Armasta oma ligimest
Haletsus ehk kaastunne on üks Kristuse omadustest. See tekib armastusest teiste vastu ega tunne piire.
Täna hommikul kutsun ma teid endaga Aafrika reisile. Te ei näe lõvisid, sebrasid ega elevante, kuid märkate võib-olla rännaku lõpuks, kuidas tuhanded Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmed reageerivad Kristuse teisele suurele käsule, milleks on „armasta oma ligimest” (Mk 12:31).
Kujutage hetkeks ette punast mulda Aafrika maapiirkondades. Kuiv ja viljatu pinnas annab mõista, et vihma pole sadanud mõõdetavas koguses juba mitu aastat. Üksikud kariloomad, kes teie teele satuvad, on pigem kondised kui lihavad ja neid karjatab tekki mähitud Karamojongi karjane, kes, sandaalid jalas, lootusrikkalt taimestikku ja vett otsides edasi kõmbib.
Mööda konarlikku ja kivist teed edasi liikudes märkate mitmeid kauneid lasterühmi ja imestate, miks nad ei ole koolis. Lapsed naeratavad ja lehvitavad ning teie lehvitate neile pisarsilmi naeratades vastu. Üheksakümne kahel protsendil pisikestest lastest, keda te sel rännakul märkate, napib toitu ja teie süda oigab ahastusest.
Eespool kannab üks ema pealael hoolikalt tasakaalustatud 20-liitrist veeastjat ja teist samasugust käe otsas. Ta on üks neist selle piirkonna igast teisest majapidamisest pärit naisest, kes kõnnivad nii noores kui ka vanas eas iga päev poole tunni kaugusel asuva veeallikani, kust nende pere vett saab. Teist uhab üle kurbuse laine.
Kahe tunni pärast jõuate eraldatud varjulisele välule. Kokku ei saada saalis ega isegi mitte telgis, vaid hoopis lämmatava päikese eest kaitsvate üksikute suurte puude varjus. Te märkate, et siin puudub kraanivesi, elekter ja veevarustusega käimla. Te vaatate ringi ja teate, et viibite Jumalat armastava rahva seas, ja tunnete silmapilkselt, kuidas Jumal neid armastab. Nad on tulnud kokku, et saada abi ja lootust, ja teie olete tulnud seda jagama.
Selline oli meie rännak õde Arderniga, kui me reisisime koos meie Abiühingu üldjuhataja õde Camille Johnsoni ja tema abikaasa Dougi ning Kiriku Humanitaarteenistuse direktori õde Sharon Eubankiga 47-miljonilise rahvaarvuga Ugandasse Aafrika keskosas. Tol päeval tutvusime puude varjus kogukonna terviseprojektiga, mida Kiriku humanitaarteenistus, UNICEF ja Uganda terviseministeerium ühisrahastavad. Need usaldusväärsed organisatsioonid on hoolega valitud, et veenduda, et Kiriku liikmete humanitaarannetusi kasutatakse vastutustundlikult.
Olgugi et vaegtoidetud laste ning tuberkuloosi, malaaria ja lakkamatu kõhulahtisuse tagajärgede nägemine oli südantlõhestav, kasvas meis kõigis lootus nende paremale homsele, kellega me kokku saime.
See lootus saabus osalt tänu kirikuliikmete lahkusele, kes kogu maailmas Kiriku humanitaarabi jõupingutusteks aega ja raha annetavad. Ma langetasin tänulikult pea, kui nägin, kuidas haiged ja vaevatud abi ja kergendust said. Sel hetkel sain paremini aru, mida mõtles kuningate Kuningas, kes ütles:
„Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud. ‥
Sest mul oli nälg, ja te andsite mulle süüa; mul oli janu, ja te jootsite mind; ma olin võõras, ja te võtsite mind vastu” (Mt 25:34–35).
Meie Päästja anub: „Nõnda paistku teie valgus inimeste ees, et nad näeksid teie häid tegusid ja annaksid au teie Isale, kes on taevas” (Vt Mt 5:16; vt ka s 14–15). Teie head teod muutsid selles kauges maanurgas, kus neid meeleheitlikult vajati, inimeste elu helgemaks ja koormad kergemaks, ja Jumalat austati.
Tol kuumal ja tolmusel päeval soovisin, et te oleksite kuulnud nende tänu- ja ülistuspalveid Jumalale. Nad tahaksid, et ma ütleksin teile nende emakeeles, karamojongi keeles: „Alakara!” Aitäh!
Meie rännakuga meenus mulle tähendamissõna halastajast samaarlasest, kes jõudis oma rännakul tolmusele teele, mis ei erinenud kuigivõrd sellest, mida mina kirjeldasin, teele, mis viis Jeruusalemmast Jeerikosse. See teeniv samaarlane õpetab meile, mida ligimesearmastus tähendab.
Ta nägi, kuidas „üks inimene ‥ [oli] sattu[nud] röövlite kätte. Kui need ta riided olid riisunud ja temale hoope andnud, läksid nad ära, jättes ta poolsurnuna maha” (Lk 10:30). „Kui [samaarlane] teda nägi, läks ta meel haledaks” (Lk 10:33).
Haletsus ehk kaastunne on üks Kristuse omadustest. See tekib armastusest teiste vastu ega tunne piire. Jeesus, maailma Päästja, on kaastunde kehastus. Kui me loeme, et „Jeesus nuttis” (Jh 11:35), oleme Maarja ja Marta sarnaselt tunnistajateks, kuidas Ta kaastundest esmalt vaimus ärritus ja võpatas (vt Jh 11:33). Mormoni Raamatu näites Kristuse kaastundest ilmus Jeesus paljudele ja ütles:
„Kas on teist keegi jalutu või pime või lonkur, ‥ kurt või kes on mingil muul moel vaevatud? Tooge nad siia ja ma teen nad terveks, sest ma tunnen teile kaasa. ‥
Ja ta tegi nad terveks, igaühe” (3Ne 17:7, 9).
Kõigile jõupingutustele vaatamata ei tee me teiega kõiki terveks, kuid igaüks meist saab olla keegi, kes saab kellegi teise elujärge parandada. Piisas vaid ühest poisikesest, kes andis viis leiba ja kaks kala, et toita viite tuhandet. Ka meie võime pärida oma annetuse kohta, nagu jünger Andreas küsis leivapätse ja kalu silmas pidades: „Mis saab sellest nii paljudele?” (Jh 6:9) Ma kinnitan teile, et sellest piisab, kui te annate või teete, mida saate, ja lasete siis Kristusel teie jõupingutusi suurendada.
Vanem Jeffrey R. Holland andis meile selle kohta järgmise üleskutse: „Olgu me rikkad või vaesed, peame me tegema, mida võime, kui teised kannatavad puudust.” Seejärel tunnistas ta, nagu tunnistan ka mina, et „Jumal aitab teid ning juhatab teid teie kaastundlikes jüngritegudes” (Kas me pole mitte kõik kerjused? – 2014. a sügisene üldkonverents).
Sellel kaugel maal tol unustamatul päeval seisin siis ja seisan praegu nii rikaste kui ka vaeste Kiriku liikmete hingeliigutava ja elumuutva kaastunde tunnistajana.
Tähendamissõna halastajast samaarlasest jätkub sellega, et ta „sidus [mehe] haavad ‥ ja kandis hoolt tema eest” (Lk 10:34). Seoses Kiriku humanitaarabi jõupingututega reageerime kiiresti looduskatastroofidele ning seome kinni maailmas üha laienevaid haiguse, nälja, imikute suremuse, vaegtoitumuse ja ümberasustamise ning sageli nähtamatuid heitumuse, pettumuse ja meeleheite haavu.
Seejärel võttis samaarlane „välja kaks teenarit, andis need peremehele ja ütles: kanna hoolt tema eest” (Lk 10:35). Me oleme tänulikud, et saame teha kirikuna koostööd teiste korraldajate või organisatsioonidega, nagu Katoliku Abiteenistus, UNICEF ning Punane Rist ja Punane Poolkuu, et oma humanitaarabipüüdusi toetada. Me oleme sama tänulikud teie „kahe teenari” või kahe euro, kahe peeso või kahe šillingi eest, mis kergendavad koormat, mida liiga paljud kogu maailmas peavad kandma. Te ei saa ilmselt teada, kellele te oma aja, dollarite ja peenrahaga abiks olete, kuid kaastundeks polegi vaja neid teada, vaja on vaid neid armastada.
Aitäh sulle, president Russell M. Nelson, meeldetuletuse eest, et „kui armastame Jumalat kogu südamest, pöörab Ta meie südamed ‥ teiste heaolu poole” (Suur teine käsk. – 2019. a sügisene üldkonverents). Ma tunnistan, et igaüks meist tunneb suuremat rõõmu, rahu, alandlikkust ja armastust, kui me vastame president Nelsoni üleskutsele pöörata süda teiste heaolu poole ja Joseph Smithi palvele „toit[a] näljaseid, riieta[da] neid, kes on alasti, kand[a] hoolt lesknaise eest, kuivata[da] orvu pisarad [ning] lohuta[da] kannatajaid, olgu nad siis selles või mistahes muus kirikus või üldse mitte kirikus, kus iganes [me] nad leia[me]” (Toimetaja vastus Richard Savary kirjale. Times and Seasons, 15. märts 1842, lk 732).
Kõik need kuud tagasi leidsime need näljased ja kannatajad ühelt kuivalt ja tolmuselt tasandikult ning nägime nende silmis abipalvet. Me ärritusime omal moel vaimus ja võpatasime (vt Jh 11:33), kuid need tunded leevenesid, kui me nägime kirikuliikmete kaastundlikku tööd, et toita näljaseid, kanda hoolt lesknaiste eest, lohutada kannatajaid ja kuivatada pisaraid.
Tundkem alati huvi teiste heaolust ning näidakem sõnas ja teos, et me „ole[me] nõus kandma üksteise koormaid” (Mo 18:8), parandama neid, kel on murtud süda” (ÕL 138:42), ning pidama Kristuse suurt teist käsku „armasta[da] oma ligimest” (Mk 12:31). Jeesuse Kristuse nimel, aamen.