Meie maine majapidamine
Suuri vaimseid õnnistusi lubatakse neile, kes armastavad maad ja oma kaasinimesi ning nende eest hoolitsevad.
Kui ma hiljuti oma naisega meie päritoluriiki Prantsusmaad külastasin, oli meil meeldiv võimalus viia mõned oma lapselapsed Giverny linnakeses asuvat oivalist aeda avastama. Meile meeldis mööda selle radu uidata ning ilusaid lillepeenraid, elegantseid vesiroose ja tiikidel mänglevat valgust imetleda.
See hämmastav paik on ühe mehe loomekire tulemus: suur maalikunstnik Claude Monet kujundas ja haris hellalt seda aeda 40 aastat, et sellest saaks maalimisel tema töökoht. Monet sukeldus hiilgavasse loodusesse ning väljendas siis tekkinud muljeid värvi- ja valguseküllaste pintslitõmmetega. Ta lõi aastate jooksul sadadest teostest koosneva erakordse maalikogu, milleks ta otse oma aiast inspiratsiooni ammutas.
Claude Monet. Jaapani sild ja vesiroosid, 1899
Vennad ja õed! Meie ja ümbritseva looduse ilu vastastikune mõju võib esile kutsuda kõige inspireerivamaid ja vaimustavamaid elukogemusi. Tekkinud emotsioonid sütitavad meis sügavat tänutunnet nii meie Taevase Isa ja Ta Poja Jeesuse Kristuse vastu, kes selle hunnitu maa ning selle mäed ja jõed ning taimed ja loomad loonud on, kui ka meie esimeste vanemate, Aadama ja Eeva vastu.1
Loomistöö pole eesmärk iseeneses. See kuulub lahutamatu osana plaani juurde, mille Jumal oma laste jaoks on teinud. Selle eesmärk on luua keskkond, kus inimesi saab proovile panna, kus nad saavad valikuvabadust rakendada, rõõmu leida ning õppida ja areneda, et naasta ühel päeval oma Looja juurde ja pärida igavese elu.
Kogu see imeline looming loodi täienisti meie heaks ning on elav tõend Looja armastusest oma laste vastu. Issand kuulutas: „Jah, kõik asjad, mis tulevad ‥ maa seest, on tehtud inimese heaks ja temale kasutamiseks, nii meeldima silmale kui ka rõõmustama südant.”2
Kuid loomine kui jumalik kingitus ei tule ilma ülesannete ja kohustusteta. Neid ülesandeid selgitab kõige paremini majapidamise mõiste. Evangeeliumi mõistes tähendab majapidamine püha vaimset või ajalikku kohustust hoolitseda millegi eest, mis kuulub Jumalale, mille eest oleme vastutavad.3
Pühakirjaõpetuse järgi kuuluvad meie maise majapidamise juurde järgmised põhimõtted:
Esimene põhimõte on see, et kogu maa, sealhulgas kogu sel olev elu, kuulub Jumalale.
Looja on usaldanud maa ressursid ja kõik eluvormid meie hoolde, kuid kogu omandiõigus jääb Talle. Ta ütles: „Mina, Issand, laotasin taevad ja ehitasin maa, mis on tõesti minu kätetöö; ja kõik neis olevad asjad kuuluvad mulle.”4 Kõik maa peal olev kuulub Jumalale, sealhulgas meie pere, meie füüsiline keha ja isegi meie elu.5
Teine põhimõte: Jumala loomingu majapidajatena on meie ülesanne seda austada ja selle eest hoolitseda.
Meile kui Jumala lastele on tehtud ülesandeks olla Tema jumaliku loomingu majapidaja, hooldaja ja kaitsja. Issand ütles, et Ta tegi „igaühe majapidajana vastutavaks maiste õnnistuste eest, mis ma olen teinud ja valmistanud minu loodutele”.6
Meie Taevane Isa lubab meil kasutada maiseid ressursse nii, nagu me ise tahame. Ometi ei tuleks tõlgendada meie valikuvabadust kui luba kasutada või tarbida selle maailma rikkusi arutult ja piiramatult. Issand manitses: „Ja Jumalal on hea meel, et ta on andnud kõik need asjad inimesele, sest need tehti sellel otstarbel, kasutamiseks mõistlikult, mitte liialdades ja mitte röövellikult.”7
President Russell M. Nelson on märkinud: „Mida peaksime me tegema kui jumalikust plaanist kasusaajad? Me peaksime hoolitsema maa eest, olema selle targad haldajad ja hoidma seda tulevastele põlvedele.”8
Maa ja meie looduskeskkonna eest hoolitsemine pole ainuüksi teaduslik ega poliitiline vajadus, vaid püha kohustus, mille Jumal on meile usaldanud ja mis peaks täitma meid sügava kohusetunde ja alandlikkusega. Lisaks kuulub see lahutamatult jüngriks olemise juurde. Kuidas me saame austada ja armastada Taevast Isa ja Jeesust Kristust, ilma et austaksime ja armastaksime Nende loomingut?
Me saame teha üheskoos ja eraviisiliselt nii mõndagi, et head majapidajad olla. Arvestades meie individuaalsete asjaoludega saab igaüks meist maa külluslikke ressursse aupaklikumalt ja ettenägelikumalt tarbida. Me saame toetada kogukondlikke jõupingutusi maa eest hoolitseda. Me võime muuta oma eluviisi ja käitumist, nii et see austaks Jumala loomingut, ning teha omaenda eluruumid puhtamaks, kaunimaks ja inspireerivamaks.9
Meie majapidajakohustus seoses Jumala loominguga tipneb püha ülesandega kõiki inimolendeid, kellega me maad jagame, armastada ja austada ning neist hoolida. Nad on Jumala pojad ja tütred, meie õed ja vennad, ning nende igavene õnn ongi loomistöö eesmärk.
Kirjanik Antoine de Saint-Exupéry on jutustanud, et avastas end ühel päeval rongis sõites pagulasrühma keskel istumas. Märgates ühe lapsukese näos lootusetust, liigutas see teda sügavalt ja ta hüüatas: „Kui mutatsiooni tulemusena sünnib aias uus roos, on kõik aiapidajad rõõmsad. Nad isoleerivad roosi, hoolitsevad selle eest ja kaitsevad seda. Kuid inimestel ei ole aiapidajat.”10
Vennad ja õed! Kas meie ei peaks olema oma kaasinimeste aiapidajad? Kas me ei ole oma venna hoidjad? Jeesus käskis meil armastada oma ligimest nagu iseennast.11 Tema suust tulles ei tähenda sõna ligimene vaid geograafilist lähedust. See viitab südamelähedusele. See hõlmab kõiki selle planeedi elanikke, elagu nad meie lähedal või kaugel eemal asuvas riigis, ega sõltu nende põlvnemisest, päritolust ega olukorrast.
Kristuse jüngritena on meil püha kohus töötada väsimatult kõigi maa rahvaste seas rahu ja harmoonia nimel. Me peame andma endast parima, et kaitsta nõrku, abivajajaid ja kõiki neid, kes kannatavad või keda rõhutakse, ning et tuua neile lohutust ja leevendust. Kuid suurim armastuseand, mida saame oma kaasinimesele pakkuda, on ennekõike see, kui me jagame nendega evangeeliumirõõmu ja kutsume neid tulema Päästja juurde pühade lepingute ja talituste kaudu.
Kolmas põhimõte: meid on kutsutud loomistöös osalema.
Jumalik loomise protsess ei ole veel lõpetatud. Jumala looming kasvab, laieneb ja mitmekordistub iga päevaga. See, et meie Taevane Isa ulatab meile kutse Tema loometöös osaleda, on kõige imelisem üldse.
Me osaleme loomistöös, kui me maad harime või seda maailma omaenda ehitistega täiendame. Peaasi, et näitame lugupidamist Jumala loomingu vastu. Meie panus võib väljenduda kunsti-, arhitektuuri-, muusika-, kirjandus- ja kultuuriteoste loomises, mis kaunistavad meie planeeti, elavdavad meie meeli ja muudavad meie elu helgemaks. Me panustame ka teadus- ja meditsiiniavastuste kaudu, mis maad ja elu sellel säilitavad. President Thomas S. Monson võttis selle kontseptsiooni kokku nende ilusate sõnadega: „Jumal jättis maailma pooleli, et inimene saaks töötada oma oskuste kallal, ‥ et inimene võiks tunda loomisrõõmu ja hiilgust.”12
Kui Isand Jeesuse tähendamissõnas talentidest oma rännakult naasis, kiitis ja tasustas ta kahte sulast, kes oma talentide arvu kasvatasid ja suurendasid. Erinevalt teistest ütles ta oma ainulaadse talendi maasse kaevanud sulase kohta „kõlvatu” ja võttis temalt ka selle, mis ta saanud oli.13
Sellesarnaselt pole ka meie roll maise loomingu majapidajatena seda üksnes hoida ja säilitada. Issand ootab, et me teeksime Tema Pühast Vaimust kantuna usinasti tööd, et kasvatada, suurendada ja täiustada neid ressursse, mis Ta on meie hoolde usaldanud, mitte meie enda kasuks, vaid teiste õnnistuseks.
Kõigi inimsaavutuste seas pole miski võrreldav Jumala loomekaaslaseks olemise kogemusega elu andmisel või lapsel õppida, kasvada ja edeneda aitamisel, olgu lapsevanema, õpetaja või juhina või mõnes muus rollis. Ükski majapidaja ülesanne pole püham, rahuldust pakkuvam ja ka nõudvam, kui on oma Looja partneriks olemine, et Ta vaimulastele füüsilist keha anda ning siis aidata neil nende jumalikku potentsiaali saavutada.
Koosloomise kohustus tuletab jätkuvalt meelde, et elu ja iga inimese keha on püha, et need kuuluvad ei kellelegi muule kui Jumalale ning et Tema on teinud meist eestkostjad, et keha austada, kaitsta ja selle eest hoolitseda. Jumala käsud, mis paljunemisvõimet ja pere loomist reguleerivad, annavad meile selle püha ja Tema plaanis nii olulise majapidajaülesande juures juhatust.
Mu vennad ja õed! Me peaksime tähele panema, et Issanda jaoks on kõik, sealhulgas ka kõige ajalikumad eluaspektid, vaimsed. Ma tunnistan, et suuri vaimseid õnnistusi lubatakse neile, kes armastavad maad ja oma kaasinimesi ning nende eest hoolitsevad. Kui te jääte selles pühas majapidajaülesandes ustavaks ja austate oma igavesi lepinguid, siis teie teadmised Jumalast ja Tema Pojast, Jeesusest Kristusest, kasvavad, ning te tunnete oma elus külluslikumalt Nende armastust ja mõju. Ja see valmistab teid ette koos Nendega elama ning tulevas elus loomeväge14 juurde saama.
Selle sureliku elu lõpus palub Õpetaja meil aru anda meie püha majapidajaülesande ja ka selle kohta, kuidas oleme Tema loomingu eest hoolitsenud. Ma palvetan, et kuuleksime siis oma südames sosinal Ta armastavaid sõnu: „See on hea, sa hea ja ustav sulane! Sa oled pisku üle ustav olnud, ma panen sind palju üle; mine oma Issanda rõõmusse!”15 Jeesuse Kristuse nimel, aamen.