Issandasse pöördunud

Vanem David A. Bednar

Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist

Tunnistuse keskmeks on teadmine, et evangeelium on õige. Pidev truudus evangeeliumile on pöördumise olemus.

Minu sõnum keskendub seosele kahe asja vahel, nimelt Jeesusest Kristusest tunnistuse saamise ja Temasse ja Tema evangeeliumisse pöördumise vahel. Tüüpiliselt käsitleme tunnistuse ja pöördumise teemasid teineteisest eraldi ja iseseisvalt. Kuid me saame parema arusaamise ja suurema vaimse veendumuse, kui käsitleme neid kahte tähtsat teemat koos.

Minu palve on, et Püha Vaim õpetaks meid kõiki ja ülendaks meie meeli.

Kelle teie ütlete minu olevat?

Me võime apostel Peetruse teenimise kaudu õppida palju tunnistuse ja pöördumise kohta.

Kui Jeesus tuli Filippuse Kaisarea aladele, küsis ta tungivalt oma jüngritelt: „Kelle teie ütlete minu olevat?”

Peetrus vastas kohe:

„Sina oled Kristus, elava Jumala Poeg!”

Jeesus vastas ning ütles temale: „Õnnis oled sa, Siimon, Joona poeg, sest liha ja veri ei ole sulle seda ilmutanud, vaid mu Isa, kes on taevas” (Mt 16:15–17).

Nagu selgub Peetruse vastusest ja Päästja õpetusest, on tunnistus isiklik teadmine vaimsest tõest, mis on saadud ilmutuse kaudu. Tunnistus on Jumala kingitus ja on kättesaadaval kõikidele Tema lastele. Iga aus tõeotsija võib saada tunnistuse, rakendades „pisut usku” Jeesusesse Kristusesse, et seda proovile panna (Al 32:27) ja „Jumala sõna jõu[du] järele proovi[da]” (Al 31:5), alistudes „Püha Vaimu kutsele” (Mo 3:19) ja ärgates Jumalale (vt Al 5:7). Tunnistus toob meile suurema isikliku vastutuse ja aitab meil seada eesmärke, saada kinnitust ja tunda rõõmu.

Et saada tunnistus vaimsetest tõdedest, peame paluma, otsima ja koputama (vt Mt 7:7, 3Ne 14:7) siira südamega, tõsise kavatsusega ja uskudes Päästjasse (vt Mr 10:4). Tunnistuse põhikomponentideks on teadmine, et Taevaisa elab ja armastab meid, et Jeesus Kristus on meie Päästja ja et evangeeliumi täius on taastatud maa peale neil viimsetel aegadel.

Kui sa ükskord pöördud

Kui Päästja õpetas oma jüngreid viimsel õhtusöömaajal, ütles Ta Peetrusele:

„Siimon, Siimon, vaata, saatan on väga püüdnud … sõeluda teid nagu nisu!

Aga mina olen sinu pärast Jumalat palunud, et su usk ei lõpeks. Ja kui sa ükskord pöördud, siis kinnita oma vendi” (Lk 22:31−32).

Huvitaval kombel oli see vägev apostel kõnelenud ja käinud koos Õpetajaga, olnud tunnistajaks paljudele imetegudele ja tal oli tugev tunnistus Päästja jumalikkusest. Kuid siiski vajas Peetrus täiendavaid juhiseid Jeesuselt Püha Vaimu usku pöörava ja pühitseva väe kohta ning oma kohustuse kohta ustavalt teenida.

Jeesuse Kristuse evangeeliumi põhiolemus sisaldab endas meie loomuse fundamentaalset ja püsivat muutust, mis on võimalik ainult Päästja lepituse kaudu. Tõeline pöördumine muudab meie uskumusi, süda ja elu nii, et see on kooskõlas Jumala tahtega (vt Ap 3:19, 3Ne 9:20), ja sellega kaasneb teadlik pühendumine saamaks Kristuse jüngriks.

Pöördumine on tunnistuse peamise aluse suurendamine, süvendamine ja laiendamine. See on Jumalalt saadud ilmutuse tulemus, millega kaasneb isiklik meeleparandus, kuulekus ja usinus. Iga aus tõeotsija võib usku pöörduda, kogedes suurt muutust oma südames ja sündides vaimselt Jumalast (vt Al 5:12–14). Kui me austame päästmise ja ülenduse talitusi ning lepinguid (vt ÕL 20–25), „[pürgime] Kristuses püsivana edasi” (2Ne 31:20) ja peame usus lõpuni vastu (vt ÕL 14:7), saavad meist uued loodud Kristuses (vt 2Kr 5:17). Pöördumine on iseenda andmine armastuses ja truuduses Jumalale tänuks tunnistuse anni eest.

Näited pöördumisest Mormoni Raamatus

Mormoni Raamat on täis innustavaid pöördumislugusid. Jaakobi järeltulija Amaleki kuulutas: „Ma soovin, et te tuleksite Kristuse juurde, kes on Iisraeli Püha, ja saaksite osa tema päästest ja tema lunastuse väest. Jah, tulge tema juurde ja pakkuge kogu oma hing ohvriannina temale” (Om 1:26).

Teadmine, mis tuleb Püha Vaimu kaudu selle kohta, et Jeesus on Kristus, on tähtis ja vajalik. Kuid astuda siiralt Tema ette ja anda Talle annina kogu oma hing nõuab palju enamat kui lihtsalt teadmist. Pöördumiseks on vaja kogu meie südant, väge, meelt ja jõudu (ÕL 4:2).

Kuningas Benjamini rahvas vastas tema õpetustele, hüüdes: „Jah, me usume kõiki sõnu, mida sa oled meile rääkinud, ja samuti me teame nende kindlust ja tõesust tänu kõigeväelise Issanda Vaimule, mis on põhjustanud meis ehk meie südametes vägeva muutuse, nii et meil ei ole enam mingit tahet teha halba, vaid teha pidevalt head” (Mo 5:2). Kuningas Benjamini lausutud sõnade vastuvõtmine, nende tõesuse kohta tunnistuse saamine ja usu rakendamine Kristusesse tõid esile suure muutuse südames ja kindla soovi muutuda paremaks.

Usku pöördunud laamanlaste kohta kirjutatakse Heelamani raamatus, et nad „on oma kohustuste rajal ja nad kõnnivad ettevaatlikult Jumala ees ja jälgivad, et peavad kinni tema käskudest ja tema määrustest ja tema kohtuotsustest. …

Ja nad püüavad väsimatu usinusega, et nad võiksid tuua oma ülejäänud vennad tõe tundmisele” (Hl 15:5−6).

Nagu selgub esitatud lugudest, on pöördumise võtmetunnusteks suur muutus meie südames, soov teha pidevalt head, oma kohustuste täitmine, ettevaatlikult Jumala ees käimine, käskudest kinni pidamine ja väsimatu usinusega teenimine. On selge, et need ustavad hinged olid pühendunud Issandale ja Tema õpetustele.

Pöördumine

Enamikule meist on pöördumine pidev protsess ja mitte ühekordne sündmus, mis järgneb võimsale dramaatilisele kogemusele. Käsk käsu peale ja mõõdunöör mõõdunööri peale, pisukese haaval ja peaaegu märkamatult muutuvad meie eesmärgid, mõtted, sõnad ja teod rohkem Jumala tahte sarnaseks. Issandasse pöördumiseks on vaja nii järjekindlust kui ka kannatlikkust.

Laamanlane Saamuel rääkis viiest põhielemendist Issandasse pöördumisel: 1) usk pühade prohvetite õpetustesse ja prohvetlikesse ettekuulutustesse, nagu need on kirjas pühakirjades, 2) usu rakendamine Issandasse Jeesusesse Kristusesse, 3) meeleparandus, 4) südame suure muutuse kogemine ja 5) usus kindlaks ja vankumatuks saamine (vt Hl 15:7−8). Nende punktide järgimine viib pöördumiseni.

Tunnistus ja pöördumine

Tunnistus on pideva pöördumise algus ja eeltingimus. Tunnistus on meie alguspunkt, mitte lõppeesmärk. Tugev tunnistus on alus, millele rajatakse pöördumine.

Ainuüksi tunnistusest ei piisa, et kaitsta meid viimse aja pimedusetormide ja meid ümbritseva kurjuse eest. Tunnistus on tähtis ja vajalik, kuid mitte küllaldane, et anda meile vaimset tuge ja jõudu, mida vajame. Mõned Kiriku liikmed, kel on tunnistus, pole olnud vaimselt piisavalt tugevad ning on Kirikust eemale jäänud. Nende vaimsed teadmised ja pühendumine ei olnud küllaldased, et pidada vastu neile osaks saanud katsumustes.

Moosia poegade misjonitööst võime õppida palju tunnistuse ja pöördumise vahelise seose kohta.

„Kõik, kes toodi tõe tundmisele Ammoni ja tema vendade jutlustamise kaudu vastavalt ilmutuse ja prohvetliku kuulutamise vaimule ja Jumala väele, mis tegi nendes imesid – jah, … nii tõesti, kui Issand elab, mitte ükski neist laamanlastest, kes uskusid nende jutlustamist ja pöördusid Issandasse, ei langenud kunagi ära.

Sest nendest sai õigemeelne rahvas; nad panid oma vastuhaku relvad maha, nii et nad ei sõdinud enam Jumala vastu. …

Nüüd, nemad on need, kes pöördusid Issandasse” (Al 23:6−7).

Nendes salmides on kirjeldatud kahte tähtsat elementi: 1) tõe tundmine, mida võib kutsuda ka tunnistuseks, ja 2) Issandasse pöördumine, mida mina mõistan kui pöördumist Päästjasse ja Tema evangeeliumisse. Seega see võimas kombinatsioon tunnistusest ja pöördumisest Issandasse kutsus esile kindluse ja vankumatuse ning lõi vaimse kaitse.

Nad ei langenud iial ära ja heitsid kõrvale oma vastuhaku relvad ega võidelnud enam Jumala vastu. Heitmaks kõrvale kallid vastuhaku relvad, nagu isekus, uhkus ja sõnakuulmatus, on vaja enamat kui lihtsalt usku ja teadmist. Veendumus, alandlikkus, meeleparandus ja allaheitlikkus käivad vastuhaku relvadest loobumise eel. Kas teil ja minul on ikka veel alles meie vastuhaku relvad, mis takistavad meil Issandasse pöörduda? Kui on, siis peame kohe meelt parandama.

Pange tähele, et laamanlased ei pöördunud usule mitte neid õpetanud misjonäride või Kiriku suurepäraste programmide pärast. Nad ei pöördunud usule nende juhtide isikuomaduste ega oma isade kultuuripärandi või traditsioonide alalhoidmise tõttu. Nad pöördusid Issandasse − Päästjasse, Tema jumalikkusesse ja õpetustesse − ja ei langenud iialgi ära.

Tunnistus on vaimne teadmine tõest, mis on saadud Püha Vaimu väe kaudu. Jätkuv pöördumine on pidev pühendumine taastatud tõdedele, mille oleme saanud – südamega, mis on avatud, ja põhjustel, mis on õiged. Tunnistuse keskmeks on teadmine, et evangeelium on õige. Pidev truudus evangeeliumile on pöördumise olemus. Me peame teadma, et evangeelium on õige, ja olema sellele truud.

Tunnistus, pöördumine ja tähendussõna kümnest neitsist

Ma soovin nüüd kasutada ühte mitmest võimalikust seletusest kümne neitsi tähendamissõna kohta, et tuua välja seos tunnistuse ja pöördumise vahel. Kümme neitsit, kellest viis olid arukad ja viis rumalad, võtsid oma lambid ja läksid peigmehele vastu. Palun mõtelge neitsite lampidest kui tunnistuse lampidest. Rumalad neitsid võtsid oma tunnistuse lambid, aga ei võtnud kaasa õli. See õli on kui pöördumise õli.

„Arukad võtsid aga [tunnistuse] lampidele lisaks kaasa [pöördumise] õlianumad.

Aga kui peigmees viibis, jäid nad kõik tukkuma ja uinusid magama.

Aga keskööl kostis hüüd: Ennäe, peigmees! Tulge välja teda vastu võtma!

Siis ärkasid kõik need neitsid ja seadsid korda oma [tunnistuse] lambid.

Rumalad ütlesid arukatele: Andke meile osa oma õlist [isegi oma pöördumisõlist], sest meie [tunnistuse] lambid [on nõrgad ja] kustuvad!

Aga arukad vastasid: Ei mingil juhul, sellest ei jätku meile ja teile! Minge pigem kaupmeeste juurde ja ostke enestele!” (Mt 25:4–9)

Kas kümme arukat neitsit olid isekad ega tahtnud õli jagada või viitas nende keeldumine hoopis sellele, et pöördumise õli ei ole võimalik laenata? Kas on võimalik anda teisele inimesele vaimset jõudu, mis tuleb pidevast kuulekusest käskudele? Kas teadmist, mis on saadud usinalt pühakirjade õppimise ja nende üle mõtisklemise teel, on võimalik anda inimesele, kellel on selle järele vajadus? Kas on võimalik anda rahu, mida evangeelium toob ustavale viimse aja pühale, edasi isikule, kes seisab silmitsi suure katsumuse või väljakutsega? Selge vastus kõigile neile küsimustele on ei.

Nagu need kümme neitsit õigesti rõhutasid, peab meist igaüks enesele ise ostma. Need innustatud naised ei rääkinud mitte äritehingust, vaid rõhutasid meie isiklikku vastutust hoida oma tunnistuse lambid alati põlemas ja koguda küllaldane varu pöördumise õli. Seda kallist õli kogutakse ühe tilga haaval, rida „rea peale [ja] õpetus õpetuse peale” (2Ne 28:30), kannatlikult ja järjekindlalt. Pole ühtegi kiiremat teed ega mingit viimasel minutil valmistumist.

„Mispärast, olge ustavad, palvetage alati, hoidke lambid korras ja põlevatena, ja hoidke õli enda juures, et te võiksite Peigmehe tulekul olla valmis” (ÕL 33:17).

Tunnistus

Ma luban teile, et kui me tuleme tõe tundmisele ja pöördume Issandasse, siis püsime kindlana ja vankumatuna ega lange iialgi ära. Me heidame innukalt kõrvale oma vastuhaku relvad. Meid õnnistatakse ereda valgusega meie tunnistuse laternatest ja rohke pöördumisõliga. Ja üha enam usku pöördudes tugevdame oma peresid, sõpru ja kaaslasi. Ma tunnistan neist tõdedest Issanda Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.