Issanda heakskiidu pälvimine

Vanem Erich W. Kopischke

Seitsmekümnest

Issanda heakskiidu otsimine ja pälvimine viib teadmiseni, et Ta on meid välja valinud ja õnnistab meid.

Mäletan, et kui olin poisike, võttis isa mind vahel kaasa mingit tööd tegema. Meil oli väike aiamaa mõned kilomeetrid meie elukohast ja seal oli alati nii palju tegemist, et aed igaks hooajaks ette valmistada. Nokitsesime lehtla kallal või ehitasime ja parandasime tara. Minu mäletamist mööda leidis töö aset alati pakase, tugeva lumesaju või paduvihma käes. Kuid mulle meeldis see. Isa õpetas mind asju tegema kannatlikult ja heakskiitvalt.

Ühel päeval kutsus ta mind kruvi pinguldama ja hoiatas: „Pea meeles, et kui keerad liiga tugevasti, läheb see pooleks.” Tahtsin talle uhkusega näidata, mida oskan. Keerasin kogu jõust ja loomulikult murdsin kruvi pooleks. Isa ütles midagi naljakat ja me alustasime algusest. Isegi kui ma midagi ära rikkusin, tundsin ma alati tema armastust ja usaldust. Isa suri rohkem kui 10 aastat tagasi, kuid võin ikka veel kuulda ta häält, tunnetada tema armastust, tunda rõõmu ta julgustusest ja tunda ta heakskiitu.

Armastatud inimese heakskiit on inimese üks põhivajadus. Tublide inimeste heakskiit motiveerib meid. See suurendab meie eneseväärikust ja enesekindlust. Need, kes ei leia heakskiitu soovitud allikatest, otsivad seda sageli mujalt. Nad võivad pöörduda inimeste poole, keda ei huvita nende heaolu. Püüdes leida ihaldatud tunnustust, võivad nad siduda end valede sõpradega ja teha kahtlaseid asju. Nad võivad otsida kuuluvustunde või staatuse tekitamiseks heakskiitu, kandes teatud kaubamärgi riideid. Mõni püüab leida heakskiitu, ajades taga silmapaistvat rolli või ametikohta. Nende silmis sõltub nende väärtus ametikohast või staatusest.

Me pole alati vabad sellisest mõttemallist isegi Kirikus. Heakskiidu otsimine valedest allikatest või ebaõigel põhjusel viib meid ohtlikule rajale – rajale, mis viib tõenäoliselt eksiteele või koguni hävingusse. Selle asemel et tunda end armastatu ja enesekindlana, tunneme end lõpuks mahajäetu ja alaväärtuslikuna.

Alma andis nõu oma pojale Heelamanile: „Vaata, et sa tõstad oma pilgu Jumala poole ja elad.”¹ Ülim jõu ja kestva heakskiidu allikas on meie Taevane Isa ja Tema Poeg Jeesus Kristus. Nad tunnevad meid. Nad armastavad meid. Nad ei kiida meid heaks tiitli või ametikoha pärast. Nad ei vaata meie staatust. Nad vaatavad meile südamesse. Nad kiidavad meid heaks selle eest, kes me oleme ja kelleks püüame saada. Nende heakskiidu otsimine ja pälvimine on meile alati meeltülendav ja julgustav.

Jagan lihtsat näidet, mille rakendamine saab aidata meil kõigil leida ülimat heakskiitu. Selle näite tõi Issand prohvet Joseph Smithi vahendusel: „Tõesti, ma ütlen teile: Kõik need nende seast, kes teavad, et nende südamed on ausad ja murtud ja nende vaim kahetsev ning tahavad ohverdades kinni pidada oma lepingutest – jah, iga ohvriga, mida mina, Issand, käsin – need ma võtan vastu.”²

See näide koosneb kolmest lihtsast sammust.

Teada, et meie südamed on ausad ja murtud.
Teada, et meie vaim on kahetsev.
Ja tahta ohverdades kinni pidada oma lepingutest, nagu käsib Issand.

Esiteks tuleb meil teada, et meie südamed on ausad ja murtud. Kuidas me seda teame? Alustuseks tuleb meil ennast siiralt analüüsida. Süda on meie tunnete keskpunkt. Südamesse vaadates me sõelume end. Mida teised meie ümber ei tea, teame meie kindlasti. Teame oma motiive ja soove. Siiralt ja ausameelselt endasse süüvides ei otsi me ettekäändeid ega peta iseend.

On olemas viis, kuidas hinnata, kas meie süda on murtud. Murtud süda on pehme, avatud ja vastuvõtlik. Kui kuulen Päästjat ütlemas „Vaata, ma seisan ukse taga ja koputan”,³ kuulen ma Teda koputamas mu südame uksele. Kui Talle selle ukse avan, olen vastuvõtlikum Vaimu kutsetele ja nõustun paremini Jumala tahtega.

Kui mõtiskleme siiralt ja palvemeelselt, mil määral meie südamed ausad ja murtud on, õpetab meid Püha Vaim. Me saame kas meeldiva kinnituse või hella noomimise osaliseks, mis kutsub meid tegudele.

Teiseks tuleb meil teada, et meie vaim on kahetsev. Sõna kahetsev definitsiooniks Oxfordi sõnastikus on „kahetsuse tundmine või väljendamine, saades aru, et ollakse teinud valesti”.⁴ Kui meie vaim on kahetsev, tunnistame me oma patte ja vajakajäämisi. Meile saab õpetada „kõiki asju sellest, mis puutub õigemeelsusesse”.⁵ Tunneme jumalikku kurvastust ja tahame meelt parandada. Kahetsev vaim tahab kuuletuda „Püha Vaimu kutsele”.⁶

Kahetsevat vaimu näitavad tegutsemistahe ja otsusekindlus. Tahame alandada end Jumala ees, tahame meelt parandada, tahame õppida ja tahame muutuda. Tahame palvetada: „Ärgu sündigu minu, vaid sinu tahtmine!”⁷

Kolmas samm Issanda heakskiidu pälvimiseks on teadlik otsus täita oma lepinguid, ohverdades, „jah, iga ohvriga, mida mina, Issand, käsin”.⁸ Liiga sageli mõtleme, et sõna ohver viitab millelegi suurele või raskesti tehtavale. Mõnes olukorras võib see olla tõsi, kuid enamasti viitab see elamisele päevast päeva Kristuse tõelise jüngrina.

Üks viis, kuidas täita oma lepinguid ohverdades, on võtta iga nädal vääriliselt sakramenti. Valmistume selleks pühaks talituseks teadlikult. Uuendame oma pühasid lubadusi ja kinnitame neid Issandale. Tunneme nõnda Ta heakskiitu ja Ta kinnitab meile, et märkab meie jõupingutusi ja meie patud andestatakse tänu Jeesuse Kristuse lepitusele. Selle talituse ajal lubab Issand meile, et kui tahame võtta enda peale Tema Poja nime, Teda alati meeles pidada ja pidada Tema käske, on Tema Vaim alati meiega. Kui Püha Vaim on meie pidev kaaslane, on see ülim näitaja, et Jumal on meid heaks kiitnud.

Teised viisid, kuidas ohverdades lepinguid täita, on nii lihtsad nagu Kirikus kutse vastuvõtmine ja ustav teenimine selles kutses või meie prohveti Thomas S. Monsoni üleskutse järgimine, ulatades sõbrakäe neile, kes seisavad tee ääres ja keda on vaja päästa vaimselt. Täidame ohverdades lepinguid, kui teenime vaikselt oma naabrus- või kogukonnas või otsime esivanemate nimesid ja teeme nende eest templitööd. Täidame ohverdustega lepinguid, kui lihtsalt püüdleme igapäevaelus õigemeelsuse poole, oleme avatud ja kuulame Vaimu õhutusi. Vahel ei tähenda lepingute täitmine midagi muud kui seista kindlalt ja ustavalt, kui elutormid meie ümber möllavad.

Selgitades näidet, kuidas pälvida Issanda heakskiitu, toob Issand imelise näite, millist kasu toob Tema heakskiidu otsimine meile üksikisikute ja peredena. Ta ütles: „Sest mina, Issand, lasen neil vilja kanda kui väga viljakandev puu, mis on istutatud heale maale, puhta oja äärde, mis annab palju väärtuslikku vilja.”⁹

Kui oleme end häälestanud kuulama Issanda Vaimu ja tunneme Ta heakskiitu, õnnistatakse meid rohkem kui suudame mõista ning kanname palju õigemeelset vilja. Kuulume nende sekka, kellele Ta on öelnud: „See on hea, sa hea ja ustav sulane! Sa oled pisku üle ustav olnud, ma panen sind palju üle; mine oma Issanda rõõmusse!”¹⁰

Issanda heakskiidu otsimine ja pälvimine viib teadmiseni, et Ta on meid välja valinud ja õnnistab meid. Me oleme üha kindlamad, et Ta juhib ja juhatab meid, nii nagu on hea. Ta õrn halastus saab ilmsiks meie südametes, meie elus ja meie peredes.

Kutsun teid kogu südamest otsima Issanda heakskiitu ja tundma rõõmu Ta lubatud õnnistustest. Kui järgime seda lihtsat näidet, mille Issand on loonud, saame teada, et oleme pälvinud Issanda heakskiidu vaatamata meie ametikohale, staatusele või surelikele piirangutele. Ta armastav heakskiit annab meile motivatsiooni, suurendab meie usku ja aitab meil tulla toime kõigega, mida elus kohtame. Vaatamata meie väljakutsetele läheb meil hästi, meid saadab edu¹¹ ja oleme rahujalal.¹² Oleme nende seas, kellele Issand ütles:

„Ärge kartke, väetid lapsukesed, sest te olete minu, ja mina olen võitnud maailma ning teie olete nende seast, kelle mu Isa on minule andnud;

ja ükski neist, kelle mu Isa on minule andnud, ei lähe kaduma.”¹³

Jeesuse Kristuse nimel, aamen.