Kas ma olen küllalt hea? Kas mina saan päästetud?
Kui te tõeliselt püüate, ei too ettekäändeid ega mässa, parandate tihti meelt ja anute armu, siis saate te tõepoolest küllalt heaks.
Kallid õed ja vennad! Milline õnnistus on olla koos ja saada õpetust Issanda teenijatelt. Kas pole imeline, kui paljudel viisidel meie Taevane Isa meid juhib ja õnnistab? Ta tõepoolest soovib, et me koju jõuaksime.
Tänu hulgale õrnadele armuandidele võeti mind noore meditsiinikooli lõpetanud arstina vastu nõudlikusse ja võistluslikku lastearsti residentuuriprogrammi. Kui ma teiste residentidega kohtusin, tundsin ennast kõige vähem ettevalmistatuna. Arvasin, et pole mingit võimalust, et ma teistega võistelda suudan.
Residentuuri kolmanda kuu alguses istusin ühel hilisõhtul haiglas õe laua taga, kord omaette nuttu tihkudes, siis magama uinudes, püüdes ühte kopsupõletikuga väikest poissi haiglasse sisse kirjutada. Ma pole kunagi elus tundnud sellist heitumust. Mul polnud aimugi, kuidas ravida kümneaastasel patsiendil kopsupõletikku. Hakkasin mõtlema, mida ma seal üldse teen.
Just sel hetkel pani üks vanem resident käe minu õlale. Ta uuris, kuidas mul läheb, ja ma valasin välja oma pettumused ja hirmud. Tema vastus muutis minu elu. Ta rääkis mulle, kui uhked tema ja kõik teised vanemad residendid minu üle on ja kuidas nad arvavad, et minust saab suurepärane arst. Lühialt öeldes uskus tema minusse ajal, kui mina isegi endasse ei uskunud.
Samamoodi, nagu juhtus minu kogemuse puhul, küsivad tihti meie liikmed: „Kas mina olen küllalt hea inimene?” või „Kas mina võin tõepoolest selestilisse kuningriiki jõuda?”. Muidugi ei ole olemas sellist asja nagu „küllalt hea”. Keegi meist ei suudaks kunagi oma päästmist välja teenida või väärida, kuid on loomulik kahelda selles, kas me olema Issanda silmis vastuvõetavad. Ja mina mõistan neid küsimusi just sellistena.
Mõnikord, kui me kirikus käime, heidutavad meid isegi siirad üleskutsed ennast parandada. Me mõtleme vaikselt: „Ma ei suuda kõiki neid asju teha” või „Ma ei saa kunagi nii heaks, kui kõik need inimesed”. Ehk tunneme end samamoodi kui mina tol õhtul haiglas.
Palun, mu armsad vennad ja õed, me peame lõpetama enese teistega võrdlemise. Me piiname end asjatult teistega võisteldes ja end nendega võrreldes. Me hindame vääralt oma eneseväärtust vastavalt asjadele, mis meil on või mida meil ei ole, ja teiste arvamustele. Kui me just peame võrdlema, siis võrrelgem ennast sellega, millised olime varem ja millised oleme nüüd – ja isegi, millised me tahaksime olla tulevikus. Ainus, kelle arvamus meile korda peaks minema, on meie Taevase Isa. Palun küsige Temalt siiralt, mida Ta teist arvab. Tema armastab ja noomib, kuid ei heiduta meid kunagi; see on Saatana trikk.
Lubage mul olla otsekohene ja selgesõnaline. Vastused küsimusele „Kas ma olen küllalt hea?” ja „Kas mina saan päästetud?” on jaatavad. Te saate küllalt heaks ning jah, te saate päästetud, kui üha meelt parandate, ei leia õigustusi ega mässa Jumala vastu. Taevane Jumal ei ole selestiline kohtunik, kes püüab leida vaid põhjust, et meid mängust välja heita. Ta on meie täiuslikult armastav Isa, kes rohkem kui midagi muud ihkab, et kõik Tema lapsed naaseksid koju ja elaksid koos Temaga ühtses peres igavesti. Ta andis tõepoolest oma ainusündinud Poja, et me ei hukkuks, vaid saaksime igavese elu! Palun uskuge ja palun leidke lootust ja lohutust sellest igavesest tõest. Meie Taevane Isa soovib, et me kõik päästetud saaksime! See on Tema töö ja Tema hiilgus.
Mulle meeldib, kuidas president Gordon B. Hinckley seda põhimõtet õpetas. Ma kuulsin teda mitmel korral ütlemas: „Vennad ja õed, kõik, mida Issand meilt ootab, on see, et me püüaksime, kuid me peame tõeliselt püüdma!”
Tõeliselt püüdmine tähendab endast parima andmist, mõistes, mida me peame parandama, ja seejärel uuesti proovimist. Seda korduvalt tehes läheneme Issandale; me tunneme Tema Vaimu üha enam ja me saame rohkem Issanda armu või abi.
Ma arvan, et me mõnikord ei mõista, kui väga Issand soovib meid aidata. Mulle meeldivad vanem David A. Bednari sõnad, kes ütles:
„Enamikul meist on selge, et lepitus on patustajate jaoks. Ma pole aga kindel, et teame ja mõistame, et lepitus on ka pühade ‥ jaoks. ‥
Lepitusest on meil abi halvast jagusaamisel, heade tegude tegemisel ja heaks saamisel. ‥
„Issanda armu kaudu saavad inimesed ‥ jõudu ja tuge teha jätkuvalt häid tegusid, millega nad vaid iseendale lootes toime ei tuleks. ‥ See arm on [suutlikuks tegev] vägi ” [märksõna „Grace”. – Bible Dictionary; rõhutus lisatud] ‥ taevane abi, mida igaüks meist väga vajab, et olla selestilise kuningriigi vääriline.”
Ja ainus, mida meie peame tegema, et seda taevast abi saada, on seda paluda ja seejärel tegutseda saadud õigemeelsete õhutuste ajel.
Hea uudis on, et kui oleme siiralt meelt parandanud, ei takista meie varasemad patud meil ülendatud saada. Moroni räägib meile oma aja patustajatest: „Aga nii sageli, kui nad parandasid meelt ja otsisid andestust tõsise kavatsusega, neile ka andestati.”
Ja Issand ise ütles patustaja kohta:
„Kui ta tunnistab üles oma patud sinu ja minu ees ning parandab meelt siira südamega, sellele sa andesta ja mina andestan talle samuti.
Jah, ja nii sageli, kui minu rahvas meelt parandab, andestan ma neile nende eksimused minu vastu.”
Kui me siiralt meelt parandame, siis Jumal tõepoolest andestab meile, isegi kui oleme sama pattu üha uuesti ja uuesti korranud. Nagu ütles vanem Jeffrey R. Holland: „Kui palju võimalusi te usute, et olete mööda lasknud, kui palju vigu te tunnete, et te olete teinud, ‥ ma tunnistan teile, et te ei ole [rännanud] nii kaugele, et teieni ei ulatuks jumalik armastus. Pole võimalik, et te langeksite madalamale, kui särab igavene Kristuse lepituse valgus.”
See ei tähenda mingil viisil, et patustamine on lubatud. Patul on alati tagajärjed. Patt kahjustab alati ja teeb haiget nii patustajale kui ka neile, keda tema patud mõjutavad. Ja tõeline meeleparandus ei ole kunagi kerge. Veel enam, palun mõistke, et kuigi Jumal eemaldab meie pattude süü ja pleki, kui me siiralt meelt parandame, ei pruugi Ta otsekohe eemaldada kõiki meie pattude tagajärgi. Mõnikord jäävad need meiega kogu ülejäänud eluks. Ja halvim patt on ettekavatsetud patt, mille puhul öeldakse: „Ma võin praegu patustada ja hiljem meelt parandada.” Ma usun, et see on Jeesuse Kristuse ohverduse ja kannatuste pühalik pilkamine.
Issand ise kuulutas: „Sest mina, Issand, ei saa vaadata patule vähimagi mööndusega.”
Ning Alma ütles: „Vaata, ma ütlen sulle, pahelisus ei ole kunagi olnud õnn!”
Üks põhjus, miks see Alma ütlus on eriti õige, on see, et korduvalt patustades kaugeneme me Vaimust, heitume ja seejärel lakkame meelt parandamast. Kuid ma kordan, tänu Päästja lepitusele võime meelt parandada ja täielikult andeks saada kohe, kui meie meeleparandus on siiras.
Mida me ei tohi teha, on meeleparanduse asemel vabandusi leida. Me ei saa end oma pattudes õigustada, öeldes: „Jumal teab, et see on minu jaoks liiga raske, seega võtab Ta mind omaks nii, nagu ma olen.” Tõeliselt proovimine tähendab, et me püüame senikaua, kuni küündime täielikult Issanda käitumisnormideni, mis on selgelt välja toodud küsimustes, mida meilt templisoovituse saamiseks küsitakse.
Teine asi, mis takistab meid taevasse minemast ja eraldab meid vajalikust abist, on mässamine. Moosese raamatust loeme me, et Saatan heideti vastuhakkamise pärast taevast välja. Me mässame igal ajal, kui ütleme oma südames: „Ma ei vaja Jumalat ja ma ei pea meelt parandama.”
Laste intensiivraviarstina tean ma, et kui keeldutakse elupäästvast ravist, võib see asjatult viia füüsilise surmani. Samamoodi, kui me mässame Jumala vastu, hülgame ainsa abi ja lootuse, kelleks on Jeesus Kristus, toob see endaga kaasa vaimse surma. Keegi meist ei suuda teha seda iseenda väega. Keegi meist ei ole kunagi „küllalt hea” muidu, kui ainult Jeesuse Kristuse teenete ja halastuse kaudu, kuid kuna Jumal austab meie valikuvabadust, ei või me saada päästetud ilma ise päästmise poole pürgimata. Just nii see tasakaal armu ja tegude vahel toimibki. Meil saab olla lootus Kristuses, kuna Tema soovib meid aidata ja muuta. Tegelikult Ta juba aitabki teid. Mõtelge hetkeks ja tundke ära oma elus Tema abi.
Ma tunnistan teile, et kui te tõeliselt püüate, ei too ettekäändeid ega mässa, parandate tihti meelt ja anute Kristuse armu või abi, siis saate te tõepoolest küllalt heaks ehk vastuvõetavaks Issanda ees. Olles täiuslik Kristuses, saate te selestilisse kuningriiki; ning te saate õnnistused ja au ja rõõmu, mida Jumal soovib kõikidele oma väärtuslikele lastele – kaasa arvatud teie ja mina. Ma tunnistan, et Jumal elab ja soovib, et me koju jõuaksime. Ma tunnistan, et Jeesus elab. Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.