Südamed kokku põimitud õigemeelsuses ja ühtsuses
Sellel meie Kiriku ajaloo 200 aasta pöördepunktis pühendagem ennast elama õigemeelsemalt ja ühtsemana kui kunagi varem.
Õigemeelsus ja ühtsus on väga olulised. 1 Kui inimesed armastavad Jumalat kogu südamest ja püüavad õigemeelselt Tema-sarnaseks saada, siis on ühiskonnas vähem tülisid ja vaidlusi. Siis on rohkem ühtsust. Mulle meeldib üks tõsilugu, mis seda illustreerib.
Noore mehena, kes ei olnud meie usku, abistas ja kaitses kindral Thomas L. Kane pühasid, kes pidid Nauvoost põgenema. Ta oli Kiriku eestkostja paljude aastate jooksul. 2
1872. aastal reisisid kindral Kane, tema andekas abikaasa Elizabeth Wood Kane ja nende kaks poega oma kodust Pennsylvaniast Salt Lake Citysse. Nad käisid koos Brigham Youngi ja tema kaaslastega St. George’i linnas Utah’ osariigi lõunaosas. Elizabeth ei teadnud esimesel külaskäigul Utah’sse, kuidas suhtuda sealsetesse naistesse. Teda üllatas see, mida ta nende kohta teada sai. Näiteks sai ta teada, et kõik karjääriteed, millega naine võis endale elatist teenida, olid neile Utah’s avatud. 3 Samuti leidis ta, et Kiriku liikmed olid lahked ja mõistvad Ameerika pärismaalaste suhtes. 4
Reisi ajal peatusid nad Fillmore’is, Thomas R. ja Matilda Robison Kingi kodus. 5
Elizabeth kirjutas, et kui Matilda valmistas toitu president Youngile ja tema kaaslastele, sisenesid majja viis Ameerika pärismaalast. Kuigi nad ilmusid kutsumata, ootasid nad selgelt, et neid lauda kutsutakse. Õde King rääkis nendega nende murdes. Nad võtsid rahuloleval ilmel oma tekkidega istet. Elizabeth küsis ühelt Kingide lapselt: „Mida su ema nendele meestele ütles?”
Matilda poeg vastas: „Ta ütles: „Need teelised tulid enne ja valmistatust jätkub ainult neile; aga teie toit on juba tulel ja ma kutsun teid kohe, kui see valmis saab.””
Elizabeth küsis: „Kas su ema tõesti teeb seda või annab neile köögilävel ainult jääke süüa?” 6
Matilda poeg vastas: „Ema kohtleb neid just nagu teidki ja paneb nad laua taha istuma.”
Ja seda ta ka tegi ning „nad sõid täiesti kombekalt”. Elizabeth selgitas, et tema arvamus perenaisest kasvas seepeale 100 protsenti. 7 Ühtsus suureneb, kui inimesi koheldakse väärikuse ja austusega, isegi kui nad välimuse poolest meist erinevad.
Me ei ole juhtidena valearvamusel, et kõik mineviku läbikäimised olid täiuslikud, igasugune käitumine kristlik või kõik otsused õiglased. Kuid meie usk õpetab, et me oleme kõik oma Taevase isa lapsed ja kummardame Teda ja Tema Poega Jeesust Kristust, kes on meie Päästja. Meie soov on, et meie südamed ja meel oleksid kokku põimitud õigemeelsuses ja ühtsuses ning et oleksime nendega üks. 8
Õigemeelsus on laiahaardeline mõiste, kuid kaasab kindlasti ka Jumala käskude järgi elamist. 9 See teeb meid lepinguraja pühade talituste vääriliseks ja õnnistab meid Vaimu juhatusega meie elus. 10
Õigemeelsus ei sõltu sellest, kas meist igaühe elus on praegu kõik õnnistused. Me ei pruugi praegu olla abielus, meil ei pruugi olla lapsi või teisi soovitud õnnistusi. Kuid Issand on lubanud, et õigemeelsed, kes püsivad ustavana, „võivad elada Jumalaga lõputu õnne seisundis”. 11
Ühtsus on samuti laiahaardeline mõiste, kuid illustreerib kindlasti esimest ja teist suurt käsku armastada Jumalat ja armastada meie ligimesi. 12 See tähistab Siioni rahvast, kelle südamed ja meel on kokku põimitud ühtsuses. 13
Minu sõnumi kontekst on pühakirjades leiduvad kontrastid ja õppetunnid.
On möödunud 200 aastat sellest, kui Isa ja Tema Poeg 1820. aastal ilmusid ja panid aluse Jeesuse Kristuse evangeeliumi taastamisele. Mormoni Raamatu 4. Nefi raamat sisaldab sarnast 200-aastast ajavahemikku pärast seda, kui Päästja ilmus ja rajas oma Kiriku muistsel Ameerika mandril.
See ajalooline ülestähendus, mida 4. Nefi raamatus loeme, kirjeldab rahvast, kelle seas ei olnud kadetsemist, riidu, rahutusi, valetamist, mõrvu ega mingit himurust. Selle õigemeelsuse tõttu ütleb ülestähendus: „Tõepoolest ei saanud olla õnnelikumat rahvast kõikide nende inimeste seas, keda Jumala käsi oli loonud.” 14
Ühtsuse kohta öeldakse 4. Nefi raamatus järgmist: „Maal ei olnud mingit tülitsemist Jumala armastuse pärast, mis elas inimeste südametes.” 15
Kahjuks kirjeldatakse 4. Nefi raamatus seejärel suurt muutust, mis sai alguse „kahesaja esimesel aastal” 16 , kui pahelisus ja lahkhelid hävitasid õigemeelsuse ja ühtsuse. Selle järel ilmnenud kõlvatuse sügavus oli niivõrd halb, et isegi suur prohvet Mormon kurtis oma pojale Moronile:
„Aga, oo mu poeg, kuidas selline rahvas, kelle nauding on nii rohkes jäleduses –
kuidas me võime oodata, et Jumal peatab kohtumõistmisel meie vastu oma käe?” 17
Sellel evangeeliumi ajajärgul, kuigi me elame erilisel ajal, ei ole maailma õnnistatud 4. Nefi raamatus kirjeldatud õigemeelsuse ja ühtsusega. Tõepoolest, meie elame eriti suure lahknevuse ajal. Kuid miljonid, kes on võtnud vastu Jeesuse Kristuse evangeeliumi, on pühendanud ennast, et saavutada nii õigemeelsust kui ka ühtsust. Me kõik mõistame, et suudame teha paremini, ja see on meie väljakutse tänasel päeval. Me võime olla jõud, mis tõstab ja õnnistab kogu ühiskonda. Sellel meie Kiriku ajaloo 200 aasta pöördepunktis pühendagem ennast Issanda Kiriku liikmetena elama õigemeelsemalt ja ühtsemana kui kunagi varem. President Russell M. Nelson on palunud meil „näidata üles suuremat viisakust, rassilist ja etnilist harmooniat ja vastastikkust lugupidamist”. 18 See tähendab armastada üksteist ja Jumalat ning arvestada sellega, et kõik on meie vennad ja õed, ning olla tõeline Siioni rahvas.
Meie kõikehõlmava õpetusega võime olla ühtsuse oaas ning tähistada mitmekesisust. Ühtsus ja mitmekesisus ei ole vastandid. Saavutame suurema ühtsuse, kui soodustame kaasatust ja mitmekesisust austavat õhkkonda. Selle ajavahemiku jooksul, mil teenisin Californias San Francisco vaia juhatuses, oli meil seal hispaania-, tonga-, samoa-, tagalogi- ja põhjahiinakeelseid kogudusi. Meie ingliskeelsed kogudused koosnesid paljudest erineva rassi- ja kultuuritaustaga inimestest. Inimeste vahel valitses armastus, õigemeelsus ja ühtsus.
Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku kogudusi määratletakse geograafia või keele 19 , mitte rassi või kultuuri järgi. Liikmekaardile rassi ei märgita.
Mormoni Raamatu algusaastatel, umbes 550 aastat enne Kristuse sündi, õpetatakse meile peamist käsku seoses Taevase Isa laste omavaheliste suhetega. Kõik peavad pidama Issanda käske ja kõiki kutsutakse saama osa Issanda headusest: „Ja ta ei tõrju tagasi kedagi, kes tuleb tema juurde, ei musta ega valget, orja ega vaba, meest ega naist; ja ta mäletab paganaid; ja kõik on Jumalale ühesugused, nii juudid kui ka paganad.” 20
Päästja teenimistöö ja sõnum on järjekindlalt kuulutanud, et igast rassist ja igasuguse nahavärviga inimesed on Jumala lapsed. Me oleme kõik vennad ja õed. Usume oma õpetuses, et selle maa, kus taastamine aset leidis, Ameerika Ühendriikide põhiseadus 21 ja sellega seotud dokumendid 22 , mille kirjutasid ebatäiuslikud inimesed, olid Jumalast inspireeritud, õnnistamaks kõiki inimesi. Võime lugeda Õpetuse ja Lepingute raamatust, et need dokumendid on lastud „kehtestada ja mida tuleb säilitada kõige liha ja tema õiguste kaitseks vastavalt õiglastele ja pühadele põhimõtetele”. 23 Kaks nendest põhimõtetest olid valikuvabadus ja vastutus isiklike pattude eest. Issand kuulutas:
„Seepärast, ei ole õige, et keegi on kellegi orjuses.
Ja sel eesmärgil olen ma kehtestanud selle maa põhiseaduse tarkade meeste käte läbi, kelle ma äratasin just selsinasel eesmärgil, ja ma lunastasin maa verevalamise läbi.” 24
See ilmutus anti 1833. aastal, kui pühad Missouris kannatasid suurt tagakiusamist. Õpetuse ja Lepingute 101. osa päises on kirjas: „Rahvajõugud olid ajanud nad välja nende kodudest Jacksoni maakonnas. ‥ Kiriku liikmete vastu tehti palju surmaähvardusi.” 25
See oli mitmel rindel pingeline aeg. Paljud Missouri elanikud pidasid Ameerika põlisrahvast järeleandmatuks vaenlaseks ja tahtsid neid maalt eemaldada. Lisaks sellele olid Missouri asunikud orjapidajad ja pelgasid neid, kes orjapidamisele vastu olid.
Kontrastiks sellele austas meie õpetus Ameerika põlisrahvast ja meie soov oli õpetada neile Jeesuse Kristuse evangeeliumi. Orjuse kohta ütlesid meie pühakirjad selgelt, et ei ole õige, et keegi on kellegi orjuses. 26
Lõpuks aeti pühad vägivaldselt Missourist välja 27 ning seejärel olid nad sunnitud läände liikuma. 28 Pühi saatis edu ja nad leidsid rahu, mis kaasneb õigemeelsuse, ühtsuse ja Jeesuse Kristuse evangeeliumi järgi elamisega.
Mind rõõmustab Päästja eestkostepalve, mis on kirjas Johannese evangeeliumis. Päästja tunnistas, et Isa oli Teda saatnud ning et Tema, Päästja, oli viinud lõpuni töö, mida Teda oli tegema saadetud. Seejärel palvetas Ta nende eest, kes usuvad Kristusesse: „Et nemad kõik oleksid üks, nõnda nagu sina, Isa, minus ja mina sinus.” 29 Enne Tema äraandmist ja ristilöömist palvetas Kristus ühtsuse nimel.
Jeesuse Kristuse evangeeliumi taastamise esimesel aastal rääkis Issand Õpetuse ja Lepingute 38. osas sõdadest ja pahelisusest ja kuulutas: „Ma ütlen teile: Olge üks; ja kui te ei ole üks, pole te minu omad.” 30
Meie Kiriku kultuur lähtub Jeesuse Kristuse evangeeliumist. Apostel Pauluse kiri roomlastele on sügavmõtteline. 31 Algne Kirik Roomas koosnes nii juutidest kui ka paganatest. Tolleaegsetel juutidel oli juudikultuur ja nad olid „võitnud kätte iseseisvuse ning hakkasid paljunema ja edenema.” 32
Roomas elavate paganate kultuur oli suurte hellenistlike mõjutustega, millega apostel Paulus tänu oma kogemustele Ateenas ja Korintoses hästi tuttav oli.
Paulus esitas Jeesuse Kristuse evangeeliumi terviklikul kujul. Ta märkis ära juudi- ja paganakultuuri olulised osad 33 , mis tõelise Jeesuse Kristuse evangeeliumiga vastuolus olid. Ta palus mõlemal rühmal heita oma uskumustest kõrvale need kultuurilised takistused, mis ei olnud kooskõlas Jeesuse Kristuse evangeeliumiga. Paulus innustas juute ja paganaid pidama käske, armastama üksteist ja õpetas, et õigemeelsus viib päästmiseni. 34
Jeesuse Kristuse evangeeliumi kultuur ei ole paganakultuur ega juudikultuur. Seda ei määratle inimese nahavärv ega elukoht. Rõõmustades eristuvate kultuuride üle, peaksime jätma kõrvale nende kultuuride aspektid, mis on vastuolus Jeesuse Kristuse evangeeliumiga. Meie liikmed ja uued pöördunud erinevad sageli oma rassilt ja kultuuritaustalt. Kui me soovime järgida president Nelsoni nõuannet koguda kokku hajutatud Iisrael, siis näeme, et oleme sama erinevad kui juudid ja paganad Pauluse ajal. Kuid võime olla ühtsed meie armastuses ja usus Jeesuse Kristuse vastu. Pauluse kiri roomlastele paneb aluse põhimõttele, et me järgime Jeesuse Kristuse evangeeliumi kultuuri ja õpetust. See on meile eeskujuks ka tänapäeval. 35 Templitalitused ühendavad meid erilisel viisil ja võimaldavad meil olla üks igal igavikuliselt olulisel moel.
Me austame oma teerajajatest liikmeid kogu maailmas, mitte seepärast, et nad olid täiuslikud, vaid kuna nad ületasid raskusi, tõid ohverdusi, püüdsid olla kristlikumad, kasvada usus ja olla Päästjaga üks. Nende ühtsus Päästjaga muutis nad ühtsemaks omavahel. See põhimõte on tõde ka meie kohta tänapäeval.
Üleskutse kõigile Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmetele on püüda olla Siioni rahvas, kellel on üks süda ja üks meel ja kes elavad õigemeelsuses. 36
Minu palve on, et oleksime õigemeelsed ja ühtsed ning täielikult keskendunud meie Päästja Jeesuse Kristuse teenimisele ja kummardamisele. Ma tunnistan Temast. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.