Me tõuseme koos taevasse
Linda K. Burton
Abiühingu üldjuhataja
Lepinguid pidavate naiste ja meestena peame me üksteise meelt ülendama ja aitama üksteisel saada sellisteks inimesteks, nagu Issand tahab.
Paljud õed on mulle öelnud, et inspireerivate kõnede, muusika ja palvete kõrval, mis üldkonverentsi ajal meie südant liigutavad, meeldib neile kõige enam vaadata, kuidas Esimene Presidentkond ja Kaheteistkümne Kvoorum koos oma igaveste kaasadega poodiumilt lahkub. Ja eks meile kõigile meeldib ju kuulda, kuidas vennad õrnalt neile oma armastust väljendavad?
Rääkides oma naisest, Donnast, ütles juhataja Boyd K. Packer: „Mul on oma ameti tõttu pühalik kohustus tõtt rääkida: ta on täiuslik.”1
„Tema on mu elu päikesepaiste,”2 ütles president Dieter F. Uchtdorf oma naise, Harrieti kohta.
President Henry B. Eyring ütles oma naisele Kathleenile viidates: „Ta [on] inimene, kes on alati pannud mind tahtma olla parim, mis ma olla suudan.”3
Ja president Thomas S. Monson ütles oma armsast Francesist kõneledes: „Ta oli mu elu armastus, mu usaldusisik ning mu parim sõber. Öelda lihtsalt, et ma igatsen teda, ei väljenda mu tunnete sügavust.”4
Ka mina tahaksin väljendada oma armastust oma armsa kaasa, Craigi vastu. Ta on minu kallis kingitus! Viidates mu abikaasale, lubab üks kalliks peetud ja püha fraas minu patriarhaalses õnnistuses, et minu ja mu laste elu läheb „tema hoole all hästi”. Mulle on selge, et Craigiga see lubadus täitus. Laenates Mark Twaini sõnu, ütlen ma, et „elu ilma [Craigita] poleks elu”.5 Armastan teda kogu südamest ja hingest!
Jumalikud rollid ja kohustused
Täna soovin ma avaldada austust abielumeestele, isadele, vendadele, poegadele ja onudele, kes teavad, kes nad on, ning kes annavad endast parima, et täita neile Jumalalt antud ja perekonna läkituses kirjeldatud rolle, nagu näiteks perekonna õigsuses juhtimise, kaitsmise ja pere vajaduste rahuldamise roll. Palun teadke, et ma olen valusasti teadlik, et isaduse, emaduse ja abielu teemad võivad paljudele muret tekitada. Tean, et osa Kiriku liikmete arvates ei küündi nende kodu kunagi nende tajutud ideaalini. Paljud kannatavad hooletusse jätmise, väärkohtlemise, sõltuvuste ning valede pärimuste ja kultuuri tõttu. Ma ei kiida heaks meeste ega naise tegusid, kes on tahtlikult või isegi teadmatusest kodus valu, ahastust ja meeleheidet põhjustanud. Kuid täna kõnelen ma millestki muust.
Olen veendunud, et mees pole oma naise jaoks kunagi kütkestavam kui siis, kui ta teenib väärilise preesterluse hoidjana oma Jumalalt saadud rollis, ja kõige tähtsam – kui ta teeb seda kodus. Ma armastan ja usun neid juhataja Packeri sõnu väärilistele abielumeestele ja isadele: „Teil on oma kodu kaitsmiseks otse Issandalt saadud preesterluse vägi. Tuleb ette aegu, mil see vägi on ainsaks kilbiks, mis kaitseb teie perekonda vastase halva mõju eest.”6
Kodu vaimsed juhid ja õpetajad
Käisin sel aastal ühe erakordse tavalise mehe, minu abikaasa onu, Doni matustel. Üks onu Doni poegadest rääkis oma kogemusest, mille oli saanud väiksena peagi pärast seda, kui tema vanemad olid oma esimese kodu ostnud. Kuna neil oli viis väikest last toita ja riietada, ei jagunud piisavalt raha, et aiale tara ümber ehitada. Onu Don võttis oma jumalikku perekaitsja rolli tõsiselt ning lõi maasse mõned väikesed puuvaiad, võttis veidi nööri ja sidus selle vaiast vaiani ümber kogu aia. Seejärel kutsus ta lapsed enda juurde. Ta näitas neile vaiu ja nööri ning selgitas neile, et kui nad selle ajutise aia sees püsivad, on nad kaitstud.
Ühel päeval, kui külastusõpetajad majale lähenesid, jälgisid nad uskmatusega, kuidas viis väikest last seisid kuulekalt nööri ääres ja vaatasid igatsevalt palli, mis oli põrganud nende piiridest välja tänavale. Üks väike laps jooksis isa järele, kes siis omakorda jooksis ja palli ära tõi.
Hiljem matustel ütles vanim poeg pisarsilmil, et tema ainsaks lootuseks siin elus oli olla oma armsa isa sarnane.
President Ezra Taft Benson ütles:
„Oo Iisraeli mehed ja isad! Te saate teha nii palju oma pere päästmise ja ülenduse heaks! ‥
Ärge unustage oma püha kutset Iisraeli isana – oma tähtsaimat kutset ajas ja igavikus – kutset, millest teid iial ei vabastata. ‥
Te peate aitama luua kodu, kus saab elada Issanda Vaim.”7
Need prohvetlikud sõnad sobivad hästi tänasesse päeva.
Lepingumeestel on tõenäoliselt enam kui raske elada maailmas, kus nende jumalikke rolle ja kohustusi alahinnatakse ning kus edastatakse ka valesõnumeid selle kohta, mida tähendab olla üks „tõeline mees”. Üks valesõnum on see, et „miski pole minu jaoks tähtsam kui ma ise”. Skaala teises otsas on alandav ja pilkav sõnum, et mehi kui abikaasasid ja isasid pole enam vaja. Palun ärge kuulake Saatana valesid! Tema on sellest pühast privileegist ilma jäänud ega saa iial abikaasaks ega isaks. Kuna ta on kade nende peale, kellel on need pühad rollid, mida tema iial endale ei saa, on tema kavatsus teha „kõik inimesed sama õnnetuks, nagu ta ise on”!8
Meele ülendamine ja abistamine oma teistes rollides
Vennad ja õed! Me vajame üksteist! Lepinguid pidavate naiste ja meestena peame me üksteise meelt ülendama ja aitama üksteisel saada sellisteks inimesteks, nagu Issand tahab. Ja me peame tegema üheskoos tööd, et ülendada sirguva põlvkonna meelt ja aidata neil küündida igavese elu pärijatena jumaliku potentsiaalini. Me võiksime teha nagu vanem Robert D. Hales ja tema naine Mary on teinud ning järgida vanasõna: „Sina tõstad mind ja mina tõstan sind ja me tõuseme koos taevasse.”9
Me teame pühakirjast, et „inimesel ei ole hea üksi olla”. Sellepärast tegigi meie Taevane Isa „abi, kes tema kohane on”.10 Fraas kohane abi tähendab abilist, kes on talle sobiv ja vastav ning tema vääriline.11 Näiteks on meie kaks kätt teineteise sarnased, kuid pole täpselt samad. Tegelikult on need täielikud vastandid, kuid täiendavad teineteist ja sobivad teineteisega. Koos töötades on käed tugevamad.12
Kiriku käsiraamatu peatükis perede kohta on kirjas järgmine: „Mees- ja naissoost vaimud on oma loomult teineteist täiendavad.”13 Palun pange tähele, et seal öeldakse teineteist täiendavad, mitte teineteisega konkureerivad! Me oleme siin, et üksteist aidata, üksteise meelt ülendada ja üksteisega rõõmu tunda, püüdes saada nii heaks, kui suudame. Õde Barbara B. Smith õpetas targalt: „Me oleksime palju õnnelikumad, kui oskaksime tunda rõõmu teise edust ja mitte üksnes enda edust.”14 Kui püüame konkureerimise asemel täiendada, on palju lihtsam üksteist ergutada!
Kui ma olin noor ema ja mul oli mitu väikest last, ei laulnud keegi minust tundeküllasemalt mähkmeid, nõudepesu ja korralekutsumist täis päeva lõpetuseks Algühingu laulu „Jõuab koju issike mul”.15 Kahjuks pean ma tunnistama, et ma polnud alati rõõmsas tujus, kui Craig pärast rasket tööpäeva uksest sisse hüppas. Ta tervitas alati meid kõiki kallistuse ja musiga ning muutis paljud rasked ja vahel katastroofilised päevad meeldivateks issi-aegadeks. Soovin, et oleksin olnud veidi vähem hõivatud lõputute tegemist ootavate tööde nimekirjaga ja keskendunud arukamalt, nagu tema, kõige olulisemale. Oleksin teinud rohkem pause ja nautinud püha pereaega ning tänanud teda sagedamini meie elu õnnistamise eest!
Öelgem teistele tihti häid sõnu
Veidi aega tagasi jagas üks ustav õde Kirikus minuga sügavat muret, mille üle ta oli mõnda aega palvetanud. Ta oli mures mõne õe pärast oma koguduses. Ta rääkis mulle, et tal oli südames valus täheldada, kuidas nad mõnikord oma abikaasadega ja abikaasadest isegi laste ees lugupidamatult räägivad. Seejärel rääkis ta mulle, kuidas oli noore naisena siiralt soovinud ja palvetanud, et leida vääriline preesterluse hoidja ning temaga abielluda ja õnnelik kodu ehitada. Ta oli kasvanud üles kodus, kus ema kamandas ja isa täitis ema nõudmisi, et kodus rahu säilitada. Ta tundis, et saab ka paremini. Ta ei näinud sellist eeskuju kodus, kus ta üles kasvas, kuid kui ta tulihingeliselt palvetas ja juhatust palus, õnnistas Issand teda teadmisega, kuidas luua oma abikaasaga kodu, kus Vaim oleks soojalt teretulnud. Olen olnud selles kodus ja võin öelda, et see on pühapaik!
Õed ja vennad! Kui sageli me teadlikult „teistele tihti häid sõnu” ütleme?16
Võiksime endale kontrolliks mõned küsimused esitada. Veidi kohandades võivad need küsimused käia enamiku kohta, ükskõik, kas oleme abielus või vallalised, ükskõik, milline on meie kodune olukord.
-
Millal ma viimati oma kaaslast siiralt kas omaette või laste ees kiitsin?
-
Millal ma viimati palves tema eest tänasin, tema vastu armastust väljendasin või tema eest siiralt usuga palvetasin?
-
Millal ma jätsin viimati ütlemata midagi sellist, mis oleks võinud talle haiget teha?
-
Millal ma viimati vabandasin ja alandlikult andeks palusin – lisamata sõnu „kui sa vaid oleks” või „kui sa vaid poleks”?
-
Millal otsustasin viimati olla õnnelik, selle asemel, et oma õigust taga ajada?
Kui mõni neist küsimustest pani teid häbenema või tundma süü kõrvalmaiku, siis tuletage meelde vanem David A. Bednari õpetust, et „süü on meie vaimule sama, mis valu meie kehale – see hoiatab ohu eest ja kaitseb täiendavate vigastuste eest”.17
Kutsun meid kõiki võtma kuulda vanem Jeffrey R. Hollandi südamlikku palvet: „Vennad ja õed, selle pika ja igavese püüdluse käigus saada rohkem selliseks, nagu on meie Päästja, püüdkem olla „täiuslikud mehed ja naised” vähemalt sel ühel viisil praegu – sõnadega solvamata või positiivsemalt öeldes, rääkides uues keeles – inglite keeles.”18
Vaim on mind tänaseks võimaluseks valmistudes õpetanud ning ma ise olen pühendunud ütlema sagedamini oma kallile kaasale ja tema kohta häid sõnu, ülendama meeste meelt oma perekonnas ja väljendama tänu selle eest, kuidas nad täidavad oma jumalikke ja teisi rolle. Olen pühendunud järgima vanasõna „Sina tõstad mind ja mina tõstan sind ja me tõuseme koos taevasse”.
Kas te otsiksite koos minuga abi Pühalt Vaimult, et Ta õpetaks meile, kuidas oma armsate taevaste vanemate lepingupoegade ja -tütardena oma teistes rollides paremini üksteise meelt ülendada?
Tean, et Jeesuse Kristuse lepituse suutlikuks tegeva väe ja usu kaudu Temasse tuleme me sellega toime. Palvetan, et paneksime oma usalduse Temale, et Ta aitaks meil aidata üksteisel elada õnnelikult ja igavesti, kui me koos taevasse tõuseme. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.