Meile lubatud õnnistuste vääriline
Linda S. Reeves
Teine nõuandja Abiühingu üldjuhatuses
Meie silmad peavad iga päev olema keskendunud nägemusele erakordsetest õnnistustest, mida Isa on meile lubanud.
Kas te mitte ei armasta seda õde? Me teame, et paljud teist, kellel ei ole olnud võimalust saada ise lapsi, on saatnud oma elu mööda lapsi armastades, neid õpetades ja õnnistades. Ja oo, kuidas Taevane Isa ja meie, teie õed, teid selle eest armastame!
Kas meil kõigil, kaasa arvatud teil, kallid noored õed Algühingus ja Noortes Naistes, on olnud võimalust hoida süles vastsündinud beebit, kes vaatab meile silma? Kas me oleme tundnud püha tunnet selle selestilise vaimu läheduses, kelle Taevane Isa nii hiljuti saatis tema äsja loodud, rikkumata väikesesse kehasse? Ma olen harva kogenud tundeid, mis oleksid sama ilusad, õrnad ja vaimsed.
Meie keha on püha kingitus Taevaselt Isalt. Meie keha on isiklik tempel. Kui hoiame seda puhta ja rikkumatuna, võime olla väärilised, et aidata Taevasel Isal luua kehasid Tema kallitele vaimulastele.
Juhataja Boyd K. Packer tunnistas oma viimaseks jäänud konverentsikõnes, mida te mäletate ehk kui „küpsist ja musi”: „Käsk paljuneda ja täita maa ‥ on ‥ oluline ‥ ja inimõnne allikas. Selle väe õigemeelse kasutamise läbi võime saada lähedasemaks oma Taevase Isaga ja kogeda rõõmutäiust, isegi jumalikkust. Sigitusjõu vägi ei ole juhuslik plaani osa, see ongi õnneplaan.”
Ta jätkas:
„Tõeline armastus nõuab, et selle kiindumuse avaldamisega, mis avab eluallika pühad väed, oodatakse, kuni abielu on sõlmitud ‥ et väl[tida] olukordi, kus füüsiline iha võib võimust võtta. [---]
Meie õnn surelikus elus, meie rõõm ja ülendus sõltuvad sellest, kuidas me reageerime neile pidevatele, võimsatele füüsilistele ihadele.”1
Mu kallid õed, nii noored kui ka mitte enam nii noored, ma olen seda kõnet ette valmistades tundnud suurt ärevust. Nagu ütles Alma noorem: „Ma soovin oma südame põhjast ‥, et te ‥ hüüaksite tema püha nime ja oleksite valvsad ja palvetaksite pidevalt, et teid ei kiusataks rohkem, kui te jaksate kanda, ‥ et teid tõstetaks üles viimsel päeval.”2
Hiljem tunnistas ka Mormon, et Korihor, kes oli kristusevastane, „jutlustas [Alma päevil] ‥, juhtides ära paljude [naiste] südamed”.3
Õed! Saatan on tänapäeval väga edukalt suurendanud Korihori-sarnast mõju. Millised on mõned tema tööriistad? Võrgutavad armastusromaanid, seebikad TV-s, abielunaiste ühenduse võtmine oma kunagiste peigmeestega sotsiaalmeedias ja pornograafia. Kallid õed! Me peame olema väga valvsad! Me ei või mängida Saatana tulist nooleviskemängu, ilma et saaksime kõrvetada. Ma ei tea midagi, mis muudaks meid nii hästi Püha Vaimu pideva kaasluse vääriliseks kui vooruslikkus!
Paljud otsivad tänapäeva maailmas internetist kohest rahuldust ja kohest teadmist. Vastupidiselt sellele õnnistatakse meid ohtralt siis, kui rakendame usku ja kannatlikkust ning pöördume oma Taevase Isa, kogu tõe allika poole. Nii paljud vastused ja kinnitused tulevad igapäevasest pühakirjade uurimisest, õppimisest ning siirast ja anuvast palvest, kuid interneti kohta selliseid lubadusi ei anta. Prohvet Jaakob tunnistab: „Vaim räägib tõde ega valeta. Mispärast, see räägib asjadest, nagu need tõepoolest on, ja asjadest, nagu need tõepoolest saavad olema.”4
Kallid õed, kui me vaatame, loeme või kogeme midagi, mis on meie Taevase Isa käitumisnormidest madalamal, siis teeb see meid nõrgemaks. Õed! Hoolimata vanusest, kui see, mida me vaatame, loeme, kuulame või otsustame teha, ei vasta Issanda käitumisnormidele trükises „Sulle, noor”, siis lülitagem see välja, visakem see minema, rebigem see puruks ja pöördugem sellest ära.
Keegi meist pole täiuslik, kuid kui me oleme pattu teinud, on juhataja Packer meile meelde tuletanud, et meil on lubadus:
„„Vaata, see, kes on parandanud meelt oma pattudest, sellele on andeks antud ja mina, Issand, ei pea neid enam meeles” (ÕL 58:42). [---]
Lepitus, mis võib meist igaühte tagasi võita, ei kanna arme. See tähendab, et mida me ka teinud ei ole või kus me ka olnud ei ole või kuidas midagi juhtus, kui me tõeliselt meelt parandame, on Ta lubanud, et Ta lepitab. Ja kui Ta lepitas, siis oli selle asi lahendatud. Paljud meist võitlevad süütunnetega, teadmata, kuidas neist vabaneda. Te saate vabaks, võttes vastu Kristuse lepituse, ja kogu südamevalu võib muutuda iluks, armastuseks ja igavikuks.”5
Millist abi ja milliseid vahendeid lisaks meeleparandusele on meile antud, et aidata meil püsida puhtad ja vooruslikud? Kõik meie Algühingu lapsed ja noored naised teavad ja laulavad laulu „Pühakirja vägi”6. Kas võime seda laiendada „Palve väeks”, „Templi väeks”, „Lepingute väeks” ja „Vooruslikkuse väeks”?
Samuti on lubatud suuri õnnistusi ja kaitset, kui kanname templipesu nii, nagu peab. Olen hakanud tundma, et panen sümboolselt selga kuningliku rüü, mis Taevane Isa on mulle andnud. Ma tunnistan, et kui püüame kanda templipesu nii, nagu peab, võtab Taevane Isa seda tähendusrikka märgina meie armastusest Tema vastu ja pühendumisest Talle. See on märgiks lepingutest, mida oleme Temaga sõlminud, ja Ta on lubanud: „Mina, Issand, olen seotud, kui te teete, mida ma ütlen; aga kui te ei tee seda, mida ma ütlen, ei ole teil mingit lubadust.”7
Rääkisin hiljuti ühe vana sõbraga, kes on üle elanud kaks lahutust oma abikaasade sõltuvuste ja truudusetuse pärast. Tema ja ta kolm last on palju kannatanud. Ta anus: „Ma olen nii väga püüdnud elada õigemeelselt. Miks on mul olnud nii palju katsumusi? Mida olen ma valesti teinud? Mida Taevane Isa tahab, et ma teeksin? Ma palvetan ja loen pühakirju, aitan oma lapsi, käin sageli templis.”
Seda õde kuulates tahtsin hüüda: „Sa teed seda! Sa teed kõike, mida Taevane Isa sinult tahab ja loodab!”
On mõistetav, et paljud on öelnud, et meie Isa lubatud õnnistused on lihtsalt „liiga kaugel”, eriti siis, kui meie elu on katsumustest tulvil. Kuid Alma õpetas oma pojale, et „see elu on ‥ ettevalmistusaeg Jumalaga kohtumiseks”.8 Mitte aeg saada kätte kõik õnnistused. Juhataja Packer on selgitanud, et „[sõnad] „ja nad elasid õnnelikult igavesti” pole kunagi kirjutatud teise vaatusesse. Need sõnad kuuluvad kolmandasse vaatusesse, kui müsteeriumid on lahendatud ja õiglus jalule seatud”.9 Siiski peavad meie silmad olema iga päev keskendunud nägemusele meie Isa lubatud erakordsetest õnnistustest ja samal ajal peame olema teadlikud „tema õrna halastuse rohkuse[st]”10, millest me iga päev osa saame.
Ma ei tea, miks meil on nii palju katsumusi, kuid ma isiklikult arvan, et autasu on nii suur, nii igavene ja lõputu, nii rõõmuküllane ja ületab meie mõistmise piiri, et sel autasu saamise päeval võib meil tekkida tahtmine küsida oma armuliselt armastavalt Isalt: „Kas see oli kõik, mida selle eest nõuti?” Ma usun, et kui me suudaksime iga päev pidada meeles ja tunda ära armastuse sügavust, mida Taevane Isa ja Päästja meie vastu tunnevad, oleksime valmis tegema kõike, mida nad paluvad, et taas nende juures tagasi olla. Kallid õed! Mis tähtsust on sellel, mida me siin kannatasime, kui lõpuks on need katsumused just see, mis muudab meid igavese elu ja ülenduse vääriliseks Jumala kuningriigis koos Nendega?
Ma tunnistan, et meie keha on püha kingitus Taevaselt Isalt ja et kui me hoiame oma elu rikkumatu ja puhtana meie Päästja lepitava ohverduse kaudu ning peame iga päev silme ees nägemust meie Isa lubatud autasudest, saame ühel päeval „kõik, mis on [meie] Isal”.11 Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.