Teiste armastamine ja elamine erinevustega
Vanem Dallin H. Oaks
Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist
Kristuse järgijatena peaksime elama rahumeelselt koos nendega, kelle väärtused meie omadest erinevad või kes ei võta omaks õpetusi, millel need väärtused põhinevad.
I
Oma sureliku teenimistöö lõpus andis Jeesus jüngritele „uue käsusõna” (Jh 13:34). Ta kordas seda lihtsat, ent samas rasket käsku kolm korda: „Armasta[ge] üksteist nõnda nagu mina teid olen armastanud!” (Jh 15:12; vt ka salmi 17) Õpetus üksteist armastada oli olnud Päästja teenimisaja keskseks õpetuseks. Teine suur käsk oli „armasta oma ligimest nagu iseennast” (Mt 22:39). Jeesus õpetas koguni: „Armastage oma vaenlasi” (Mt 5:44). Ent käsk armastada teisi nii, nagu Tema armastas oma karja, oli nii Tema jüngritele kui on ka meile ainulaadne väljakutse. President Thomas S. Monson õpetas meile möödunud aprillis, et „tegelikult peitub evangeeliumi sügavam olemus armastuses ja Jeesus Kristus on meie Eeskuju. Tema elu oli armastuse pärand”.1
Miks on üksteise kristlik armastamine nii raske? See on nii raske, kuna peame elama nende seas, kes ei jaga meie uskumusi, väärtusi ja lepingulisi kohustusi. Jeesus palvetas vahetult enne ristilöömist oma järgijate eest: „Mina olen neile andnud sinu sõna ja maailm vihkab neid; sest nad ei ole maailmast, nõnda nagu mina ei ole maailmast.” (Jh 17:14). „Mina ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa neid hoiaksid tigeda eest.” (salm 15).
Meil tuleb elada maailmas, kuid mitte olla maailmast. Me peame elama maailmas, kuna nagu Jeesus õpetas tähendamissõna kaudu, on Tema kuningriik nagu haputainas, mis peab kogu ülejäänud tainast kergitama (vt Lk 13:21; Mt 13:33; vt ka 1Kr 5:6–8). Tema järgijad ei saa seda teha, kui käivad läbi ainult nendega, kes jagavad samu uskumusi ja eluviise. Kuid Päästja õpetas samuti, et kui me Teda armastame, siis peame ka Tema käsusõnu (vt Jh 4:15).
II
Evangeeliumi mitmed õpetused toonitavad, et peame pidama käske ja elama ühtlasi nende seas, kelle uskumused ja eluviisid meie omadest erinevad. Väga olulised on õpetused tülitsemise vältimise kohta. Kui ülestõusnud Kristus nägi nefilasi ristimisviisi üle vaidlemas, andis Ta selged juhised, kuidas seda talitust läbi viia tuleb. Ta õpetas vägeva põhimõtte:
„Ja nii, nagu ma olen teid käskinud, nõnda te ristige. Ja teie keskel ärgu olgu mingeid vaidlusi, nagu on olnud senini; ka ärgu olgu teie keskel vaidlusi minu õpetuse üksikasjade üle, nagu on olnud senini.
Sest tõesti, tõesti, ma ütlen teile, et see, kellel on tüli vaim, ei ole minust, vaid on kuradist, kes on tülide isa ja tema ärgitab inimeste südameid vihas üksteisega tülitsema.
Vaadake, ‥ minu õpetus on, et sellised asjad peavad kaduma.” (3Ne 11:28–30; rõhutus lisatud.)
Päästja ei teinud tülitsemise puhul erandit ka nendele, kes ristimist puudutavat käsku ei järginud. Ta keelas tülitsemise kõigile. Isegi need, kes käske peavad, ei peaks inimeste südameid vihas üksteise vastu ärgitama. Tülide isa on kurat. Päästja on aga Rahuvürst.
Ka Piibel õpetab, et „targad vaigistavad viha” (Õp 29:8). Varajased apostlid õpetasid, et peaksime taotlema „seda, mis läheb tarvis rahuks” (Rm 14:19), ja taotlema tõtt armastuses (Ef 4:15), „sest mehe viha ei tekita õigust Jumala ees” (Jk 1:20). Issand on kaasaja ilmutuses käskinud, et taastatud evangeeliumi rõõmusõnumit tuleb kuulutada „igaüks oma ligimesele, leebuses ja tasaduses” (ÕL 38:41), „kõige alandlikkusega, ‥ mitte sõimates sõimajaid” (ÕL 19:30).
III
Püüdes olla tasased ja vältida tülisid, ei tohi me aga ohvriks tuua ega vähendada oma pühendumust tõdedele, mida mõistame. Me ei tohi oma seisukohtadest ega väärtustest loobuda. Jeesuse Kristuse evangeelium ja lepingud, mis oleme sõlminud, teevad meist paratamatult sõdalased igaveses õige ja vale vahelises võitluses. Selles võitluses on võimatu jääda erapooletuks.
Päästja näitas eeskuju, kui Tema vastased tõid Ta ette naise, kes oli tabatud abielurikkumiselt (vt Jh 8:4). Naist süüdistanud mehed tundsid oma silmakirjalikkuse pärast häbi ja läksid Jeesuse ja naise juurest minema. Jeesus oli naise vastu lahke ega mõistnud teda seekord hukka. Ent Ta andis naisele range korralduse mitte enam patustada (Jh 8:11). Meil tuleb olla lahke ja armastav, kuid Kristuse järgija jääb Õpetaja eeskujul tõele kindlaks.
IV
Nii nagu tuli Päästjal, tuleb ka Tema järgijatel seista silmitsi pahelise käitumisega, ning kui nad jäävad kindlaks oma arusaamisele õigest ja valest, nimetatakse neid mõnikord kitsarinnaliseks või fanaatikuks. Selliseid väljakutseid esitavad viimse aja pühadele paljud maailmalikud väärtused ja eluviisid. Tuntuim on tänapäeval jõuline püüd paljudes USA osariikides ja Kanada provintsides ning ka mujal maailmas seadustada samasooliste abielu. Meie ümber on palju ka neid, kes ei usu üldse abielusse. Mõni ei usu laste saamise vajalikkusesse. Mõni on vastu pornograafia ja ohtlike narkootikumide piiramisele. Näitena võib tuua ka paljudele usklikele tuttava katsumuse – kooselu mitteuskliku abikaasa või pereliikmega või lävimine mitteuskliku töökaaslasega.
Pühitsetud paikades, nagu templid, kogudusehooned ja kodu, tuleb meil õpetada tõde ja käske selgelt ja põhjalikult, nii nagu me neid taastatud evangeeliumi kaudu ilmsiks tehtud päästmisplaani valguses mõistame. Meie õigust seda teha kaitsevad põhiseaduslikud õigused sõna- ja usuvabadusele ning õigus privaatsusele, mida tunnustavad isegi need riigid, kus ametlikud põhiseaduslikud õigused puuduvad.
Avalikus ruumis aga tulevad usklike väljaütlemiste ja tegevuste puhul mängu veel teisedki kaalutlused. Enamike avalike tegevuste puhul kohaldub usulise tegevuse vabadus, kuid seda tingimusel, et ei riivata teiste uskumusi ja tegevusi. Seadustega saab keelata ära käitumise, mida üldsus peab valeks või vastuvõetamatuks, näiteks seksuaalse ärakasutamise, vägivalla ja terrorismi, isegi kui äärmuslased sellist käitumist religiooniga õigustavad. Vähem tõsist käitumist, mis on küll usklikele vastuvõetamatu, tuleb vajadusel lihtsalt taluda, kui see on „rahva hääle kaudu” seadustatud, nagu selle kohta ütles Mormoni Raamatu prohvet (Mo 29:26).
Soovime, et avalike arutelude puhul järgiksime me kõik evangeeliumi õpetusi armastada oma ligimesi ja vältida tülitsemist. Kristuse järgijad peaksid olema viisakuse eeskujud. Peaksime kõiki armastama, olema head kuulajad ja näitama üles huvi nende siiraste uskumuste vastu. Kuigi võime olla eriarvamusel, ei tohiks me käituda ebaviisakalt. Vastuoluliste teemade puhul ei tohi meie seisukoht ega suhtlemisviis olla riiakas. Peaksime olema oma seisukohti selgitades ja teistele mõju avaldades arukad. Nii palume teisi, et nad meie siiraste usuliste põhimõtete ja tegevuste pärast ei solvuks. Me julgustame kõiki järgima Päästja ülimat käsku: „Kõik, mida te tahate, et inimesed teile teevad, tehke ka neile” (Mt 7:12).
Kui meie seisukohad teiste omadele alla jäävad, peaksime ebasoovitud tulemustega heldemeelselt leppima ning püüdma olla oma vastastega viisakad. Peaksime olema alati kõigi vastu heatahtlikud, vältima igasugust tagakiusamist, olgu siis rassi, rahvuse, usu, uskmatuse või seksuaalse orientatsiooni erinevuste tõttu.
V
Olen rääkinud üldistest põhimõtetest. Edasi kõnelen, kuidas peaksid need põhimõtted rakenduma erinevates tuttavates olukordades, kus tuleks Päästja õpetusi veelgi ustavamalt järgida.
Alustan sellest, mida õpivad meie väikesed lapsed mängides. Liiga sageli on Kiriku liikmed Utah᾽ osariigis mitte-mormoone solvanud ja eemale peletanud, keelates oma lastel nende teist usku lastega sõbrustada. Kindlasti suudame õpetada oma lastele väärtusi ja käitumisnorme, ilma et nad peaksid eemale hoidma neist, kes meist erinevad, või nende suhtes ebaviisakad olema.
Nii Kirikus kui ka koolis tunnevad paljud õpetajad suurt südamevalu selle pärast, kuidas mõned teismelised, muuhulgas meie Kiriku liikmed, teisi kohtlevad. Käsk üksteist armastada tähendab, et peame armastama ja austama üksteist usule, rassile, kultuurilistele ning majanduslikele erinevustele vaatamata. Me kutsume üles kõiki noori vältima kiusamist, solvamist ning sõnu ja tegusid, mis on mõeldud teistele haiget tegema. Sellised teguviisid rikuvad Päästja käsku üksteist armastada.
Päästja õpetas, et tülitsemine on kuradi tööriist. Selle õpetusega on vastuolus osa praegusest poliitilisest keelest ja tavadest. Poliitilised eriarvamused on poliitika lahutamatu osa, kuid need ei peaks sisaldama isiklikke rünnakuid, mis heidavad halba varju valitsusele ja teevad maha selle liikmeid. Meil kõigil tuleb taunida vihakõnet ja eriarvamuste puhul viisakaks jääda.
Kõige tähtsam koht, kus tülidega lõpparve teha ja erinevuste puhul lugupidav olla, on meie kodu ja peresuhted. Erinevused on paratamatud. Mõned neist on väiksemad, mõned suuremad. Näide suuremast erinevusest on pereliikme abieluväline kooselu. Sellises olukorras lähevad vastuollu kaks tähtsat väärtust – armastus pereliikme vastu ja pühendumus käskudele. Päästja eeskuju järgides saame näidata üles armastavat lahkust, ent jääda samas kindlaks tõele, kui ei lähe kaasa tegevustega, mis hõlbustavad valet või jätavad mulje, nagu vaataks me sellele läbi sõrmede.
Lõpetuseks toon veel ühe näite peresuhetest. Kohtasin umbes kümme aastat tagasi Midwesti vaiakonverentsil üht õde, kes rääkis mulle, kuidas ta oli oma mitteliikmest abikaasaga juba 12 aastat koos kirikus käinud, kuid mees polnud ikka veel Kirikuga liitunud. Ta küsis minult, mida teha. Andsin talle nõu jätkata kõige heaga, mida ta teeb, ning olla oma abikaasa vastu kannatlik ja heasüdamlik.
Umbes kuu aega hiljem kirjutas ta mulle järgmist: „Arvasin, et 12 aastat oli olnud juba piisavalt pikk kannatlikkuse proovilepanek, kuid ma ei olnud kindel, kas olin olnud ka piisavalt heasüdamlik. Niisiis andsin rohkem kui kuu aega endast parima ning ta saigi ristitud.”
Heasüdamlikkusel on suur vägi, eriti pereringis. Ta kiri jätkus: „Püüan olla nüüd veelgi heasüdamlikum, kuna töötame selle nimel, et saada sel aastal kokku pitseeritud!”
Kuus aastat hiljem kirjutas ta mulle taas: „Mu abikaasa kutsuti just [meie koguduse] piiskopiks.”2
VI
Meil tuleb nii paljudes suhetes ja elus ette tulevates olukordades leppida erinevustega. Olulistes küsimustes ei tohiks me oma seisukohti eitada ega hüljata, vaid peaksime Kristuse järgijatena elama rahumeelselt koos nendega, kelle väärtused meie omadest erinevad või kes ei võta omaks õpetusi, millel need väärtused põhinevad. Isa päästmisplaan, mida me tänu prohvetlikule ilmutusele teame, seab meid surelikkuses olukorda, kus peame kinni pidama Tema käskudest. See tähendab armastada oma ligimesi, kes meist kultuuri ja uskumuste poolest erinevad, nii nagu Tema armastab meid. Mormoni Raamatu prohvet õpetas, et meil tuleb edasi pürgida „armastusega Jumala ja kõikide inimeste vastu” (2Ne 31:20).
Meid ümbritseva pahelisuse keskel elada pole kerge ning seetõttu on Päästja käsk armastada üksteist nii, nagu Tema armastab meid, ilmselt üks meie suurimaid väljakutseid. Ma palvetan, et võiksime seda mõista ja püüda seda kõigis oma suhetes ja tegevustes rakendada. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.