Mida me peame tegema?
Neill F. Marriott
Teine nõuandja Noorte Naiste üldjuhatuses
Me ehitame kuningriiki, hoolitsedes teiste eest. Me ehitame kuningriiki ka siis, kui tõest kõneleme ja tunnistame.
Peagi pärast Jeesuse ülestõusmist ja taevasse minemist õpetas apostel Paulus: „Kindlasti teadku nüüd [kõik] ‥, et Jumal on teinud tema Issandaks ning Kristuseks, selle Jeesuse, kelle te risti lõite.” See vapustas kuulajate südant ning nad küsisid Peetruselt ja teistelt: „Mehed, vennad, mis me peame tegema?”1 Ja nad kuuletusid edaspidi rõõmsalt Peetruse õpetustele.
Homme on ülestõusmispühad ja ma loodan, et ka meie süda on nii vapustatud, et tunneme ära Päästja, parandame meelt ja kuuletume rõõmuga.
Sellel üldkonverentsil kuuleme me Kiriku juhtide, nii meeste kui ka naiste, inspireeritud juhatust. Teades, et nende sõnad puudutavad meie südant, küsin ma teilt täna: „Naised ja õed, mida meie peame tegema?”
Eliza R. Snow kuulutas Abiühingu üldjuhatajana õdedele ligi 150 aastat tagasi: „Issand on andnud meile suure vastutuse.”2 Ma tunnistan, et tema sõnad on tõesed ka tänapäeval.
Issanda Kirik vajab Vaimust juhitud naisi, kes kasutavad oma ainulaadseid ande teiste eest hoolitsemiseks, et astuda välja evangeeliumi tõdede eest ja neid ja kaitsta. Meie inspiratsioon ja intuitsioon on Jumala kuningriigi ehitamisel olulised, mis tähendab tegelikult, et me teeme oma osa, et Jumala lastele päästet tuua.
Kuningriigi ehitamine teiste eest hoolitsemise kaudu
Me ehitame teiste eest hoolitsedes kuningriiki. Siiski, esimene Jumala laps, kellele me peame taastatud evangeeliumi selgeks tegema, oleme me ise. Emma Smith on öelnud: „Ma soovin, et Jumala Vaim teaks ja mõistaks mind, et ma oleks võimeline ületama mistahes traditsiooni või loomust, mis ei aita kaasa minu ülendusele.”3 Me peame arendama endas kaljukindlat usku Päästja evangeeliumisse ja liikuma edasi ülenduse poole, saades väge templilepingutest.
Mis siis kui mõnedel meie traditsioonidel ei ole kohta taastatud Jeesuse Kristuse evangeeliumis? Nendest loobumine võib nõuda kellegi teise emotsionaalset tuge ja abi, nagu oli minuga.
Kui ma sündisin, istutasid mu vanemad tagaaeda magnooliapuu, et minu esiisade protestantlikus kirikus võiksid mu abielutseremoonial olla magnooliad. Kuid minu abiellumise päeval ei olnud mu kõrval ei vanemaid ega ka magnooliaid, sest olles olnud ühe aasta Kiriku liige, olin ma sõitnud Salt Lake Citysse, et saada templiand ja oma kihlatu Davidiga pitseeritud.
Louisianast lahkudes ja Utah’le lähenedes tundsin ma end kodutuna. Enne pulmi peatusin ma Davidi kasuvanaema juures, keda tunti armastavalt kui tädi Carolit.
Seal ma olin, võõrana Utah’s, peatumas võõras majas enne oma pitseerimist kogu igavikuks perre, mida ma vaevu tundsin. (Hea, et ma oma tulevast meest ning Issandat armastasin ja usaldasin!)
Seistes tädi Caroli maja välisuksele juures, tahtsin ma maa alla vajuda. Uks avanes – ma seisin seal nagu hirmul jänes – ning tädi Carol sirutas sõnagi lausumata oma käed välja ja embas mind. Tema, kel polnud ühtki last, teadis – tema hoolitsev süda teadis –, et ma vajasin kohta, kuhu kuuluda. Oh, kui lohutav ja liigutav hetk see oli! Mu hirm haihtus ja ma tundsin, et olen vaimselt turvalises kohas.
Armastus tähendab teha oma elus ruumi kellelegi teisele, nagu tädi Carol tegi seda minule.
Emad teevad sõna otseses mõttes oma kehas ruumi, et lasta kasvada veel sündimata beebil, ja loodetavasti teevad nad ruumi oma südames, kui lapsi kasvatavad, kuid hoolitsus ei piirdu üksnes laste kandmisega. Eevat kutsuti emaks veel enne, kui tal oli lapsi.4 Ja ma usun, et emaks olemine tähendab elu andmist. Mõelge neile paljudele viisidele, kuidas te annate elu. See võib tähendada emotsionaalse elu andmist lootusetule või vaimse elu andmist kahtlejale. Püha Vaimu abil võime me luua emotsionaalse tervenemise koha diskrimineeritavatele, hüljatutele ja võõrastele. Nendel õrnadel, kuid siiski jõulistel viisidel ehitame Jumala kuningriiki. Õed! Me kõik tulime maa peale selliste elu andvate, hoolitsevate, emalike andidega, sest see on Jumala plaan.
Tema plaani järgimine ja kuningriigi ehitajaks saamine nõuab ennastsalgavat ohverdust. Orson F. Whitney on kirjutanud: „Kõik, mida me kannatame, ja kõik, mis me üle elame, eriti kui peame vastu kannatlikult, ‥ puhastab meie südant ‥ ning muudab meid õrnemaks ja heatahtlikumaks, ‥ ning vaeva ja katsumuste kaudu ‥ tuleb meile teadmine ‥, mis muudab meid rohkem meie Taevase Isa ja Ema sarnaseks.”5 Need puhastavad katsumused toovad meid Kristuse juurde, kes võib meid tervendada ja muuta päästmistöö jaoks tarvilikuks.
Kuningriigi ehitamine kõnelemise ja tunnistamise kaudu
Me ehitame kuningriiki ka siis, kui tõest kõneleme ja tunnistame. Me järgime Issanda eeskuju. Ta kõneleb ja õpetab Jumala väe ja volitusega. Õed! Ka meie võime seda teha. Naised armastavad üldiselt rääkida ja kokku saada. Töötades meile antud delegeeritud preesterluse volituse kaudu, kõneledes ja kokku kogunedes, saab sellest evangeeliumi õpetamine ja juhtimine.
Õde Julie B. Beck, endine Abiühingu üldjuhataja, on õpetanud: „Olla isikliku ilmutuse vääriline ja valmis selle järgi tegutsema, on maises elus omandatavatest oskustest üks tähtsamaid. ‥ [See] nõuab pidevat pingutamist.”6
Isiklik ilmutus Pühalt Vaimult õhutab meid igavestest tõdedest õppima, rääkima ja tegutsema igaveste tõdede – Päästja tõdede ajel. Mida rohkem me Kristust järgime, seda rohkem me tunneme Tema armastust ja juhatust. Mida rohkem me tunneme Tema armastust ja juhatust, seda rohkem me tahame rääkida ja õpetada tõde, nagu Tema tegi, isegi kui kohtame vastuseisu.
Mõned aastad tagasi palvetasin anonüümse telefonikõne ajal, et leida sõnu emaduse kaitsmiseks.
Helistaja küsis: „Kas teie olete Neill Marriott, suure pere ema?”
Vastasin rõõmsalt „Jah!”, lootes, et kuulen tunnustavaid sõnu.
Kuid ei! Ma ei unusta eales selle naise kähisevat häält telefonis: „Mind väga häirib, et te siia ülerahvastatud planeedile lapsi sünnitate!”
„Ah soo,” pobisesin vastuseks, „ma mõistan teie tundeid.”
Ta nähvas vastu: „Ei mõista te midagi!”
Seejärel ma nuuksatasin: „Olgu, võib-olla ma ei mõista.”
Ta hakkas kritiseerima minu rumalat valikut ema olla. Sel ajal, kui ta kõneles, hakkasin ma palvetama abi saamiseks ja mulle tuli mõte: „Mida Issand talle ütleks?” Ma tundsin siis, et ma seisan kindlal alusel ja Jeesusele Kristusele mõtlemine andis mulle julgust.
Ma vastasin: „Ma olen rõõmus, et olen ema, ja ma luban Teile, et teen kõik võimaliku, et kasvatada oma lapsed sellisteks inimesteks, kes muudavad maailma paremaks.”
Ta vastas: „Hästi! Ma loodan, et te teete seda!” ja lõpetas kõne.
See polnud midagi suurt – lõppude lõpuks seisin ma turvaliselt omaenda köögis! Kuid omal väikesel moel sain ma rääkida perede, emade ja hoolitsejate toetuseks, kuna 1) ma mõistsin ja uskusin Jumala õpetust pere kohta ning 2) ma palvetasin, et saada sõnu, et seda tõde edasi anda.
Olles maailmast erinevad, saab meile osaks mõningane kriitika, kuid me peame jääma kindlaks igavestele põhimõtetele ning tunnistama sellest, hoolimata sellest, kuidas maailm reageerib.
Küsides endalt: „Mida me peame tegema?”, mõtisklegem küsimuse üle: „Mida Päästja kogu aeg teeb?” Ta kannab hoolt. Ta loob. Ta innustab kasvu ja headust. Naised ja õed, ka meie saame neid asju teha! Algühingu tüdrukud! Kas teie peres on kedagi, kes vajab teie armastust ja lahkust? Te ehitate kuningriiki, kui hoolitsete ka teiste eest.
See, et Päästja lõi oma Isa juhatusel maa, oli väga hoolitsev tegu. Ta lõi meile koha, kus kasvada ja areneda usus Tema lepitavasse väesse. Usk Jeesusesse Kristusesse ja Tema lepitusse on ülimaks tervenemise ja lootuse kohaks, kus kasvada ja eesmärke saavutada. Kõik vajavad vaimset ja füüsilist kuulumistunnet. Meie, igas vanuses õed, võime selle koha luua. See on isegi püha koht.
Meie suurimaks vastutuseks on muutuda naisteks, kes järgivad Päästjat, hoolitsevad inspiratsiooniga ja elavad kartmatult tõe järgi. Kui me palume Taevast Isa teha meist Tema kuningriigi ehitajad, voogab meisse Tema vägi ja me teame, kuidas hoolitseda, saades lõpuks meie taevaste vanemate sarnaseks. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.