Miks on abielu ja perekond olulised – kõikjal maailmas
Vanem L. Tom Perry
Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist
Pere on elu keskpunkt ja igavese õnne võti.
Möödunud novembris avanes mul eriline võimalus osaleda Itaalias Roomas Vatikani linnriigis abielu ja perekonna kollokviumil, kuhu mind koos president Henry B. Eyringi ja piiskop Gérald Causséga oli kutsutud. Osalejate seas olid 14 erineva usundi esindajad seitsmest maailmajaost kuuest, kõik nad olid kutsutud väljendama oma tõekspidamisi selle kohta, mis toimub tänapäeva maailmas perega.
Paavst Franciscus avas koosviibimise esimese istungi sõnadega: „Elame nüüd ajutiste asjade kultuuriruumis, kus üha enam inimesi on loobumas abielust kui avalikust enesesidumisest. Selline kommete- ja moraalirevolutsioon on lehvitanud sageli vabaduselippu, kuid on tegelikult toonud vaimset ja materiaalset laostumist lugematutele inimestele, eriti kõige vaesematele ja kaitsetumatele. ‥ Nemad kannatavad selles kriisis alati kõige enam.”1
Viidates kasvava põlvkonna liikmetele, pidas ta tähtsaks, et nad „ei annaks järele mürgisele ajutiste asjade meelsusele, vaid oleksid pigem revolutsionäärid, kes julgevad otsida tõelist ja kestvat armastust, vastandudes üldlevinud eeskujule”; see on kohustuslik.2
Sellele järgnes kolm päeva ettekandeid ja arutelusid, kus usujuhid kõnelesid mehe ja naise vahel sõlmitud abielu teemal. Kuulates kõige laiemat võimalikku usujuhtide valikut, kuulsin ma neid täielikult üksteisega nõustumas ja üksteise tõekspidamistele abielusidemete pühaduse ja pere kui ühiskonna põhiüksuse tähtsuse kohta tuge väljendamas. Tundsin nendega vägevat ühtekuuluvustunnet ja üksmeelt.
Sellist üksmeelt väljendasid paljud ja nad tegid seda mitmeti. Üks mu lemmik oli see, kui Iraanist pärit moslemi õpetlane kandis sõna-sõnalt ette kaks lõiku meie enda läkitusest perekonna kohta.
Täheldasin kollokviumil, et kui eri usud, usulahud ja kirikud on üksmeelel abielu ja perekonna teemadel, on nad ühte meelt ka väärtuste, lojaalsuse ja pühendumuse osas, mis mõistagi on perekonnaüksustega seotud. Minu jaoks oli tähelepanuväärne näha, kuidas abielule ja perele keskendunud prioriteedid ületasid ja tõrjusid välja kõik poliitilised, majanduslikud või usulised erimeelsused. Mis puutub abikaasa armastamisse ning lastega seotud lootustesse, muredesse ja unistustesse, siis oleme kõik sama meelt.
Imeline oli olla koosolekutel üleilmsete esinejatega, kui nad kõik koos kõnelesid oma tunnetest mehe ja naise vahel sõlmitud abielu tähtsuse kohta. Igale kõnele järgnesid teiste usujuhtide tunnistused. Kollokviumi viimase tunnistuse andis president Henry B. Eyring. Ta tunnistas vägevalt pühendunud abielu ilust ja meie usust lubatud õnnistusse, et perekond võib olla igavene.
President Eyringi tunnistus sobis hästi neid kolme erilist päeva lõpetama.
Võibolla tekkis teil nüüd küsimus, et kui enamik on abielu esmatähtsuses ja sellega seotud tõekspidamistes samal arvamusel, kui kõik need kirikud ja usud on põhimõtteliselt nõus sellega, milline abielu olema peab, ja kui nad nõustuvad kõik, et kodu ja peresuhteid tuleb väärtustada, siis mille poolest me neist erineme? Kuidas Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik eristub ja erineb ülejäänud maailmast?
Vastus on järgmine: kuigi oli imeline näha ja tunda, et meil on ülejäänud maailmaga pereteemal nii palju ühist, on ainult meil taastatud evangeeliumi igavikuline vaatenurk.
Taastatud evangeelium toob abielu ja perekonna arutellu midagi nii suurt ja olulist, et seda ei saa ületähtsustada: me teeme sellest teemast igavese! Me viime pühendumise ja pühaduse abielus kõrgemale tasemele, kuna usume ja mõistame, et pered said alguses siis, kui veel maad polnud, ja võivad minna edasi igavikku.
Seda õpetust õpetavad lihtsalt, vägevalt ja kaunilt Ruth Gardneri sõnad Algühingu laulule „Igavene pere”. Mõtelge hetkeks, kuidas Algühingu lapsed kogu maailmas laulavad neid sõnu oma emakeeles, nii valjult kui suudavad ja sellise entusiasmiga, mida vaid armastus pere vastu suudab esile kutsuda.
„Pere võib olla koos igavesti,
see on me Isa plaan.
Ja oma perega ma tahan olla koos.
Ning mul Issand näitab kuidas ma, saan olla koos mu perega.”3
Kogu meie taastatud evangeeliumi usuteadus keskendub peredele ning uuele ja igavikulisele abielulepingule. Me usume Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus surelikkusele eelnevasse ellu, kus kõik elasid sõna otseses mõttes Jumala, meie Taevase Isa vaimulastena. Me usume, et olime ja oleme ikka veel Tema perekonna liikmed.
Me usume, et abielu- ja peresidemed võivad jätkuda ka teisel pool hauda – et abielutseremoonia, mille on läbi viinud Tema templis need, kellel on õige volitus, kehtib jätkuvalt ka tulevases maailmas. Meie abielutseremoonia ei sisalda sõnu „kuni surm meid lahutab” ja seal öeldakse selle asemel „ajaks ja kogu igavikuks”.
Me usume ka, et tugevad traditsioonilised perekonnad pole mitte ainult stabiilse ühiskonna, stabiilse majanduse ja stabiilsete väärtustega kultuuriruumi põhiüksused, vaid et need on ka igaviku ning Jumala kuningriigi ja valitsuse põhiüksused.
Me usume, et taevane korraldus ja valitsemine hakkab olema rajatud perede ja suguseltside ümber.
Kuna me usume, et abielu ja pere on igavesed, tahame me olla kirikuna juhiks ja osalejaks neid tugevdavates üleilmsetes liikumistes. Me teame, et kestev abielu ja tugevad peresidemed pole üksnes nende ühisosa ja prioriteet, kes on aktiivsed usklikud. Suur hulk ilmalikke inimesi on otsustanud, et pühendunud abielu ja perekondlik elustiil on kõige mõistlikum, ökonoomsem ja õnnelikum eluviis.
Keegi ei ole kunagi tulnud tõhusama järelpõlve kasvatamise viisi peale, kui seda on abielus lapsevanemate ja laste leibkond.
Miks peaks abielu ja pere olema tähtsad – kõikjal? Avaliku arvamuse küsitlused näitavad, et abielu on ikka veel enamiku ideaal ja lootus igas vanuserühmas – isegi millenniumi põlvkonnas, kelle seas me kuuleme nii palju tahtlikust vallalisusest, isiklikust vabadusest ja vabaabielust abielu asemel. Fakt on see, et tugev enamus kogu maailmas tahab ikka veel lapsi ja tugevat perekonda.
Kui me oleme kord abielus ja kui meil on kord lapsed, saab kogu inimkonna tõeline ühisosa veel ilmsemaks. Ükskõik kus me ka ei ela või millised on meie usulised tõekspidamised – pereinimestena on meil palju ühesuguseid heitlusi, ühesuguseid kohanemisi ning lastega seotud lootusi, muresid ja unistusi.
Ajalehe New York Times kolumnist David Brooks ütles: „Inimesed pole paremal järjel, kui neile antakse maksimaalselt vabad käed teha, mida nad tahavad. Nad on paremal järjel, kui nad on mähitud kohustustesse, mis on üle isiklikust valikust – kohustustesse pere, Jumala, töö ja riigi ees.”4
Üks probleem on see, et suur osa maailma meediast ja meelelahutusest ei peegelda enamiku eelistusi ja väärtusi. Mingil põhjused etendatakse liiga suures osas meie televisioonis, filmides, muusikas ja internetis klassikalist olukorda, kus vähemus teeskleb olevat enamus. Kõlblusetust ja kombetust, mis ulatub kujukast vägivallast juhuseksini, portreteeritakse normina, ja see võib panna neid, kelle väärtused on valdavad, tundma end vanamoeliste või iganenutena. Sellises meedia ja interneti valitsemise all olevas maailmas pole olnud iial raskem vastutustundlikke lapsi kasvatada ning abielu ja perekonda koos hoida.
Vaatamata sellele, mida suur osa meedia- ja meelelahutuskanalitest võib soovitada, ja vaatmata sellele, et abielule ja perele orienteeritus on mõnede puhul väga märgatavalt langenud, usub tugev enamus inimkonnast ikka veel, et abielu peab olema sõlmitud ühe mehe ja ühe naise vahel. Enamik usub truudusesse abielus ja abieluvandesse „haige ja tervena” ning „kuni surm meid lahutab”.
Nagu mulle meenus Roomas, peame me tuletama endale aeg-ajalt meelde imeliselt rahustavat ja trööstivat fakti, et abielu ja perekond on ikka veel enamiku inimeste taotlus ja ideaal ning et me ei ole nendes tõekspidamistes üksinda. Iial pole olnud raskem leida praktilist tasakaalu töö, pere ja isiklike vajaduste vahel kui meie ajal. Kirikuna tahame me aidata kõiges, milles saame, et luua ja tugevdada abielu ja perekonda.
Sellepärast võtabki Kirik aktiivselt osa erinevatest perekonna tugevdamise koalitsioonidest ja oikumeenilistest püüdlustest ning juhib neid. Just sellepärast jagame me oma perekeskseid väärtusi meedias ja sotsiaalmeedias. Just sellepärast jagame me oma genealoogilisi ülestähendusi ja suguvõsakroonikaid kõigi rahvastega.
Me tahame, et meie hääl kostaks kõigi järeleaimatud ja alternatiivsete elustiilide vastu, mis püüavad asendada pereorganisatsiooni, mille asutas Jumal ise. Me tahame ka, et meie hääl kostaks rõõmu ja rahulolu toetuseks, mis lähtub traditsioonilisest perekonnast. Meie hääl peab kuulutama jätkuvalt kõikjal maailmas, miks abielu ja pere on nii tähtsad, miks abielu ja pere on tõepoolest esmaolulised ja miks jääb see alati nii.
Mu vennad ja õed! Taastatud evangeelium koondub abielu ja pere ümber. Just abielu ja pere küsimuses saame me olla kõige enam ühte meelt teiste uskudega. Abielu ja pere osas leiame oma suurima ühisosa ülejäänud maailmaga. Just abielu ja pere küsimuses on Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikul kõige suurem võimalus olla valguseks mäe otsas.
Lubage mul lõpetada tunnistusega (ja mu üheksa aastakümmet siin maa peal teevad mind täiesti kõlblikuks ütlema), et mida vanemaks ma saan, seda enam ma mõistan, et pere on elu keskpunkt ja igavese õnne võti.
Ma tänan oma naist, oma lapsi, oma lapselapsi ja lapselapselapsi ning kõiki nõbusid ja lange ja sugulasi, kes muudavad mu elu nii rikkaks ja tõesti lausa igaveseks. Jätan sellest igavesest tõest oma tugevaima ja pühaima tunnistuse. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.