Kas me pole mitte kõik kerjused?

Vanem Jeffrey R. Holland

Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist

Olgu me rikkad või vaesed, peame me tegema, mida võime, kui teised kannatavad puudust.

Milline imeline uus element meie üldkonverentsidel. Bien hecho (hästi tehtud, hispaania keeles), Eduardo.

Jeesuse teenimise algusaja kõige jahmatamapanevam hetk oli siis, kui Ta tõusis oma kodupaiga kogudusekojas Naatsaretis püsti ja luges ette need Jesaja öeldud sõnad, mis on kirjas Luuka evangeeliumis: „Issanda Vaim on minu peal; seepärast on ta mind võidnud kuulutama evangeeliumi vaestele; ta on mind läkitanud kuulutama vabakssaamist seotuile ja ‥ laskma rõhutuid vabadusse.”¹

Nii tegi Päästja oma esimese avaliku avalduse oma messialikust kutsest. Kuid see salm näitas samuti selgelt, et teel ülima lepitava ohverduse ja ülestõusmise suunas oli Jeesuse esimeseks ja tähtsaimaks messialikuks kohustuseks õnnistada vaeseid, sealhulgas vaimust vaeseid.

Oma teenimisaja algusest peale armastas Jeesus eriliselt neid, kes olid vaesed või kannatasid puudust. Ta sündis neist kahe kodusse ja kasvas üles neist paljude seas. Me ei tea Tema ajaliku elu üksikasju, kuid kord ütles Ta: „Rebastel on augud ja ‥ lindudel on pesad, kuid Inimese Pojal ei ole, kuhu ta oma pea võiks panna!”² Nähtavasti oli taeva ja maa „ja kõi[ge], mis neis on”,³ Looja vähemasti oma täiskasvanud elu jooksul kodutu.

Kogu ajaloo jooksul on vaesus olnud inimkonna kõige suuremaks ja laialt levinumaks probleemiks. Selle selgeltnähtav lõiv on tavaliselt füüsiline, kuid sellega kaasnev vaimne ja emotsionaalne kahju võib olla isegi veel kurnavam. Igal juhul ei ole suur Lunastaja esitanud järjepidevamat üleskutset kui ühineda Temaga, et tõsta inimestelt see raske koorem. Jehoovana ütles Ta, et mõistab Iisraeli koja üle karmilt kohut, sest „teie kodades on vaestelt röövitu.

Mida te ometi mõtlete,” hüüdis Ta, „tallates mu rahvast ja rutjudes vaeste nägu?”⁴

Õpetussõnade kirjutaja selgitas seda veelgi: „Kes rõhub viletsat, teotab tema Loojat, [ja] ‥ kes suleb oma kõrva viletsa hädakisale, see peab ka ise karjuma vastust saamata!”⁵

Meie päevil ei olnud Jeesuse Kristuse Kiriku loomisest möödunud aastatki, kui Issand käskis oma liikmeid „tähele panna vaeseid ja abivajajaid ning leevendada nende olukorda, et nad ei kannataks”.⁶ Pange tähele sõnu „et nad ei kannataks”. Jumal kasutab sellist kõnet, kui Tal on tõsi taga.

Vaadates seda hiiglaslikku väljakutset – vähendada ebavõrdsust maailmas –, siis mida suudab üks mees või naine teha? Õpetaja ise andis meile vastuse. Enne Tema äraandmist ja ristilöömist võidis Maarja Jeesuse pead kalli nardisalviga. Juudas Iskariot oli sellise raiskamise vastu ja nurises õige pahaselt.⁷

„Jeesus ütles:

„Miks te teete talle südamevalu? Ta on teinud mulle heateo. ‥

Ta on teinud, mis ta võis.”⁸

Ta on teinud, mis ta võis! Milline võimas selgitus! Kord küsitles ajakirjanik Ema Teresat tema lootusetu ülesande kohta päästa Calcutta linna vaeseid. Ta ütles, et kui rääkida statistikast, siis ei saavutanud ta absoluutselt midagi. See imetlusväärne väike naine ütles vastu, et teeb oma tööd armastuse, mitte statistika pärast. Vaatamata tohutule vaeste arvule, kelleni tema abi ei jõudnud, ütles ta, et peab kinni käsust armastada Jumalat ja ligimest, andes endast kõik, et teenida neid, kelleni tema abi jõuab. „Kõik, mida me teeme, on vaid tilk meres,” lausus ta kord, „kuid kui me selle tegemata jätame, oleks meri ühe tilga võrra väiksem.”⁹ Ajakirjanik tegi kaine kokkuvõtte, et kristlus ei ole statistiline ettevõtmine. Ta arutles, et kui taevas on rohkem rõõmu ühest patustajast, kes meelt parandab, kui üheksakümne üheksast, kes meeleparandust ei vaja, siis on selge, et Jumal ei hooli liialt protsentidest.¹⁰

Kuidas võime teha, mida võime?

Esiteks saame me kuningas Benjamini õpetuste kohaselt mitte hoida tagasi oma vahendeid, kuna arvame, et vaesed on ise oma viletsuse enda peale tõmmanud. Ehk on mõned neist ise enda elu raskeks teinud, kuid kas me mitte kõik samamoodi ei tee? Kas see kaastundlik valitseja ei küsi just sellepärast: „Kas me pole mitte kõik kerjused?”¹¹ Kas me mitte kõik ei palu abi ja lootust ja vastust palvetele? Kas me mitte kõik ei anu andestust tehtud vigade ja põhjustatud probleemide pärast? Kas me mitte kõik ei palu, et arm kataks meie nõrkused ja et halastus võidutseks õigluse üle vähemasti meie puhul? Pole siis ime, et kuningas Benjamin ütleb, et me saame oma patud andeks, paludes Jumalat, kes kaastundlikult vastab, kuid me säilitame andestuse oma pattude eest, vastates kaastundlikult vaestele, kes meie abi paluvad.¹²

Peale nende eest tehtud halastavatele tegudele peaksime ka puudusekannatajate eest paluma. Grupp soramlasi, keda nende kogudusekaaslased pidasid roojasteks ja prahiks (need on pühakirja sõnad), oli nende palvemajadest välja aetud nende „viletsate rõivaste pärast”. Nagu Mormon ütles, olid nad „vaesed maailma asjade poolest; ja ‥ ka vaesed oma südames”¹³ – kaks asja, mis peaaegu alati koos käivad. Misjonärikaaslased Alma ja Amulek vastavad sellele näruselt riietatute taunimist väärt eemaletõukamisele, kinnitades, et mistahes hüved teised neilt ära võivad võtta, saavad nad alati palvetada – oma põldudel, oma majades, oma peredes ja oma südames.¹⁴

Kuid seejärel ütles Amulek grupile, kes oli välja aetud: „Pärast seda, kui te olete [palvetanud] ‥, kui te pöörate selja abivajajatele ja alastiolijatele ja ei külasta haigeid ja vaevatuid ning ei jaga oma varandust, kui teil seda on, nendega, kes abi vajavad – ma ütlen teile, ‥ teie palve on asjatu ega ole teile mingiks kasuks ning te olete nagu silmakirjatsejad, kes eitavad usku.”¹⁵ Milline hämmastav meeldetuletus, et olgu me rikkad või vaesed, peame me tegema, mida võime, kui teised kannatavad puudust.

Nüüd, et mind ei süüdistataks ekstravagantsete, kuid ebapraktiliste abiprogrammide toetamises või tänaval kerjamise kui tõhusa töö populariseerimises, soovin ma teile kinnitada, et mu austus töökuse, säästlikkuse, enesega toimetuleku ja edasipüüdmise põhimõtete vastu on väga suur. Meilt oodatakse alati, et aitaksime iseennast, enne kui otsime abi teistelt. Veelgi enam, ma ei tea täpselt, kuidas igaüks teist peaks täitma oma kohust nende suhtes, kes ei saa ennast alati ise aidata. Kuid ma tean, et Jumal teab ja Tema aitab teid ning juhatab teid teie kaastundlikes jüngritegudes, kui te kohusetundlikult soovite, palvetate ja püüate leida viise pidada käske, mida Tema on meile korduvalt andnud.

Te mõistate, et ma kõnelen rasketest ühiskonna probleemidest, mis ei puuduta ainult Kiriku liikmeid. Õnneks on Issanda viis meie enda liikmete abistamiseks kergem. Kõik, kes on füüsiliselt terved, peaksid järgima paastu seadust. Jesaja kirjutas:

„Eks ole ju mulle meeldiv paast niisugune: ‥

Eks see ole murda oma leiba näljasele ja viia oma kotta viletsad kodutud, kui sa näed alastiolijat ja riietad teda, ‥ [teed] lahti ikke jutad, las[ed] vabaks rõhutud.”¹⁶

Ma tunnistan imedest, nii vaimsetest kui ka ajalikest, mis saavad osaks neile, kes elavad paastu seaduse järgi. Ma tunnistan imedest, mis on osaks saanud mulle. Tõepoolest, nagu Jesaja kirjutas, olen ma hüüdnud paastudes ja tõepoolest on Jumal vastanud: „Siin ma olen!”¹⁷ Hinnake seda püha eelist vähemalt kord kuus ja annetage paastuannetust ning humanitaarabi, hariduse ja misjonifondi nii heldelt, kui teie olukord lubab. Ma luban, et Jumal on teie vastu helde, ja need, kes tänu teile abi saavad, õnnistavad teie nime igavesti. Eelmisel aastal said üle 750 000 liikme paastuannetuse abi tänu pühendunud piiskoppidele ja Abiühingu juhatajatele. See on suur hulk tänulikke viimse aja pühasid.

Vennad ja õed! Selline kõne nõuab, et ma tunnustaksin avalikult kõiki teenimatuid, väärimatuid, lõppematuid õnnistusi oma elus, nii ajalikke kui vaimseid. Nagu teie, olen ka mina pidanud vahel rahaasjade pärast muretsema, kuid ma pole kunagi olnud vaene ega tea, mis tunne on olla vaene. Veelgi enam, ma ei tea kõiki põhjuseid, miks meie sünd, tervis, haridus ja majanduslikud võimalused siin surelikkuses nii suuresti erinevad, kuid kui ma näen puudust nii paljude seas, tean ma, et „olen saanud kõik vaid Jumala armust”.¹⁸ Samuti tean, et kuigi ma ei pruugi olla oma venna hoidja, olen ma oma venna vend ja „on Issand mulle andnud kõik, nüüd annan ma”.¹⁹

Selles osas avaldan isiklikku austust president Thomas Spencer Monsonile. Mul on olnud au seda meest tunda nüüdseks 47 aastat ja üks mälestus temast, mida ma surmani kalliks pean, on kuidas ta lendas tollal majandusraskustes Ida-Saksamaalt koju toasussides, kuna oli ära andnud mitte ainult oma teise ülikonna ja särgid, vaid ka kingad oma jalast. „Kui armsad on mägede peal [ja läbi lennuterminali lohisevad] sõnumitooja sammud, kes kuulutab rahu, kes toob häid sõnumeid, kes kuulutab päästet.”²⁰ Rohkem kui ükski teine mees, keda ma tean, on president Monson alati teinud kõik, mis ta võis, lesknaise ja isatu vaese ning rõhutu heaks.

1831. a ilmutuses prohvet Joseph Smithile ütles Issand, et vaesed saavad näha Jumala kuningriiki tulemas väe ja suure auhiilgusega neid vabastama.²¹ Aidakem sel ettekuulutusel täituda, tulles Jeesuse Kristuse tõelise Kiriku liikmetena väe ja auhiilgusega, et teha, mida suudame, et vabastada kõik, keda suudame, vaesusest, mis hoiab neid vangistuses ja on hävitanud nii paljud nende unistused. Ma palun seda halastava Jeesuse Kristuse nimel, aamen.