel, preesterluse juhtidel ja kvoorumi juhatustel lasub kohustus aidata Aaroni preesterluse hoidjatel valmistuda püha sakramendiga seotud kohustuste täitmiseks. See ettevalmistus kestab terve nädala evangeeliumi põhimõtete järgi elades. Kui noored mehed valmistavad ette, õnnistavad ja jagavad sakramenti väärikalt ja aupaklikult, järgivad nad Päästja eeskuju viimasel söömaajal⁴ ja samastuvad Temaga.

Ma tunnistan, et sakrament annab meile võimaluse järele mõelda ja kogeda “võimast muutust” südames⁵ ning meenutada, kes me oleme ja mida me kõige rohkem soovime. Kui me uuendame lepingut pidada käske, saame Püha Vaimu kaasluse osaliseks, kes juhatab meid tagasi Taevase Isa juurde. Pole ime, et meil kästakse tihti kohtuda, “et osa saada leivast ja [veest]”⁶, mis on heaoluks meie hingele.⁷

Saanud templisoovituse vääriliseks, ei kasva üksnes meie soov osaleda sakramenditalitustel, vaid ka soov pöörduda tagasi Taevase Isa juurde. Vääriliseks saame, kui kuuletume kindlalt ja kindlameelselt käskudele. Kuulekus saab alguse lapsepõlves ja suureneb läbi kogemuste, mida saadakse aastatepikkusest ettevalmistusest Aaroni preesterluses ja Noortes Naistes. Seejärel, arvata võib, hakkavad preestrid ja loorberid seadma endale eesmärke ning valmistuma templianni saamiseks ja templis pitseerimiseks.

Milline peab üks templisoovituse valdaja olema? Salm Laulude raamatust tuletab meile meelde:

“Kes tohib minna Issanda mäele ja kes tohib seista ta pühas paigas?

See, kes süütu kätelt ja puhas südamelt.”⁸

Teadmine, et oleme templisoovituse väärilised, annab meile jõudu pidada kinni templilepingutest. Kust tuleb see jõud? Me püüame saada tunnistuse Taevasest Isast, Jeesusest Kristusest ja Pühast Vaimust, lepitusest, prohvet Joseph Smithist ja Kiriku taastamise tõelisusest. Me toetame oma juhte, kohtleme hästi pereliikmeid, tunnistame Issanda õiget Kirikut, käime Kiriku koosolekutel, austame oma lepinguid, täidame vanemlikke kohustusi ja elame vooruslikult. Te võite öelda, et see kõlab justkui ustava viimse aja püha iseloomustus! Teil on õigus! Templisoovituse saamise mõõdupuu polegi nii kõrge, et me seda saavutada ei võiks. Tuleb lihtsalt elada ustavalt evangeeliumi järgi ja järgida prohveteid.

Pärast templianni saamist püüame elada kristlike elureeglite järgi. See hõlmab kuulekust, ohverduste tegemist, käskude pidamist, üksteise armastamist, vooruslikkust nii mõtetes kui tegudes ja valmidust osaleda Jumala kuningriigi ehitamisel. Päästja lunastuse kaudu ja ustavuse põhimõtete järgimisel saame “väe kõrgest”⁹, et seista silmitsi elu väljakutsetega. Tänapäeval vajame seda jumalikku väge rohkem kui kunagi varem. Seda väge võime saada ainult läbi templitalituste. Ma tunnistan, et templitalituste saamiseks tehtud ohverdused on väärt igat meie jõupingutust.

Kui meie soov õppida ja elada evangeeliumi järgi kasvab, kasvab ka meie soov üksteist rohkem abistada. Päästja ütles Peetrusele: ”Kui sa ükskord pöördud, siis kinnita oma vendi.”¹⁰ See on muljetavaldav, et tänapäeva noored tahavad teisi teenida ja õnnistada ning sellega maailma paremaks muuta. Nad ihkavad tunda rõõmu, mida pakub teiste teenimine.

Kuid noortel on raske mõista, et nende tegudest sõltub, kas tulevik pakub neile võimalusi teisi teenida või mitte. Meil kõigil on suur kohustus¹¹ aidata meie noortel saada iseseisvaks ja olla valmis elukestvaks teenimiseks. Lisaks iseseisvusele usu küsimustes, millest oleme juba rääkinud, on veel ka ajalik iseseisvus, mis hõlmab kõrgharidust või ametiõpet, töö tegemise harjumust ja oskust elada vastavalt oma võimalustele. Vältides võlgu ja säästes raha praegu, valmistume täisajaliseks teenimiseks Kirikus tulevastel aastatel. Nii ajaliku kui vaimse iseseisvuse eesmärgiks on tõusta kõrgemale, et saaksime aidata teisi.

Olenemata vanusest mõjutavad meie tänased teod teenimisvõimalusi homme. Üks luuletaja on öelnud: „Sõnust, mis kirjas või keelelt võib tulla, kurvimad need: “Oleks võin’d olla”.”¹² Ärgem elagem kahetsedes tehtud ja tegemata asjade pärast.

Armsad vennad ja õed, see noor mees, kellest Päästja rääkis, keda me tunneme kui kadunud poega, tuli koju. Tema isa ei olnud teda unustanud; tema isa ootas teda. “Aga kui ta [poeg] alles kaugel oli, nägi isa teda ja tal hakkas hale ning ta jooksis … ja andis talle suud.“¹³ Poja tagasituleku puhuks laskis isa panna talle selga kõige kallima rüü ja veristada nuumvasika.¹⁴ See aitab meil meeles pidada, et meile antakse kõik õnnistused, kui püsime kindlameelselt teel, mis viib meid tagasi oma Taevase Isa juurde.

Südames armastus Jumala ja Tema Poja vastu, kutsun ma kõiki järgima oma vaimseid soove ja järele mõtlema. Vaadake peeglisse ja küsige endalt: “Kui edukas ma olen oma lepingutest kinnipidamisel ?“ Oleme õigel teel, kui saame öelda: “Ma võtan iga nädal väärilisena sakramenti, ma olen templisoovituse vääriline ja käin templis, ma toon ohverdusi, et teisi teenida ja õnnistada.”

Ma jagan teiega oma tunnistust, et Jumal armastab igaüht meist sedavõrd, “et ta oma ainusündinud Poja on andnud”¹⁵ lunastama meie pattusid. Ta tunneb meid, ta ootab meid, isegi kui oleme alles kaugel. Kui talitame oma soovide järgi ja tuleme mõistusele, oleme “igavesti ümbritsetud Tema armastuse käsivartega”¹⁶ ja Ta ütleb meile “Tere tulemast koju!”. Ma tunnistan seda Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen!