Palve minu Kiriku õdedele
Juhataja Russell M. Nelson
Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi juhataja
Me vajame teie jõudu, teie usulepöördumist, teie veendumusi, teie võimet juhtida, teie tarkust ja teie hääli.
Kallid vennad Rasband, Stevenson ja Renlund, meie, teie vennad, tervitame teid Kaheteistkümne Apostli Kvoorumisse. Me täname Jumalat ilmutuste eest, mida Ta annab oma prohvetile, president Thomas S. Monsonile.
Vennad ja õed, kui me kohtusime üldkonverentsil kuus kuud tagasi, ei osanud keegi meist ette näha eelseisvaid muudatusi, mis mõjutavad kogu Kiriku liikmeskonda nii sügavalt. Vanem L. Tom Perry jagas meiega võimsat sõnumit abielu ja perekonna asendamatust rollist Issanda plaanis. Olime šokeeritud, kui vaid paar päeva pärast seda saime teada vähkkasvajast, mis varsti ta meie seast viis.
Kuigi juhataja Boyd K. Packeri tervis üha halvenes, jätkas ta vapralt Issanda tööd. Aprillis oli ta nõrk, kuid siiski kindlameelne oma soovis jagada tunnistust, kuni veel elas. Seejärel, vaid 34 päeva pärast vanem Perry surma, lahkus ka juhataja Packer teisele poole eesriiet.
Möödunud üldkonverentsil tundsime puudust vanem Richard G. Scottist, kuid meenutasime tema vägevat tunnistust Päästjast, mida ta oli jaganud nii paljudel varasematel üldkonverentsidel. Ning vaid 12 päeva tagasi kutsuti vanem Scott tagasi koju ja ta kohtus taas oma armastatud Jeanene’iga.
Mul oli au olla koos kõigi nende vendadega nende elu viimaste päevade jooksul, sain olla koos juhataja Packeri ja vanem Scotti perekonnaliikmetega mõni hetk enne nende siit ilmast lahkumist. Mul on olnud raske uskuda, et need kolm hinnatud sõpra, need suurepärased Issanda teenijad, on meie seast lahkunud. Tunnen nendest puudust rohkem, kui suudan sõnadega väljendada.
Kui ma olen mõelnud neile ootamatutele sündmustele, siis üks asi, mida olen märganud ja mida ei suuda oma meelest pühkida, on see, mida olen tähele pannud nendest maha jäänud abikaasades. Ma ei unusta, kui rahulikud olid õde Donna Smith Packer ja õde Barbara Dayton Perry oma abikaasade surivoodi kõrval, mõlemad naised täis armastust, tõde ja puhast usku.
Kui õde Packer istus viimaste tundide jooksul oma abikaasa juures, peegeldus temast rahu, mis on ülem mõistusest.1 Kuigi ta sai aru, et tema armastatud abikaasa, kes ligi 70 aastat oli olnud tema kaaslane, lahkub peagi, paistis temast usuga täidetud naise rahu. Ta nägi välja ingellik, just nagu sel fotol neist kahest Utah osariigi Brigham City templi pühitsemisel.
Ka õde Perryst kiirgas samasugust armastust ja usku. Tema pühendumus nii abikaasale kui ka Issandale oli ilmselge ning jättis minusse sügava jälje.
Oma abikaasade viimastel tundidel ja kuni tänase päevani on need sitked naised näidanud jõudu ning julgust, mida lepingutest kinni pidavad naised alati demonstreerivad.2 On võimatu mõõta, kui suur on selliste naiste mõju abikaasade, emade ja vanaemadena, õdede ja tädidena, õpetajate ja juhtidena ning eriti usu eeskujude ja ustavate kaitsjatena mitte ainult perekondadele, vaid ka Issanda Kirikule.3
See on olnud nii igal evangeeliumi ajajärgul alates Aadama ja Eeva päevist. Siiski on praeguse ajajärgu naised erinevad naistest teistel ajajärkudel, sest see ajajärk on eelnevatest erinev.4 Erinevus toob endaga kaasa nii eesõigusi kui ka kohustusi.
Kolmkümmend kuus aastat tagasi, aastal 1979, kuulutas president Spencer W. Kimball ette, millist mõju hakkavad lepingutest kinni pidavad naised avaldama Issanda Kiriku tulevikule. Ta kuulutas prohvetlikult: „Suur osa kasvust, mis viimastel aegadel Kirikus toimub, juhtub, kuna arvukalt maailma häid naisi ‥ liitub Kirikuga. See juhtub sel määral, kuidas Kiriku naised peegeldavad oma elus õigemeelsust ja kõneosavust, ja sel määral, kuidas naisi Kirikus nähakse maailma naistest heas mõttes erinevatena.”5
Mu kallid õed, teie, kes te olete ses ajaloo lõppstseenis meie elutähtsad partnerid: päev, mida president Kimball ette nägi, on käes. Teie olete need naised, kellest ta ette kuulutas! Teie vooruslikkus, valgus, armastus, teadmised, julgus, iseloom, usk ja õigemeelne elu toovad Kirikusse enneolematul arvul maailma häid naisi koos perekondadega.6
Meie, teie vennad, vajame teie jõudu, teie usulepöördumist, teie veendumusi, teie võimet juhtida, teie tarkust ja teie häält. Jumala kuningriik ei ole ega saa olla täielik ilma naisteta, kes sõlmivad pühasid lepinguid ja seejärel peavad neist kinni, ning kes võivad rääkida Jumala väe ja volitusega.7
Juhataja Boyd K. Packer on õpetanud:
„Me vajame naisi, kes on organiseeritud, ja naisi, kes oskavad organiseerida. Me vajame juhioskusega naisi, kes oskavad planeerida ja juhtida ning hallata, naisi, kes oskavad õpetada, naisi, kes julgelt avaldavad oma arvamust. ..
Meil on vaja eristamisanniga naisi, kes on võimelised nägema maailma suundumusi ja oskavad märgata neid, mis populaarsusest hoolimata ei põhine tõel või on ohtlikud.”8
Lubage mul lisada täna, et me vajame naisi, kes teavad, kuidas oma usuga saata korda tähtsaid asju ning kes on patust haiges maailmas julged moraalsuse ja perekonna kaitsjad. Meil on vaja naisi, kes on pühendunud Jumala laste karjatamisele mööda lepingurada ülenduse poole; naisi, kes teavad, kuidas saada isiklikku ilmutust, kes mõistavad templianni väge ja rahu; naisi, kes teavad, kuidas kutsuda appi taeva väed kaitsma ja tugevdama lapsi ning perekondi; naisi, kes õpetavad kartmatult.
Sellised naised on mind kogu elu õnnistanud. Mu kadunud abikaasa Dantzel oli selline naine. Ma olen igavesti tänulik talle selle elumuutva mõju eest, mis tal oli mulle kõigis elu aspektides, kaasa arvatud mu katsed välja arendada lahtise südamelõikuse metoodikat.
Viiskümmend kaheksa aastat tagasi paluti mul opereerida ühte väikest tüdrukut, kes oli kaasasündinud südamerikke tõttu raskelt haige. Tema vanem vend oli varem sarnase haiguse tagajärjel surnud. Tema vanemad palusid abi. Ma ei olnud tulemuse suhtes optimistlik, kuid lubasin teha kõik endast oleneva, et tema elu päästa. Hoolimata mu püüetest laps suri. Hiljem tõid samad vanemad minu juurde veel ühe oma tütre, kes oli sel hetkel vaid 16-kuune ja kel oli samuti südame väärareng. Nende soovil opereerisin ma taas. Ka see laps suri. See kolmas südantlõhestav kaotus ühes ja samas perekonnas viis mind täiesti endast välja.
Läksin murest murtuna koju. Viskusin elutoa põrandale ja nutsin terve öö. Dantzel oli mu kõrval ja kuulas, kuidas ma mitmeid kordi kinnitasin, et ei vii läbi enam ühtegi südameoperatsiooni. Seejärel, umbes kell viis hommikul, vaatas Dantzel mind armastavalt ning küsis: „Kas oled nutmise lõpetanud? Pane ennast riidesse. Mine tagasi laborisse. Hakka tööle! Sa pead rohkem õppima. Kui sa nüüd alla annad, siis peavad teised läbi valu õppima seda, mida sina juba tead.”
Oi kuidas mul oli vaja oma abikaasa nägemust, visadust ja armastust! Ma läksin tagasi tööle ja õppisin rohkem. Kui ei oleks olnud Dantzeli inspireeritud julgustust, ei oleks ma saanud avatud südameoperatsioonides osavaks ning ei oleks 1972. aastal olnud valmis läbi viima operatsiooni, mis päästis president Spencer W. Kimballi elu.9
Õed, kas te tajute oma mõju suurust, kui te ütlete neid asju, mis tulevad Vaimust juhituna teie meelde ja südamesse? Üks suurepärane vaiajuhataja rääkis mulle vaia nõukogu koosolekust, kus nad püüdsid lahendada keerulist olukorda. Ühel hetkel mõistis ta, et vaia Algühingu juhataja ei olnud sõnagi lausunud, ning küsis, kas tal on häid mõtteid. „Tegelikult mul on küll,” ütles Algühingu juhataja ja jagas teistega mõtet, mis muutis oluliselt koosoleku käiku. Vaiajuhataja jätkas: „Kui ta rääkis, siis Vaim tunnistas mulle, et tema on olnud selle ilmutuse hääleks, mida me olime nõukoguna otsinud.”
Mu kallid õed, ükskõik mis on teie kutse, ükskõik millised on teie olud, me vajame teie arvamusi, arusaamu ja inspiratsiooni. Meil on vaja, et te avaldaksite julgelt ja kõva häälega oma arvamust koguduse ja vaianõukogudes. Me vajame, et kõik abielus õed räägiks kui „ täieõiguslikud partnerid, kesannavad selles ühenduses oma panuse”10, kui te koos abikaasaga oma perekonda juhite. Olgu te abielus või vallalised, teil, õed, on spetsiifilised võimeid ja eriline intuitsioon, mille olete saanud Jumalalt. Meie, vennad, ei saa asendada teie ainulaadset mõju.
Me teame, et viimane ja kõige suurem loomise osa oli naise loomine.11 Me vajame teie jõudu!
Rünnakud Kiriku, selle õpetuste ja meie eluviisi vastu suurenevad tulevikus. Seetõttu vajame naisi, kellel on kindel arusaam Kristuse õpetustest ning kes kasutavad seda arusaamist, et õpetada ja aidata üles kasvatada põlvkonda, mis on suuteline patule vastu seisma.12 Me vajame naisi, kes suudavad märgata pettust selle kõikides vormides. Me vajame naisi, kes teavad, kuidas pääseda ligi väele, mille Jumal annab lepingust kinni pidajatele ja neile, kes väljendavad oma uskumusi kindluse ja ligimesearmastusega. Me vajame naisi, kellel on meie ema Eeva julgus ja nägemus.
Mu kallid õed, mitte miski ei ole teie igavese elu jaoks nii oluline kui teie isiklik pöördumine. Need on usule pöördunud, lepingutest kinni pidavad naised – naised nagu minu kallis naine Wendy – kelle õigemeelsed elud paistavad alla käivas maailmas üha rohkem välja ning keda nähakse seega kui erinevaid ja selgelt eristuvaid kõige paremal viisil.
Seega täna ma palun oma õdesid Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus ette astuda! Võtke sisse oma õiguspärane ja vajalik koht oma kodus, kogukonnas ning Jumala kuningriigis – rohkem, kui olete seda kunagi varem teinud. Ma palun teil täide viia president Kimballi prohvetlik kuulutus. Ja ma luban teile Jeesuse Kristuse nimel, et kui te seda teete, siis Püha Vaim suurendab teie mõju enneolematul viisil.
Ma tunnistan teile Issandast Jeesusest Kristusest ja Tema lunastava, lepitava ja pühitseva väe reaalsusest. Ühena Tema apostlitest tänan ma teid, mu kallid õed, ning õnnistan teid võimega täita oma potentsiaali ja oma loomise eesmärki, kui me kõnnime käsikäes selles pühas töös. Koos aitame me ette valmistada maailma Issanda teiseks tulemiseks. Tunnistan sellest teie vennana Jeesuse Kristuse nimel, aamen.