Prohvetite toetamine
Vanem Russell M. Nelson
Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist
Prohvetite toetamine on isiklik kohustus anda endast parim nende prohvetlike eelistuste toetamisel.
Mu kallid vennad ja õed! Me täname teid usu ja pühendumuse eest! Eile kutsuti meid kõiki toetama Thomas S. Monsonit Issanda prohveti ja Issanda Kiriku presidendina. Ja sageli me laulame: „Tänu, Looja, Sulʼ prohvetitest.”1 Kas me teiega tõepoolest mõistame, mida see tähendab? Kujutage ette, millise privileegi on Issand meile andnud, et saame toetada Tema prohvetit, kelle nõuannet pole rikkunud, ilustanud, motiveerinud ükski isiklik pürgimus ja mis on läbinisti tõsi!
Kuidas me prohvetit tõeliselt toetame? President Joseph F. Smith selgitas ammu enne Kiriku presidendiks saamist: „Pühadel, kes ‥ toetavad Kiriku juhte, lasub tähtis kohustus teha seda mitte ainult kätt tõstes, mis on pelgalt formaalsus, vaid tõepoolest ja päriselt.”2
Ma mäletan hästi oma kõige ainulaadsemat tegu prohveti toetamiseks. Arsti ja südamekirurgina pidin ma 1972. aastal tegema südameoperatsiooni juhataja Spencer W. Kimballile, kui ta oli Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi tegevjuht. Operatsioon, mida ta vajas, oli väga keeruline. Mina aga polnud sellist operatsiooni 77-aastasele südamepuudulikkuse käes kannatavale patsiendile varem teinud. Mina seda operatsiooni ei soovitanud ning informeerisin sellest juhataja Kimballi ja Esimest Presidentkonda. Juhataja Kimball otsustas siiski usus operatsiooni kasuks ainuüksi seetõttu, et Esimene Presidentkond oli seda soovitanud. Sellest on näha, kuidas ta oma juhte toetas! Ja see otsus tekitas minus hirmuvärinaid!
Tänu Issandale läks operatsioon hästi. Kui juhataja Kimballi süda hakkas uuesti lööma, lõi see suure väega! Tolsamal hetkel tunnistas Vaim mulle selgelt, et sellest mehest saab ühel päeval Kiriku president!3
Te teate, mis sai edasi. Juhataja Kimballist sai Kiriku president vaid 20 kuud hiljem. Ja ta juhtis julgelt ja vapralt palju aastaid.
Pärast teda oleme toetanud Kiriku presidendina Ezra Taft Bensonit, Howard W. Hunterit, Gordon B. Hinckleyt ja praegu toetame Thomas S. Monsonit. Nad on igas mõttes prohvetid!
Mu kallid vennad ja õed! Kui taastamine üldse midagi tegi, purustas see igivana müüdi, et Jumal ei räägi enam oma lastega. Miski ei saanud olla tõest kaugemal. Prohvet on seisnud Jumala Kiriku eesotsas kõigil evangeeliumi ajajärkudel Aadamast tänase päevani.4 Prohvetid tunnistavad Jeesusest Kristusest – Tema jumalikkusest ning Ta maisest missioonist ja teenimistööst.5 Me austame prohvet Joseph Smithi selle viimase evangeeliumi ajajärgu prohvetina. Ja me austame kõiki mehi, kes on olnud Kiriku presidendid pärast teda.
Prohveteid ja teisi juhte toetades6 tugineme me ühise nõusoleku seadusele, sest Issand ütles: „Kellelegi ei anta minna ja jutlustada minu evangeeliumi või üles ehitada minu kirikut ilma, et ta oleks pühitsetud ametisse kellegi poolt, kellel on volitus, ja kirikule on teada, et tal on volitus ning kiriku juhid on ta nõuetekohaselt ametisse pühitsenud.”7
See annab meile Issanda Kiriku liikmetena kindlust ja usku, kui püüame pidada kinni pühakirjakäsust võtta kuulda Issanda häält,8 kui see tuleb Tema teenijate, prohvetite hääle vahendusel.9 Kõik juhid Issanda Kirikus kutsutakse õige volituse kaudu. Mis sellesse puutub, siis pole ükski prohvet ega ükski teine juht selles Kirikus ennast kunagi ise kutsunud. Ühtegi prohvetit pole kunagi valitud. Issand tegi selle selgeks, kui ütles: „Mitte teie ei ole mind valinud, vaid mina olen teid valinud ja olen teid seadnud.”10 Meie teiega ei „hääleta” Kiriku juhtide poolt ühelgi tasandil. Kuid meil on eriline võimalus neid toetada.
Viis, kuidas Issand midagi teeb, erineb inimese omast. Inimestel on kombeks keegi ametist või ettevõtlusest kõrvaldada, kui ta jääb vanaks või muutub töövõimetuks. Kuid inimene ei tee ega hakka kunagi tegema asju Issanda viisil. Prohvetite toetamine on isiklik kohustus anda endast parim nende prohvetlike eelistuste toetamisel. Toetamine on vandetaoline märk, et tunnistame nende prohvetikutse õiguspäraseks ja meid siduvaks.
Vanem George Albert Smith ütles 26 aastat enne Kiriku presidendiks saamist: „Kätt tõstes võtame me endale kõige pühama kohustuse. See ei tähenda, et käime vaikselt oma teed ja oleme nõus, et Issanda prohvet seda tööd juhatab. See tähendab, ‥ et me oleme talle toeks, palvetame tema eest, kaitseme tema head nime ja püüame täita tema juhiseid, mis ta meile Issanda juhatusel andma peab.”11
Elav Issand juhib oma elavat Kirikut!12 Issand ilmutab oma tahte seoses Kirikuga oma prohvetile. Pärast seda, kui meid kutsuti eile toetama Thomas S. Monsonit Kiriku presidendina, oli meil veel eriline võimalus toetada teda, nõuandjaid Esimeses Presidentkonnas ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmeid prohvetite, nägijate ja ilmutajatena. Mõelge sellele! Me toetame 15 meest Jumala prohvetitena! Nad hoiavad kõiki preesterluse võtmeid, mis inimesele sel evangeeliumi ajajärgul on antud.
15 mehe kutsumine pühasse apostliametisse pakub meile Kiriku liikmetena suurt kaitset. Miks? Sest nende juhtide otsused peavad olema ühehäälsed.13 Suudate te ette kujutada, kuidas Vaim peab 15 inimest liigutama, et nad oleksid ühehäälsed? Neil 15 mehel on erinev hariduslik ja ametialane taust ning nad on paljudes asjades eriarvamusel. Uskuge mind! Need 15 meest – prohvetid, nägijad ja ilmutajad – teavad, milline on Issanda tahe, kui on leitud üksmeel! Nad kannavad pühendunult hoolt, et Issanda tahe tõepoolest täidetakse. Meieisapalve on neile 15 mehele eeskujuks, kui nad palvetavad: „Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal.”14
Juhib apostel, kes on olnud apostliametis kõige kauem.15 Selline ametisoleku aja pikkuse põhimõte toob tavaliselt Kiriku presidendi ametisse vanemaid mehi.16 See tagab järjepidevuse, küpsuse, kogemused ja laialdased ettevalmistused, nagu Issand on juhatanud.
Issand ise on rajanud praeguse Kiriku. Ta on kehtestanud tähelepanuväärse juhtimissüsteemi, mis tagab jätkusuutlikkuse ja tugisüsteemi. See juhtimissüsteem tagab prohvetliku juhatuse ka siis, kui vanemas eas tuleb ette paratamatut haigestumist ja töövõimetust.17 Tasakaaluelemente ja julgestusabinõusid on palju, nii et ükski inimene ei saa seda Kirikut kunagi eksiteele viia. Seeniorjuhid saavad pidevalt sellist juhatust, et nad on valmis istuma ühel päeval kõrgeimates nõukogudes. Nad õpivad, kuidas kuulata Vaimu sosistustes Issanda häält.
Kui president Gordon B. Hinckley oli esimeseks nõuandjaks president Ezra Taft Bensonile, kelle surelik elu oli toona lõpule jõudmas, selgitas ta järgmist:
„Põhimõtted ja tegevuskord, mille Issand on oma kiriku juhtimiseks paika pannud, kannavad hoolt iga ‥ olukorra eest. Tähtis on, ‥ et puuduksid igasugused kahtlused ja mured Kiriku juhtimise ja prohvetlike annete rakendamise suhtes, nagu õigus inspiratsioonile ja ilmutusele Kiriku asjade ja programmide haldamisel, kui president võib olla haige või ei saa täiel määral oma ülesandeid täita.
Esimesel Presidentkonnal ja Kaheteistkümne Apostli nõukogul, kes on kutsutud ja pühitsetud preesterluse võtmeid hoidma, on volitus ja vastutus Kirikut juhtida, hallata selle talitusi, selgitada selle õpetust ning kehtestada korda ja seda alal hoida.”
President Hinckley jätkas:
„Kui president on haige või ei suuda täita täiel määral kõiki oma ametiülesandeid, moodustavad tema kaks nõuandjat üheskoos Esimese Presidentkonna Kvoorumi. Nad jätkavad presidentkonna igapäevaseid tegemisi. ‥
Kuid kõiki tähtsamaid tegevuspoliitika, -korra, programmide või õpetusega seotud küsimusi arutavad kaalutledes ja palvemeelselt Esimene Presidentkond ja Kaksteist üheskoos.”18
Möödunud aastal, mil president Monson jõudis Kiriku presidendina teenides 5. aasta verstapostini, meenutas ta 50 apostlina teenitud aastat ja ütles: „Vanus hakkab lõpuks meilt kõigilt lõivu nõudma. Oleme siiski ühel häälel kuningas Benjaminiga, kes ütles, ‥ „Ma olen nagu teiegi aldis kõiksugu jõuetusele kehas ja meeles; ometi on ‥ mind [valitud] ja mu isa on mind pühitsenud ‥ ja tema võrratu vägi on mind üleval pidanud ja hoidnud, et teenida teid kõigest väest, meelest ja jõust, mis Issand on mulle andnud” (Mo 2:11).”
President Monson jätkas: „Vaatamata meile tulla võivatele terviseprobleemidele, vaatamata keha ja meele nõrkustele, teenime me nii hästi, kui suudame. Kinnitan teile, et Kirik on heades kätes. Esimese Presidentkonna ja Kaheteistkümne [Apostli] Kvoorumi jaoks loodud süsteem kinnitab [meile], et Kirik on alati heades kätes ja et tulgu, mis tuleb, muretsemiseks või kartmiseks pole mingit põhjust. Meie Päästja, Jeesus Kristus, kellele me järgneme, keda kummardame ja keda teenime, on üha ikka tüüri juures.”19
President Monson, täname sind nende tõdede eest! Ja me täname sind elukestva eeskujuliku ja pühendunud teenimise eest! Lubage mul Kiriku liikmete nimel kogu maailmas sulle siirast tänu väljendada. Me austame sind! Me armastame sind! Me toetame sind mitte ainuüksi ülestõstetud käega, vaid kogu südame ja pühendunud jõupingutustega. Alandlikult ja tulihingeliselt „prohvet, me sinu eest palvetame”!20 Jeesuse Kristuse nimel, aamen.