Täitkem kodud valguse ja tõega
Cheryl A. Esplin
Teine nõuandja Algühingu üldjuhatuses
Selleks, et meie ja meie pere maailma survele vastu peaks, peame me olema täis valgust ja evangeeliumitõde.
Mu süda täitus Vaimuga, kui kuulasin, kuidas need pered õpetasid püha tõde, et „pere on Jumalalt”1. Inspireeriv muusika on vaid üks paljudest viisidest, kuidas võime kuulda Vaimu sosistamas ja täitmas meid valguse ja tõega.
Mõte valguse ja tõega täitumisest muutus minu jaoks eriti tähtsaks ühe aastatetaguse kogemuse tõttu. Käisin koosolekul, kus Noorte Naiste üldnõukogu liikmed rääkisid vaimselt tugeva pere ja kodu loomisest. Selleks, et seda näitlikustada, tõstis üks Noorte Naiste juht üles kaks limonaadipurki. Ühes käes oli tal tühi purk ja teises avamata, limonaadi täis purk. Esmalt pigistas ta tühja purki. See hakkas kõverduma ja vajus siis surve all kokku. Seejärel pigistas ta teise käega avamata purki. Purgi kuju säilis. See ei kõverdunud ega vajunud kokku nagu tühi purk, sest see oli limonaadi täis.
Me kõrvutasime seda näidet omaenda elu ning kodu ja perega. Kui me oleme täis Vaimu ja evangeeliumi tõdesid, on meil vägi panna vastu välistele maailmajõududele, mis meid ümbritsevad ja meie vastu suruvad. Kuid kui me ei ole vaimselt täidetud, pole meil sisemist jõudu panna vastu välisele survele ja võime meie vastu suruvate jõudude käes kokku vajuda.
Saatan teab, et selleks, et meie ja meie pere maailma survele vastu peaks, peame me olema täis valgust ja evangeeliumitõde. Seega teeb ta kõik, mis tema võimuses, et evangeeliumitõde lahjendada, moonutada ja hävitada ning meid sellest tõest eemal hoida.
Paljud meist on ristitud ja saanud Püha Vaimu anni, kelle roll on avaldada ja õpetada tõde kõige kohta.2 Sellise erilise anniga kaasneb kohustus tõde otsida, meile teadaoleva tõe järgi elada ning seda tõde jagada ja kaitsta.
Üks koht, kus püüame olla kõige rohkem valgusest ja tõest täidetud, on meie kodu. Laulurefräänis kuuldud sõnad tuletavad meile meelde, et „pere on Jumalalt, et saaksime neiks, kelleks loonud meid Ta”3. Pered on Issanda töökojad maa peal, et aidata meil õppida evangeeliumi ja elada selle järgi. Meil on oma perekonda tulles püha ülesanne aidata üksteist vaimselt tugevdada.
Tugevad igavesed pered ja Vaimu täis kodud ei teki iseenesest. Selleks on vaja suuri jõupingutusi, selleks on vaja aega ja selleks on vaja, et iga pereliige täidaks oma osa. Iga kodu on erinev, kuid iga kodu, kus kas või üks inimene tõde otsib, saab midagi muuta.
Meile antakse pidevalt nõu suurendada oma vaimseid teadmisi palve ning pühakirjade ja elavate prohvetite sõnade uurimise ja nende üle mõtisklemise kaudu. Oma konverentsikõnes valgusest ja tõest tunnistuse saamise kohta ütles President Dieter F. Uchtdorf:
„Igavene ja Kõikvõimas Jumal ‥ kõneleb neile, kes astuvad Tema ette siira südame ja tõsise kavatsusega.
Ta kõneleb neile unenägude, nägemuste, mõtete ja tunnete kaudu.”
President Uchtdorf jätkas: „Jumal hoolib teist. Ta kuulab teid ja Ta vastab teie isiklikele küsimustele. Vastused teie palvetele tulevad Tema viisil ja Tema valitud ajal ning seetõttu peate te õppima kuulama Tema häält.”4
Seda nõuannet illustreerib üks lühike lugu pereajaloost.
Mõned kuud tagasi lugesin ma oma vanavanaisa õe Elizabeth Staheli Walkeri tunnistust. Elizabeth emigreerus lapsena koos oma perega Šveitsist Ameerikasse.
Pärast abiellumist elas Elizabeth oma abikaasa ja lastega Utah’ osariigis Nevada piiri ääres, kus neil oli väike postijaam. Nende kodu oli reisijate peatuspaik. Nad pidid olema ööpäev läbi valmis reisijatele toitu valmistama ja süüa pakkuma. Töö oli raske ja väsitav ja nad said vaevu puhata. Kuid Elizabethile tegi kõige enam muret jutuajamine nende inimestega, kellega nad kokku puutusid.
Elizabethi sõnul oli ta pidanud seni alati enesestmõistetavaks, et Mormoni Raamat on õige, et Jumal volitas prohvet Joseph Smithi tegema, mida ta tegi, ning et tema sõnumiks oli elu- ja päästmisplaan. Kuid Elizabethi elu oli kaugel sellest, mis oleks selliseid tõekspidamisi tugevdanud.
Mõned vahepeatuse teinud reisijad olid paljulugenud, haritud, targad inimesed ja Elizabethi laua ümber räägiti alati, et Joseph Smith oli „kaval petis”, kes oli Mormoni Raamatu ise kirjutanud ja seejärel seda levitanud selleks, et raha teenida. Nad käitusid, otsekui oleks igasugune muu arvamus absurdne, väites, et „mormoonlus on pläma”.
Kogu see jutt tekitas Elizabethis eraldatust ja üksildustunnet. Tal polnud kellegagi rääkida, polnud isegi aega palvetada – kuigi ta palvetas töö käigus. Ta oli liiga hirmunud, et öelda midagi neile, kes tema usku naeruvääristasid. Ta ütles, et ei teadnud muud, kui sai oletada, et nad rääkisid tõtt, ja tundis, et ta poleks suutnud oma usku kaitsta, isegi kui oleks proovinud.
Hiljem Elizabeth ja ta pere kolisid. Elizabeth ütles, et tal oli nüüd rohkem aega mõelda ja teda ei segatud kogu aeg. Ta läks sageli alla keldrisse ja pöördus palves oma muredega Taevase Isa poole – nende lugude pärast, mida need näiliselt targad inimesed olid talle rääkinud Joseph Smithi, Mormoni Raamatu ja selle kohta, et evangeelium on pläma.
Ühel ööl nägi Elizabeth unenägu. Ta ütles: „Näis, nagu oleksin ma seisnud kitsa vankritee ääres, mis jooksis madala, laugja künka jalamil. Poolel teel künkast üles nägin ma meest alla vaatamas ja rääkimas, või tundus, nagu ta räägiks noore mehega, kes põlvitas ja maas oleva augu kohal kummardus. Noore mehe käed olid välja sirutatud ja tundus, otsekui ta püüaks midagi august kätte saada. Nägin kivist kaant, mis näis olevat võetud augult, mille üle poiss kummardas. Teel oli palju inimesi, kuid keegi ei näinud eriti huvi tundvat kahe mehe vastu künkanõlval. Unenäos juhtus midagi minu jaoks nii imelikku, et ma selle peale kohe üles ärkasin; ‥ ma ei saanud oma unenäost kellelegi rääkida, kuid näisin olevat veendunud, et see tähendas seda, kuidas ingel Moroni poisiohtu Josephile plaatide saamise ajal juhatust jagas.”
1893. aasta kevadel läks Elizabeth Salt Lake Citysse templi pühitsemisele. Ta kirjeldas oma kogemust järgmiselt: „Nägin seal sama pilti, mida olin näinud unenäos. See oli vist värvilisest klaasist aken. Olen veendunud, et kui peaksin Kumoora küngast ise nägema, ei näeks see välja reaalsem. Olen veendunud, et mulle näidati unenäos vaatepilti, kuidas ingel Moroni Joseph Smithile kuldplaadid andis.”
Mitu aastat pärast selle unenäo nägemist ja mõned kuud enne oma surma 88-aastasena, sai Elizabeth vägeva mulje osaliseks. Ta ütles: „Mulle tuli selge mõte, ‥ otsekui oleks keegi mulle öelnud ‥ : „Ära oma tunnistust maha mata!”5
Mitu põlve hiljem ammutavad Elizabethi järeltulijad ikka veel tema tunnistusest jõudu. Me elame nagu Elizabethki maailmas, kus on palju kahtlejaid ja kritiseerijaid, kes meile kalleid tõdesid naeruvääristavad ja nende vastu on. Me võime kuulda segadust tekitavaid lugusid ja vastuolulisi sõnumeid. Nii nagu Elizabethil, tuleb ka meil anda endast parim, et hoida alles kogu meil hetkel olevat valgust ja tõde, eriti keerulistes olukordades. Vastused meie palvetele ei pruugi tulla dramaatilisel kombel, kuid me peame leidma vaikseid hetki, et suuremat valgust ja tõde otsida. Ja kui me seda saame, oleme me kohustatud selle järgi elama, seda jagama ja seda kaitsma.
Jätan teile oma tunnistuse, et ma tean, et kui me täidame oma südame ja kodu Päästja valguse ja tõega, jagub meil sisemist jõudu igas olukorras vastu pidada. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.