Milleks abielu, milleks perekond?
Vanem D. Todd Christofferson
Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist
Perekond, mis on rajatud mehe ja naise vahelisele abielule, loob Jumala plaani elluviimiseks parimad tingimused.
Inglismaal Londonis seisavad renoveeritud Westminster Abbey suure lääneukse kohal 20. sajandi kümne kristlasest usumärtri kujud. Nende seas on ka Dietrich Bonhoeffer, geniaalne saksa teoloog, kes sündis 1906. aastal.1 Bonhoeffer kritiseeris teravalt natsirežiimi ning juutide ja teiste julma kohtlemist. Ta pandi aktiivse vastuseisu tõttu vangi ja hukati koonduslaagris. Bonhoeffer oli viljakas kirjanik ning tema parimate teoste hulgas on kirjad, mis teda pooldavad valvurid vanglast välja smugeldasid ja mis hiljem avaldati teosena „Kirjad ja artiklid vanglast”.
Ühe kirja saatis ta oma peagi abielluvale lähisugulasele. Selles kirjas täheldas ta sügavamõtteliselt: „Abielu on midagi enamat kui teie armastus teineteise vastu ‥ Armastades näete kogu maailmas ainult teineteist, kuid abielus moodustate ühenduslüli põlvkondade ahelas, mille on loonud, mille pärjab hiilgusega ja kutsub oma kuningriiki Jumal. Teineteist armastades näete vaid iseenese õnnetaevast, kuid abielus langeb teie õlule vastutus maailma ja inimkonna ees. Teie armastus on teie eraomand, kuid abielu on midagi enamat kui lihtsalt isiklik – see on staatus, see on amet. Nagu kuningaks olemiseks on peale valitsemistahte vaja ka krooni, nii ühendab teid Jumala ja inimeste silmis kokku mitte üksnes armastus, vaid abielu. Nii et armastus lähtub teist, kuid abielu tuleb ülalt Jumalalt.”2
Mil moel saab abielust mehe ja naise vahel nende õnnest ja armastusest teineteise vastu „vastutus maailma ja inimkonna ees”? Mil moel „tuleb [abielu] ülalt Jumalalt”? Selle mõistmiseks tuleb meil minna tagasi algusesse.
Prohvetid on ilmutanud, et algul eksisteerisime me aruga olenditena ning et Jumal andis meile vormi ehk vaimukeha. Nii said meist Jumala vaimulapsed – taevaste vanemate pojad ja tütred.3 Seal surelikkusele eelnevas vaimumaailmas tuli aeg, mil Tema tahte kohaselt anti meile „võimalus saada tema sarnaseks”4. Taevane Isa valmistas suutlikuks tegeva plaani. Pühakirjades nimetatakse seda päästmisplaaniks5, suureks õnneplaaniks6 ja lunastusplaaniks7. Aabrahamile selgitati selle plaani kahte peamist eesmärki järgmiselt:
„Ja nende seas seisis üks, kes oli Jumala sarnane, ja ta ütles nendele, kes olid koos temaga: Lähme alla, sest seal on ruumi, ja võtame neid aineid ja teeme maa, mille peal [vaimud] võivad elada;
ja paneme nad nõnda proovile, et näha, kas nad teevad kõike, mida iganes Issand, nende Jumal, neil teha käsib;
ja neile, kes jäävad ustavaks oma esimeses seisundis, antakse juurde; ‥ ja neile, kes jäävad ustavaks oma teises seisundis, lisatakse hiilgust nende peade peale ikka ja igavesti.”8
Tänu Taevaisale olime juba saanud vaimisikuteks. Nüüd pakkus Ta meile võimaluse selle vaimisiku areng lõpuni viia või seda täiustada. Füüsiline aspekt on oluline, et saada osa olemise täiusest ja hiilgusest, mis on Jumalal endal. Kui olime surelikkusele eelnevas elus Jumala juures nõus Tema plaanis kaasa lööma – ehk teisisõnu jäime ustavaks oma „esimeses seisundis” –, anti meile füüsiline keha, kui tulime maa peale, mille Ta meie jaoks lõi.
Kui otsustame oma sureliku elu jooksul teha „kõike, mida iganes Issand, [meie] Jumal, [m]eil teha käsib”, siis jääme ustavaks oma „teises seisundis”. See tähendab, et võime näidata oma valikute kaudu Jumalale (ja iseendale) pühendumust ja võimet elada Tema selestilise seaduse järgi ka siis, kui me pole Tema juures ning kui meil on füüsiline keha kogu selle väe, vajaduste ja kirgedega. Kas suudame taltsutada liha nii, et see oleks vaimu tööriistaks, mitte isandaks? Kas meile saab ajaks ja igavikuks usaldada jumalikku väge, muuhulgas väge luua elu? Kas suudame kurjast isiklikult võitu saada? Neile, kes on seda suutnud, „lisatakse hiilgust nende peade peale ikka ja igavesti”. Üks oluline aspekt selle hiilguse juures on ülestõusnud, surematu ja hiilgusega kroonitud füüsiline keha.9 Pole ime, et tõstsime neid võrratuid võimalusi ja lubadusi kuuldes rõõmukisa.10
Selle jumaliku plaani õnnestumiseks on vaja vähemalt nelja asja:
Esiteks loodi meile elamiseks maa. Olgu loomise üksikasjad millised tahes, me teame seda, et see polnud juhuslik, et seda juhtis Jumal Isa ja viis ellu Jeesus Kristus – „kõik on tekkinud tema läbi, ja ilma temata ei ole tekkinud midagi, mis on tekkinud”. 11
Teiseks olid vajalikud surelikud tingimused. Aadam ja Eeva esindasid kõiki, kes olid soovinud Isa suurest õnneplaanist osa võtta.12 Nende langemise kaudu tekkisid vajalikud tingimused meie füüsiliste kehade sünniks ja Jumalast eraldatuna sureliku kogemuse ja teadmiste saamiseks. Sellega kaasnes hea ja kurja tundmine ning Jumala antud valikuvabaduse vägi.13 Lõpuks pidi langemisega kaasnev füüsiline surm muutma meie sureliku elu ajutiseks, et me ei peaks igavesti patus elama.14
Kolmandaks oli vaja lunastust langemisest. Me näeme, mis on surma roll Taevase Isa plaanis, ent kui poleks moodust füüsilisest ja vaimsest surmast jagu saada, muutuks plaan kehtetuks. Seega kannatas ja suri Lunastaja, Jumala Ainusündinud Poeg Jeesus Kristus, et lepitada Aadama ja Eeva üleastumine ja teha seeläbi kõigi jaoks võimalikuks ülestõusmine ja surematus. Ja kuna keegi meist ei suuda evangeeliumi seadustele täiuslikult ja järjepidevalt kuulekas olla, lunastab Tema lepitus meeleparanduse tingimustel meid ka meie enda pattudest. Tänu Päästja lepitavale armule, mis toob pattudele andestust ja hingepuhtust, võime vaimselt uuesti sündida ja saada Jumalaga lepitatud. Meie vaimne surm ehk eemaldatus Jumala juurest leiab lõpu.15
Neljandaks ja viimaseks aspektiks on meie füüsilise sünni olustik ja hilisem vaimne uuestisünd Jumala kuningriiki. Selleks et Tema töö „meid koos temaga ülendada”16 õnnestuks, on Jumal määranud, et mehed ja naised peavad abielluma ja tooma ilmale lapsi, luues sel moel koostöös Jumalaga füüsilisi kehasid, mis on sureliku proovilepaneku võtmeks ja hädavajalikud igavese hiilguse saamiseks Tema juures. Ta on määranud, et vanemad peaksid looma perekonna ja kasvatama lapsed üles valguses ja tões,17 juhtides neid lootma Kristuse peale. Isa on meid käskinud:
„[Õpeta] neid asju salatsemata oma lastele‥, öeldes:
et ‥ nagu te sündisite maailma vee ja vere ja vaimu kaudu, mille ma olen teinud, ja olete nõnda saanud põrmust elavaks hingeks, just nõnda peate te uuesti sündima taevariiki veest ja Pühast Vaimust ning saama puhastatud verega, nimelt minu Ainusündinu verega; et te võiksite saada pühitsetud kõigest patust ning nautida igavese elu sõnu selles maailmas ja igavest elu tulevases maailmas, nimelt surematut hiilgust.”18
Teades, miks me Taevase Isa juurest lahkusime ja mida tuleb meil teha selleks, et tagasi minna ja koos Temaga ülendatud saada, selgub, et miski ei saa olla meie maapealses elus tähtsam kui füüsiline sünd ja vaimne uuestisünd – kaks igavese elu eeldust. Neid eeldusi täidab, Dietrich Bonhoefferi sõnu kasutades, jumalik institutsioon, mis on „ülalt, Jumalalt”, nimelt „abieluamet” ja „vastutus inimkonna ees”. See on „ühenduslüli” nii siin kui ka teispoolsuses elavate põlvkondade ahelas. See on taevane kord.
Perekond, mis on rajatud mehe ja naise vahelisele abielule, loob Jumala plaani elluviimiseks parimad tingimused – olustiku, kuhu saavad sündida lapsed, kes tulevad puhta ja süütuna Jumala juurest; ning keskkonna, kus õppida kõike mida vaja; valmistuda, et elada head surelikku elu ja saada igavene elu tulevases maailmas. Ühiskondade ellujäämiseks ja õitsemiseks on vaja kriitilist massi sellistele abieludele rajatud peresid. Sel põhjusel on kogukonnad ja rahvad üldiselt abielu ja perekonda kui eesõigustatud institutsiooni soodustanud ja kaitsnud. Need pole kunagi seisnenud üksnes täiskasvanute armastuses ja õnnes.
Sotsiaalteadused räägivad valdavalt abielu ning abielumehe ja -naise moodustatud perekonna kasuks.19 Niisiis, „me hoiatame ‥, et perekondade lagunemine toob üksikisikutele, ühiskonnale ja rahvastele need õnnetused, mida on ette kuulutanud nii muistsed kui kaasaegsed prohvetid”.20 Kuid meie väited abielu ja perekonna rolli kohta ei toetu sotsiaalteadustele, vaid tõele, et neile on pannud aluse Jumal. See oli Tema, kes alguses Aadama ja Eeva enda näo järgi meheks ja naiseks lõi ning kokku liitis, et nad oleksid üks liha ning paljuneksid ja täidaksid maa.21 Igaüks kannab endas seda jumalikku alget, kuid mehe ja naise abieluliidus saame ehk kõige täielikumalt aimu, mida tähendab, et meid on loodud Jumala näo järele – meheks ja naiseks. Ei meie ega ükski teine surelik või seda püha abielukorda muuta. See ei ole inimeste väljamõeldis. Seda sorti abielu on kahtlemata „ülalt Jumalalt” ning õnneplaanis võrdsel kohal langemise ja lepitusega.
Surelikkusele eelnevas elus mässas Lutsifer Jumala ja Tema plaani vastu ning tema vastuseis on aina hoogu juurde saanud. Ta püüab nurjata abielu ja perekonna aluseid ning kohti, kus abielusid ja perekondi luuakse. Ta annab endast kõik, et neid ära rikkuda. Saatan ründab kõike, mis on inimeste seksuaalsuse juures püha, lahutades selle abielukontekstist näiliselt lõputu rea moraalitute mõtete ja tegudega. Ta püüab mehi ja naisi veenda, et abielu- ja pereprioriteete võib eirata ja kõrvale jätta, või panna neid vähemalt mõtlema, et need pole nii tähtsad kui karjäär, muud saavutused, püüd ennast teostada ning olla sõltumatu. Vastane on kahtlemata väga rahul, kui lapsevanemad oma lapsi Kristusesse uskuma ei õpeta ning neil vaimselt uuesti sündida ei aita. Vennad ja õed! Paljud asjad on head ja tähtsad, kuid vaid vähesed neist on eluliselt olulised.
Abielu ja perekonda puudutavate põhitõdede kuulutamine ei tähenda, et nende ohverdused ja saavutused, kelle puhul abielu- ja pereideaal hetkel teostunud pole, on kuidagi vähemtähtsad või et need jäetakse tähelepanuta. Mõni teist ei ole saanud abielluda näiteks võimaluste puudumise, samasooveetluse, füüsilise või vaimse puude või pelga hirmu tõttu läbikukkumise ees, mis, vähemalt praegusel hetkel, usku varjutab. Mõni teist on olnud abielus, kuid abielu on purunenud ning teie kanda on jäänud see, mida kahekesigi vaevu kanda jaksatakse. Mõned, kes on abielus, ei saa lapsi, kuigi nad seda kogu südamest soovivad ja selle nimel palvetavad.
Sellele vaatamata on kõigil mõni anne, mõni talent, ning igaüks saab igas põlvkonnas jumaliku plaani lahtirullumisele kaasa aidata. Suur osa sellest, mis on hea ja eluliselt tähtis – mõnikord isegi see, mis on hetkel vajalik – on saavutatav ka ebatäiuslikes tingimustes. Paljud teist annavad endast parima. Ja kui teie, kes kannate surelikkuse kõige raskemaid koormaid, Jumala laste ülendamiseks mõeldud plaani kaitseks välja astute, siis oleme me kõik valmis seda tegema. Me tunnistame veendunult, et Jeesuse Kristuse lepitus on arvestanud kõigi vajakajäämiste ja kaotustega ning lõppkokkuvõttes hüvitab need kõigi nende jaoks, kes Tema poole pöörduvad. Keegi pole määratud saama vähem kui kõike, mis Isal oma lastele varuks on.
Hiljuti pihtis üks noor ema mulle muret suutmatuse tõttu täita oma tähtsaimat kutset. Tundsin, et teemad, mis teda vaevasid, olid väikesed ja et tal pole vaja muretseda – kõik oli korras. Kuid ma teadsin, et ta tahtis vaid olla Jumalale meelepärane ja austada Tema usaldust. Lohutasin teda ja palusin südames, et Jumal, tema Taevane Isa, ümbritseks naist oma armastusega ja laseks tal tunda, et kui ta teeb Jumala tööd, on tal Jumala heakskiit.
Palvetan täna samamoodi teie kõigi eest. Leidkem igaüks Tema silmis heakskiitu. Palvetan, et abielusid ja perekondi saadaks õitseng ja edu ning olgu meie saatuseks nende õnnistuste saamine surelikkuses või mitte, toogu Jumala arm teile õnne praegu ja usku kindlate lubaduste täitumisse. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.