Perekonna läkituse kaitsjad
Bonnie L. Oscarson
Noorte Naiste üldjuhataja
Aitame ehitada Jumala kuningriiki, astudes julgelt välja abielu, lapsevanemaks olemise ja kodu kaitseks. Issandal on vaja, et me oleksime vaprad, kindlad ja vankumatud võitlejad, kes kaitsevad Tema plaani ja õpetavad sirguvale põlvkonnale Tema tõdesid.
Milline privileeg ja rõõm on saada osa sellest imelisest tüdrukute ja naiste kogunemisest. Kui õnnistatud meie, naised, oleme, et saame täna õhtul üksmeeles ja armastuses koos olla.
Lugesin hiljuti lugu Marie Madeline Cardonist, kes sai koos oma perega Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumi sõnumi misjonäridelt, kes 1850. aastal Itaaliasse teenima kutsuti. Ta oli 17- või 18-aastane noor naine, kui nad ristiti. Ühel pühapäeval, kui nende pere oma kodus kõrgel Põhja-Itaalia Alpides jumalateenistust pidas, kogunes vihane meestejõuk, kelle seas olid mõned kohalikud kirikuõpetajad, nende maja ümber ja hakkas kisama, karjuma ja hüüdma, et misjonärid välja toodaks. Vaevalt ootasid nad õhinal, et neile evangeeliumi õpetataks – neil oli mõttes füüsiline vägivald. Majast välja meestejõugu ette astus nooruke Marie.
Nad karjusid tigedalt edasi ja nõudsid, et misjonärid välja toodaks. Marie’l oli käes Piibel, mille ta üles tõstis, ja ta käskis neil taganeda. Ta ütles neile, et vanemad on tema kaitse all ja et mehed ei saa juuksekarvalegi nende peas kahju teda. Kuulake tema enda sõnu: „Kõik olid jahmunud. ‥ Jumal oli minuga. Tema pani need sõnad mulle suhu või ma poleks osanud neid öelda. Kõik rahunes otsekohe. See tugev raevukas meestehulk seisis abituna nõrga, väriseva ja ometi kartmatu tütarlapse ees.”1 Kirikuõpetajad palusid jõugul lahkuda, mida nad vaikselt, häbiga, pelglikult ja kahetsedes ka tegid. Väike kari lõpetas oma koosoleku rahus.
Kas suudate ette kujutada seda julget noort, teist paljudega ühevanust naist, vapralt ja veendunult meestejõugule vastu astumas ning oma äsja leitud tõekspidamisi kaitsmas?
Õed, vähesed meist peavad kunagi vihase jõugu ees seisma, kuid selles maailmas peetakse sõda, kus rünnaku all on enamik meie kõige kallimatest ja peamistest õpetustest. Räägin eriti õpetusest perekonna kohta. Kodu pühadus ja perekonna peamised eesmärgid on seatud kahtluse alla ning neid kritiseeritakse ja rünnatakse igast küljest.
Kui president Gordon B. Hinckley avalduse „Perekond: läkitus maailmale” 20 aastat tagasi esmakordselt ette luges, olime me selle ilmutusliku dokumendi eest tänulikud ning väärtustasime selle selgust, lihtsust ja tõde. Tookord ei mõistnud me eriti, kui meeleheitlikult me vajame neid põhiavaldusi nüüdisaegses maailmas mõõdupuuna, mille abil otsustada iga uue maise dogmapuhangu üle, mille päästavad meie poole valla meedia, internet, teadlased, televisioon ja filmid ning koguni seadusandjad. Perekonna läkitusest on saanud meie mõõdupuu, mille alusel otsustada maailma filosoofiate üle, ja ma tunnistan, et selles avalduses sätestatud põhimõtted kehtivad sama palju nüüdisajal, nagu ka siis, kui prohvet need meile peaaegu 20 aastat tagasi andis.
Lubage mul tuua välja midagi ilmselget. Elu läheb harva kellegi plaani järgi ja me oleme täiesti teadlikud, et kõigile naistele läkituses kirjeldatu osaks ei saa. Sellest hoolimata on tähtis mõista Issanda tegevuskava ja seda õpetada ning püüda seda tegevuskava nii hästi, kui suudame, ellu viia.
Igaühel meist on plaanis oma osa ja igaühel on Issanda silmis võrdne väärtus. Peaksime pidama meeles, et armastav Taevane Isa on meie õigemeelsetest soovidest teadlik ja peab au sees oma lubadusi, et neile, kes oma lepingutest ustavalt kinni peavad, ei keelata midagi. Taevasel Isal on meie kõigi jaoks missioon ja plaan, kuid Tal on ka oma ajakava. Üks raskemaid proovilepanekuid siin elus on uskuda Issanda ajastusse. Hea oleks mõelda välja ka alternatiivne plaan, mis aitaks meil olla lepinguid pidavad, ligimestarmastavad ja õigemeelsed naised, kes ehitavad Jumala kuningriiki, ükskõik kuidas meie elu ka ei lähe. Me peame õpetama oma tütreid püüdlema ideaali poole, kuid planeerima ettenägematusteks.
Sel perekonna läkituse 20. juubeliaastal tahaksin ma esitada üleskutse kõigile meie Kiriku naistele olla „Perekond: läkitus maailmale” kaitsjad. Just nagu Marie Madeline Cardon kaitses vapralt misjonäre ja oma uusi tõekspidamisi, peame ka meie kaitsma julgelt Issanda ilmutatud õpetusi abielu, perekonna, meeste ja naiste jumalike rollide ning kodude kui pühapaikade tähtsuse kohta – ka siis, kui maailm karjub meile kõrva, et need põhimõtted on aegunud, piiravad või pole enam asjakohased. Hoolimata perekonnaseisust või laste arvust saab igaüks olla perekonna läkituses kirjeldatud Issanda plaani kaitsja. Kui see on Issanda plaan, peaks see olema ka meie plaan!
Läkituses õpetatakse kolme põhimõtet, mis minu arvates vajavad eriti vankumatuid kaitsjaid. Esimene neist on mehe ja naise vahel sõlmitud abielu. Meile õpetatakse pühakirjas: „Ometi ei ole naine meheta ega mees naiseta Issandas.”2 Selleks, et preesterluse õnnistustest täiel määral osa saada, peavad mees ja naine olema pitseeritud Issanda kojas, tehes õigemeelselt koostööd ja jäädes ustavaks oma lepingutele. Sellise plaani lõi Issand oma laste jaoks ja ükskõik kui palju sellest avalikult räägitakse või seda kritiseeritakse, ei muuda see seda, mida Issand on kuulutanud. Me peame olema õigemeelse abieluga jätkuvalt eeskujuks, püüdlema elus selle õnnistuse poole ja mitte kaotama usku, kui see on aeglane tulema. Kaitskem abielu sellisel kujul, nagu Issand seda ette nägi, kuid näidakem jätkuvalt armastust ja kaastunnet nende vastu, kelle vaated meie omadest erinevad.
Järgmine põhimõte, mis nõuab meie kaitsvat häält, on ema ja isa jumaliku rolli õilistamine. Me õpetame oma lapsi innukalt elus kõrgele sihtima. Me tahame teha kindlaks, et meie tütred teaksid, et neil on võimalik saavutada ja olla kõik, mida nad ette kujutavad. Me loodame, et neile meeldib õppida, et neist saavad haritud, andekad naised ja ehk isegi järgmised Marie Curie’d või Eliza R. Snow’d.
Kas õpetame oma poegadele ja tütardele ka seda, et selles elus pole suuremat au, õilsamaid tiitleid ega tähtsamaid rolle kui ema või isa roll? Ma loodan, et kui me innustame oma lapsi püüdlema selles elus parima poole, et me siis õpetame neid ka austama ja ülistama rolle, mida emad ja isad Taevase Isa plaanis mängivad.
Meie noorimal tütrel Abbyl avanes ainulaadne võimalus emarolli kaitseks välja astuda. Ühel päeval sai ta oma laste koolist teate, et koolis on tulemas karjääripäeva esitlused. Lapsevanematel paluti esitada avaldus, kui nad tahtsid minna kooli ja õpetada lastele oma töö kohta, ja Abby tundis, et peab esitama avalduse, et tulla ja rääkida emaks olemisest. Ta ei saanud koolist tagasisidet ja kui karjääripäev lähenes, helistas ta lõpuks kooli, arvates, et tema avaldus on ilmselt kaduma läinud. Korraldajad rahmeldasid veidi ringi ja leidsid siis kaks õpetajat, kes olid nõus laskma Abbyl oma klassis karjääripäeva lõpus rääkida.
Oma väga lõbusas ettekandes õpetas Abby lastele muude asjade seas, et emana peab ta olema mõneti asjatundja meditsiinis, psühholoogias, usus, õpetamises, muusikas, kirjanduses, kunstis, rahaasjades, kaunistamises, soengute tegemises, autojuhtimises, spordis, kokakunstis ja veel palju enamas. See oli laste jaoks muljet avaldav. Lõpetades palus ta, et lapsed peaks oma ema meeles ja kirjutaks talle tänukirja, tänades teda paljude armastusest ajendatud teenete eest, millest nad iga päev osa saavad. Abby arvates nägid lapsed oma ema hoopis uues valguses ning mõistsid, et emaks või isaks olemine on midagi väga väärtuslikku. Ta avaldas soovi ka sel aastal karjääripäeval osaleda ja ta kutsuti esinema kuues klassis.
Abby on öelnud oma kogemuse kohta järgmist: „Minu arvates on lapsel siin maailmas kerge tajuda, et lapsevanemaks olemine on teisejärguline töö ja vahel isegi paratamatu tülin. Tahan, et iga laps tunneks, et ta on oma vanematele kõige tähtsam, ja vahest see, kui ma räägin, kui tähtis on lapsevanemaks olemine minu jaoks, aitab neil mõista kõike, mida vanemad nende heaks teevad ja miks nad seda teevad.”
Meie armas prohvet, president Thomas S. Monson, on naise ja emaduse, eriti oma ema austamisel imeliseks eeskujuks. Ta ütles, viidates meie maistele emadele: „Pidagem kõik kalliks tõde, et ei saa unustada ema ja pidada meeles Jumalat. Ei saa pidada meeles ema ja unustada Jumalat. Miks? Sest nemad kaks on pühad isikud, Jumal ja [meie maine] ema on loomekaaslastena armastuses, ohverdamises ja teenimises kui üks.”3
Viimane põhimõte, mille kaitseks peame välja astuma, on kodu pühadus. Me peame võtma ühe sõna, millest räägitakse vahel pilkavalt, ja seda õilistama. Selleks sõnaks on koduhoidja. Igaüks meist, naised, mehed, noored ja lapsed, vallalised või abielus, võivad töötada kodu hoidmise nimel. Me peaksime hoidma oma kodu kui korra-, varju-, püha- ja turvapaika. Meie kodud peaksid olema kohad, kus on tunda rikkalikult Issanda Vaimu ning kus uuritakse ja õpetatakse pühakirja ja evangeeliumi ning elatakse nende järgi. Kuidas see muudaks maailma, kui kõik inimesed näeksid end õigemeelse kodu hoidjana! Kaitskem kodu kui kohta, mis on pühaduselt kohe teisel kohal pärast templit.
Õed! Olen tänulik, et saan olla sel viimsel ajal naine. Meil on võimalused, mis pole saanud osaks ühelegi naiste põlvkonnale maailmas. Aitame ehitada Jumala kuningriiki, astudes julgelt välja abielu, lapsevanemaks olemise ja kodu kaitseks. Issandal on vaja, et me oleksime vaprad, kindlad ja vankumatud võitlejad, kes kaitsevad Tema plaani ja õpetavad sirguvale põlvkonnale Tema tõdesid.
Tunnistan, et Taevane Isa elab ja armastab meid kõiki. Tema Poeg Jeesus Kristus on meie Päästja ja Lunastaja. Jätan selle tunnistuse teile Jeesuse Kristuse nimel, aamen.