„Jääge minu armastusse!”
Jumala armastus on piiritu ja igavene, kuid mida see meie kõigi jaoks tähendab, oleneb sellest, kuidas me Tema armastusele vastame.
Piiblis öeldakse meile: „Jumal on armastus.” Ta on armastuse täiuslik kehastus ning me toetume kõiges sellele, et see armastus on püsiv ja seda leidub kõikjal. Nagu on öelnud president Thomas S. Monson: „Jumal armastab teid hoolimata sellest, kas tunnete, et olete seda armastust väärt või mitte. See lihtsalt on alati olemas.”
Jumaliku armastuse kirjeldamiseks ja sellest rääkimiseks on palju viise. Me kuuleme sageli öeldavat, et Jumala armastus on tingimusteta. Kuigi ühest küljest on see tõsi, ei ole kusagil pühakirjades kasutatud sõna tingimusteta. Pigem kirjeldatakse Tema armastust pühakirjades kui suurt ja imepärast armastust, täiuslikku armastust, lunastavat armastust ja igavest armastust. Need väljendid sobivad paremini, sest sõna tingimusteta võib jumalikust armastusest tekitada valearusaama, nagu salliks Jumal kõike ega paneks meile pahaks midagi, mida teeme, kuna Tema armastus on tingimusteta, või nagu poleks Jumalal tingimusteta armastuse tõttu mingeid nõudeid, või nagu oleks kõik Jumala taevases kuningriigis päästetud seetõttu, et Tema armastus on tingimusteta. Jumala armastus on piiritu ja igavene, kuid mida see meie kõigi jaoks tähendab, oleneb sellest, kuidas me Tema armastusele vastame.
Jeesus on öelnud:
„Otsekui minu Isa on armastanud mind, nõnda olen ka mina teid armastanud; jääge minu armastusse.
Kui te peate minu käsusõnu, siis te jääte minu armastusse, nõnda nagu mina olen pidanud oma Isa käsusõnu ja jään tema armastusse.”
Jääda Päästja armastusse tähendab saada osa Tema armust ja saada seeläbi täiuslikuks. Tema armust osasaamiseks peame uskuma Jeesusesse Kristusesse ja pidama kinni Tema käskudest, kaasa arvatud parandama meelt oma pattudest, olema ristitud pattude andekssaamiseks, võtma vastu Püha Vaimu ja püsima kuulekuse teel.
Jumal armastab meid alati, kuid Ta ei saa meid meie pattudes päästa. Pidage meeles Amuleki sõnu Seesromile, et Päästja ei päästa oma rahvast nende pattudes, vaid nende pattudest; põhjus on selles, et patus ei ole me puhtad ja „miski, mis pole puhas, ei saa pärida taevariiki” ega elada Jumala juures. „Ja [Kristusele] on Isa andnud väe lunastada [oma rahvast] nende pattudest meeleparanduse pärast; seepärast on ta saatnud oma inglid kuulutama sõnumit meeleparanduse tingimustest, mis toob neile Lunastaja väe nende hingede päästmiseks.”
Me õpime Mormoni Raamatust, et Kristuse kannatuse, Tema armastuse ülima väljenduse eesmärk oli „kutsuda esile halastuse sülem, mis ületab õigluse ja valmistab inimestele vahendid, mille läbi neil võiks olla usku meeleparanduseks.
Ja nõnda saab halastus rahuldada õigluse nõuded ja ümbritseb nad kaitsvate kätega, samas kui see, kes ei rakenda usku meeleparanduseks, on jäetud kaitsetuks kogu õigluse nõuete seaduse ees; seepärast ainult sellele, kellel on usku meeleparanduseks, teostub suur ja igavene lunastusplaan.”
Lunastus on seega Tema kingitus meile, mille eest on makstud väga kallist hinda.
Mõned vaidlevad, et Jumal õnnistab kõiki, tegemata vahet – ja viitavad näiteks Jeesuse ütlusele Mäejutluse ajal: „[Jumal] laseb oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ja laseb vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale.” Tõepoolest, Jumal laseb kõigil oma lastel osa saada kõikvõimalikest õnnistustest – kõikidest õnnistustest, mida armastus, seadus, õiglus ja halastus lubavad. Ja Ta käsib meil olla sama helded:
„Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad,
et te saaksite oma Isa lasteks, kes on taevas.”
Sellele vaatamata on Jumala suurimate õnnistuste tingimuseks kuulekus. Juhataja Russell M. Nelson on selgitanud: „Jumala armastuse säravasse lillekimpu – mis sisaldab igavest elu – kuuluvad õnnistused, mille saamiseks peame olema väärilised ja millele meil pole õigust, kui me pole väärilised. Patustajad ei saa allutada Tema tahet enda omale ja nõuda, et Ta õnnistaks neid patus [vt Al 11:37]. Kui nad otsustavad nautida Tema imekauni lillekimbu igat õit, peavad nad meelt parandama.”
Peale selle, et meelt parandav inimene saab süütuks ja määrdumatuks koos lubadusega, et teda „tõstetakse üles viimsel päeval”, on Jumala armastusse jäämisel veel teinegi aspekt. Tema armastusse jäämine võimaldab meil saavutada kogu oma potentsiaali, et saada nimelt Tema-sarnaseks. Nagu on öelnud president Dieter F. Uchtdorf: „Kuid Jumala arm ei taasta meid pelgalt meie eelmisesse süütuse seisundisse. ‥ Tema siht on palju kõrgemal. Tema tahab, et Tema pojad ja tütred saaksid Tema-sarnaseks.”
Jumala armastusse jäämine selles mõttes tähendab Tema tahtele täielikult alistumist. See tähendab, et vajadusel allutakse Tema korralekutsumisele, „sest keda Issand armastab, seda ta karistab”. See tähendab üksteise armastamist ja teenimist, nii nagu Jeesus on meid armastanud ja teeninud. See tähendab, et õpitakse „püsi[ma] selestilise kuningriigi seaduses”, et suudaksime „taluda selestilist hiilgust”. Selleks, et Ta saaks teha meist need, kelleks me võime saada, palub Taevane Isa meil alistuda Püha Vaimu kutsele ja jätta maha loomupärane inimene ja saada pühaks Issanda Kristuse lepituse kaudu ning saada lapsesarnaseks – alistuvaks, tasaseks, alandlikuks, kannatlikuks, täis armastust, tahtlikuks alluda kõigile asjadele, mida Issand näeb sobivaks talle määrata, just nagu laps allub oma isale.
Vanem Dallin H. Oaks on täheldanud: „Viimane kohtumõistmine ei ole üksnes hinnang heade ja halbade tegude kogusummale, mis me oleme teinud. See on meie tegude ja mõtete lõpptagajärje ehk selle tunnustamine, mis meist on saanud.”
Helen Kelleri lugu on kui tähendamissõna sellest, kuidas jumalik armastus võib muuta aldist hinge. Helen sündis 1880. aastal Ameerika Ühendriikides Alabama osariigis. Ta oli kõigest aasta ja seitse kuud vana, kui põdes diagnoosimata jäänud haigust, mille tagajärjel jäi ta kurdiks ja pimedaks. Ta oli erakordselt intelligente ja tundis pettumust, kui püüdis ümbritsevat mõista ja mõtestada. Kui Helen tundis pereliikmete liikuvaid huuli ja taipas, et nad kasutavad rääkimiseks oma suud, „sai ta väga vihaseks, kuna ta ei saanud vestlusest osa võtta”. Kuueaastaselt muutusid Heleni vajadus suhelda ja pettumus nii suureks, et tal „esinesid iga päev, mõnikord iga tund vihahood”.
Heleni vanemad palkasid oma tütrele õpetaja, kelle nimi oli Anne Sullivan. Just nagu Jeesus Kristus on keegi, kes meie nõrkusi mõistab, oli Anne Sullivan olnud hädas omaenda tõsiste raskustega ning mõistis Heleni nõrkusi. Viieaastaselt oli Anne’i tabanud haigus, mis põhjustas silma sarvkesta tõsise kahjustuse ja ta jäi peaaegu pimedaks. Kui Anne oli kaheksa-aastane, suri ta ema, isa hülgas tema ja ta noorema venna Jimmie ning nad saadeti vaestemajja, kus olud olid sedavõrd haletsusväärsed, et kõigest kolme kuu pärast Jimmie suri. Tänu oma visale järjekindlusele pääses Anne Perkinsi pimedate ja kahjustunud nägemisega inimeste kooli, kus tal läks suurepäraselt. Operatsiooni tulemusel tema nägemine paranes, nii et ta nägi lugeda. Kui Helen Kelleri isa tütrele õpetajat otsides Perkinsi kooliga ühendust võttis, valiti välja Anne Sullivan.
Alguses ei olnud see meeldiv kogemus. Helen „lõi ja näpistas õpetajat, äigas talle ning lõi tal ühe hamba välja. Lõpuks saavutas [Anne] asjade üle kontrolli, kolides [Heleniga] väikesesse majakesse Kelleritele kuuluval maalapil. Kannatlikkuse ja järjekindlusega võitis ta viimaks lapse südame ja usalduse.” Samamoodi, kui meie hakkame jumalikku Õpetajat usaldama, mitte Talle vastu seisma, saab Ta meiega tööd teha, et meid valgustada ja viia uuele tasemele.
Selleks, et aidata Helenil sõnu õppida, kirjutas Anne tuttavate esemete nimetusi oma sõrmega tähthaaval tüdruku peopesale. „[Helenile] meeldis selline sõrmemäng, kuid ta ei mõistnud seda kuni kuulsa hetkeni, kui [Anne] kirjutas v-e-s-i, valades samal ajal vett Heleni peopesale. Helen kirjutas hiljem:
„„Äkitselt, mingil moel ilmutati mulle keele saladus. Teadsin siis, et v-e-s-i tähendab suurepärast külma asja, mis voolas üle mu käe. See elav sõna äratas üles mu hinge, andis sellele valgust, lootust, rõõmu ja tegi vabaks! ‥ Igal asjal oli oma nimi ja igast nimest sündis uus mõte. Majja tagasi pöördudes tundus iga ese, mida puudutasin, elust pakatavat.””
Täiskasvanuks saades sai Helen Keller tuntuks oma keelearmastuse ja kirjutusoskusega ning kõneosava avaliku esinejana.
Helen Kelleri elust jutustavas filmis kujutati tema vanemaid Anne Sullivani tööga rahulolevatena, kui ta oli taltsutanud nende metsikut tütart sedavõrd, et Helen istus viisakalt õhtusöögilauas, sõi normaalselt ja pärast söömist oma salvrätti kokku voltis. Kuid Anne teadis, et Helen suudab palju, palju enamat ja ta saab veel tohutult panustada. Kuigi me võime olla üsna rahul oma elus tehtuga ja sellega, et oleme lihtsalt need, kes oleme, siis meie Päästja mõistab meis olevat hiilgavat potentsiaali, mida meie tunnetame üksnes „tuhmi kujutisena peeglis”. Me kõik võime kogeda vaimustust jumalikust potentsiaalist, mis meis areneb, mis on sarnane rõõmuga, mida Helen Keller tundis, kui sõnad ärkasid ellu, valgustades ja vabastades tema hinge. Igaüks meist saab armastada ja teenida Jumalat ning saada väge, et õnnistada oma kaasinimesi. „Vaid nõnda nagu on kirjutatud: „Mida silm ei ole näinud ja kõrv ei ole kuulnud ja mis inimese südamesse ei ole tõusnud, mis Jumal on valmistanud neile, kes teda armastavad!””
Mõtisklegem Jumala väärtusliku armastuse hinna üle. Jeesus ilmutas, et lepitades meie patte ja lunastades meid nii füüsilisest kui vaimsest surmast, panid kannatused Teda, „Jumalat ennast, suuremat kõigist, valust värisema ja veritsema igast poorist, ja kannatama nii kehas kui vaimus ning soovima, et [Ta] võiks pääseda] kibeda karika joomisest”. Tema surmaheitlus Ketsemanis ja ristil oli suurem kui ükski surelik taluda suudaks. Sellest hoolimata pidas Ta vastu, kuna armastas meid ja oma Isa ning selle tulemusena saab Ta meile pakkuda nii surematust kui ka igavest elu.
On sügavalt sümboolne, et verd tuli igast poorist, kui Jeesus kannatas Ketsemanis, oliivide pressimise kohas. Päästja eluajal tuli oliivi õli saamiseks oliivid esmalt purustada, veeretades neist üle suure kivi. Selle tulemusel saadud mass pandi üksteise peale asetatavatesse pehmetesse, lõdvalt punutud korvidesse. Nende oma raskus pressis välja esimese ja kõige puhtama õli. Seejärel lisati raskust, asetades korvivirna otsa suur tala või palk, saades nii veel õli. Lõpuks, viimaste piiskade kättesaamiseks, lisati tala ühele otsale kivid, et pressiv surve oleks maksimaalne. Jah, õli on esmalt välja voolates veripunane.
Mõtlen Matteuse jutustusele Päästjast, kui Ta läks tol saatuslikul õhtul Ketsemani ja Ta „hakkas kurvaks minema ning ahastust tundma. ‥
Ja ta läks pisut eemale, heitis silmili maha, palvetas ning ütles: „Minu Isa, kui on võimalik, siis mingu see karikas minust mööda! Ometi mitte nõnda, kuidas mina tahan, vaid kuidas sina tahad!””
Seejärel, kujutan ma ette, muutus ahastus veelgi suuremaks. Ta palus teist korda abi ja lõpuks, võib-olla oma kannatuste haripunktis, kolmandat korda. Ta kannatas surmaheitluses, kuni õiglus oli viimse piisani rahuldatud. Ta tegi seda, et mind ja teid lunastada.
Milline väärtuslik kingitus on jumalik armastus! Täidetud selle armastusega küsib Jeesus: „Kas te nüüd tulete tagasi minu juurde ja parandate meelt oma pattudest ning pöördute usule, et ma võiksin teid terveks teha?” Õrnalt kinnitab Ta: „Vaata, minu halastuse käsivars on sirutatud teie poole ja kes iganes tuleb, selle ma võtan vastu; ja õnnistatud on need, kes tulevad minu juurde.”
Kas te ei armasta Teda, kes on teid enne armastanud? Siis pidage kinni Tema käskudest. Kas te ei ole Tema sõber, kes jättis oma elu oma sõprade eest? Siis pidage kinni Tema käskudest. Kas te jääte Tema armastusse ja saate osa kõigest, mida Ta teile armulikult jagab? Siis pidage kinni Tema käskudest. Ma palvetan, et me tunneksime ja jääksime täielikult Tema armastusse, Jeesuse Kristuse nimel, aamen.