Lootuse võidukäik
Lootus on elav and, and, mis kasvab, kui me suurendame oma usku Jeesusesse Kristusesse.
Mu kallid vennad ja õed kogu maailmas, kui me alustame seda väga erilist üldkonverentsi aega, on taeva pilgud kindlalt meile suunatud. Me kuuleme Issanda häält Tema teenijate kaudu, tunneme Püha Vaimu juhatavat, suunavat ja trööstivat mõju ning meie usk tugevneb.
Kolm aastat tagasi alustas president Russell M. Nelson üldkonverentsi järgmiste sõnadega: „Puhas ilmutus [muudab] teie südames olevatele küsimustele selle konverentsi tasuvaks ja unustamatuks. Kui te pole veel otsinud Püha Vaimu abi, mis aitaks teil kuulda seda, mida Issand soovib, et te nende kahe päeva jooksul kuuleksite, siis ma kutsun teid seda kohe tegema. Palun tehke sellest konverentsist aeg, mil rõõmuga toituda Issanda sõnumitest, mida ta oma teenijate kaudu annab.”
Pühakirjad seovad tugevalt kokku kolm sõna: usk, lootus, ligimesearmastus. Lootus on hindamatu and Jumalalt.
Sõna „lootus” kasutatakse paljude asjade kohta, mida me tahame, et juhtuks. Näiteks „Ma loodan, et vihma ei saja” või „Ma loodan, et meie meeskond võidab”. Minu kavatsus on rääkida meie pühast ja igavikulisest lootusest, mille keskmes on Jeesus Kristus ja taastatud evangeelium, ning meie kindlatest ootustest „õigemeelsuse eest lubatud õnnistustele”.
Meie lootus igavesele elule
Meie lootus igavesele elule on kindlustatud Kristuse armu ja meie enda valikute kaudu, mis annab meile imelise õnnistuse naasta oma taevasesse koju ning elada igavesti rahus ja õnnes koos oma Taevase Isa, Tema armastatud Poja, meie ustava pere ja kallite sõpradega ja õigemeelsete meeste ja naistega igalt mandrilt ja igast sajandist.
Maa peal kogeme rõõmu ja kurbust, kui meid proovile pannakse ja me end tõestatame. Meie võit tuleb usu kaudu Jeesusesse Kristusesse, kui saame võitu selle sureliku elu pattudest, raskustest, kiusatustest, ebaõiglusest ja väljakutsetest.
Kui tugevdame oma usku Jeesusesse Kristusesse, näeme oma võitlustest kaugemale igaviku õnnistuste ja lubadusteni. Nagu valgus, mille sära kasvab, muudab lootus pimedaks muutunud maailma eredamaks ja me näeme oma imepärast tulevikku.
Lootus tuleb Jumalalt
Meie Taevane Isa ja Tema armastatud Poeg on algusest peale õigemeelseid innukalt hinnalise lootuse anniga õnnistanud.
Pärast aiast lahkumist õpetas ingel Aadamale ja Eevale lubatud Jeesusest Kristusest. Lootuse and valgustas nende elu. Aadam kuulutas: „Minu silmad [on] avanenud ja selles elus on mul rõõmu.” Eeva rääkis „lunastamise rõõmu[st] ja igaves[est] elu[st], mille Jumal annab kõikidele kuulekatele”.
Nii nagu Püha Vaim tõi lootust Aadamale, valgustab Issanda Vaimu vägi tänapäeval ustavaid, valgustades igavese elu reaalsust.
Päästja saadab meile Trööstija, Püha Vaimu, kaaslase, kes toob meile usku ja lootust, aga mitte „nõnda, nagu maailm annab”.
„Maailmas,” ütles Päästja, „on teil ahastust, aga olge julged [hoidke lootuse sära], mina olen maailma ära võitnud.”
Rasketel aegadel otsustame loota Issandale usus. Palvetame vaikselt: „Ärgu sündigu minu, vaid sinu tahtmine.” Tunneme Issanda heakskiitu meie tasasele valmisolekule ja ootame tõotatud rahu, mille Issand saadab oma valitud ajal.
Apostel Paulus õpetas: „Lootuse Jumal [täidab] teid ‥ rõõmu ja rahuga ‥, et teil oleks rohkesti lootust,” „olge rõõmsad lootuses, kannatlikud ahastuses,” „Püha Vaimu väes”.
Lootuse õppetund
Prohvet Moroni teadis omast käest, kuidas loota Kristusele kannatuste ajal. Ta selgitas oma ahistavat olukorda:
„Ma olen üksinda. ‥ Mul pole ‥ kohta, kuhu minna.”
„Ma ei anna endast teada ‥, et nad mind ei hävitaks.”
Tähelepanuväärselt paneb Moroni sel pimedal ja üksildasel tunnil kirja oma isa lootustandvad sõnad.
„Kui inimesel on usku, siis tal peab tingimata olema lootus; sest ilma usuta ei või olla lootust.”
„Ja mis see on, mida te loodate? ‥ Kristuse lepituse ja tema ülestõusmise väe läbi te saate lootust, et teid tõstetakse üles igavesse ellu.”
Mu vennad ja õed! Lootus on elav and, and, mis kasvab, kui me suurendame oma usku Jeesusesse Kristusesse. „Usk on kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse.” Me ehitame seda usaldust palve, templilepingute, käskudest kinnipidamise, pidevalt rõõmuga pühakirjadest ja tänapäeva prohvetite sõnadest toitumise, sakramendi võtmise, teiste teenimise ja iganädalaste kaaspühadega kummardamise kaudu.
Lootuse koda
Et tugevdada meie lootust üha suureneva pahelisuse ajal, on Issand käskinud oma prohvetil täita maa Tema templitega.
Issanda kotta sisenedes tunneme Jumala Vaimu, mis kinnitab meie lootust.
Tempel annab tunnistust tühjast hauast ja sellest, et elu teisel pool eesriiet jätkub kõigil.
Neile, kellel pole igavest kaaslast, kinnitavad talitused võimsalt, et iga õigemeelne inimene saab iga lubatud õnnistuse.
Kui noorpaar põlvitab altari juures, et saada pitseeritud mitte ainult ajaks, vaid ka igavikuks, tunnevad nad ülevat lootust.
Meie järglastele antud lubadused annavad meile suurt lootust, olenemata nende hetkeoludest.
Ei ole valu, haigusi, ebaõiglust, kannatusi ega midagi, mis võiks pimendada meie lootust, kui me usume ja peame kindlalt kinni Issanda kojas Jumalaga sõlmitud lepingutest. See on valguse koda, lootuse koda.
Kui lootus kõrvale heidetakse
Valame kurbuse pisaraid, kui näeme masendust ja meeleheidet nendes, kellel pole lootust Kristuses.
Vaatasin hiljuti eemalt abielupaari, kes omal ajal uskus Kristusesse, kuid otsustas seejärel oma usust loobuda. Nad olid maailmas edukad ja tundsid rõõmu oma intellektist ja usu kõrvaleheitmisest.
Kõik tundus hästi, kuni mees, kes oli veel noor ja energiline, ootamatult haigestus ja suri. Nagu päikesevarjutus, olid nad blokeerinud Poja valguse ja tulemuseks oli lootusevarjutus. Naine tundis end nüüd oma uskmatuses eksinuna, valusalt valmistumata ega suutnud oma lapsi trööstida. Tema intellekt oli talle öelnud, et tema elu on täiesti korras, kuni äkki ei suutnud ta homset päeva ette kujutada. Tema meeleheide tõi pimeduse ja segaduse.
Lootus südantlõhestava tragöödia ajal
Lubage mul võrrelda tema valusat meeleheidet teise perekonna lootusega Kristuses südantlõhestaval ajal.
Kakskümmend üks aastat tagasi lennutati mu õepoja Ben Anderseni ja tema abikaasa Robbie vastsündinud poeg nende Idaho farmikogukonnast haiglasse Salt Lake Citys. Jõudsin haiglasse ja Ben selgitas nende lapse südame raskeid, eluohtlikke tüsistusi. Panime käed Trey pisikesele peale. Issand õnnistas teda jätkuva eluga.
Treyle tehti esimesel elunädalal südameoperatsioon ja sellele järgnes veel operatsioone. Aastate möödudes sai selgeks, et Trey vajab südamesiirdamist. Kuigi tema füüsiline tegevus oli piiratud, suurenes tema usk. Ta kirjutas: „Ma pole end kunagi haletsenud, sest olen alati teadnud, kui tähtis on uskuda Jeesusesse Kristusesse ja saada tunnistus päästmisplaanist.”
Trey hoidis oma telefonis järgmist president Nelsoni tsitaati: „Meie rõõmul on vähe pistmist meie elus valitseva olukorraga, küll aga on see seotud sellega, millele elus tähelepanu pöörame.”
Trey kirjutas: „Olen alati oodanud põhimisjoni teenimist, kuid ‥ mu arstid lubavad mul misjonil teenida, kui olen oodanud vähemalt aasta pärast südame siirdamist. ‥ Olen pannud oma usu Jeesusesse Kristusesse.”
Trey oli põnevil, et ta võeti selle semestri alguses vastu BYU ülikooli raamatupidamise erialale, kuid juuli lõpus oli ta veel enam elevil, kui sai väga oodatud telefonikõne, mis kutsus teda haiglasse südamesiirdamisele.
„Üks aasta,” ütles Trey, „ja ma olen misjonil.”
Operatsioonituppa sisenedes olid tal suured ootused. Kuid operatsiooni ajal tekkisid tõsised tüsistused ja Trey ei tulnud enam teadvusele.
Tema ema Robbie ütles: „Reede oli kõige südantlõhestavam päev ‥, me püüdsime toimunut mõista. ‥ Olin hilja üleval, püüdes toimunut lahata. ‥ Aga laupäeval ärkasin absoluutse rõõmutundega. See ei olnud lihtsalt rahu, see ei olnud eitamine. Tundsin rõõmu oma pojast ja tundsin rõõmu tema emana. ‥ Ben oli tõusnud palju varem kui mina ja kui meil lõpuks omavahel rääkida õnnestus, kuulsin, et Ben oli ärganud täpselt sama tundega.”
Ben selgitas: „Selgus täitis mu hinge, kui Jumal õpetas mind oma Püha Vaimu kaudu. Ärkasin kell 4:00 ja mind valdasid kirjeldamatu rahu ja rõõm. Kuidas on see võimalik? ‥ Trey lahkumine on väga valus ja ma igatsen teda nii väga. Kuid Issand ei jäta meid trööstimata. ‥ Ootan meie rõõmsat taaskohtumist.”
Lootuse lubadus
Trey oli oma päevikusse märkinud järgmised sõnad president Nelsoni üldkonverentsikõnest: „Näib, nagu poleks võimalik tunda rõõmu, kui teie laps kannatab ravimatu haiguse käes või kui kaotate töö või teie abikaasa teid petab. Ja ometi on see just see rõõm, mida pakub Päästja. Tema rõõm on jääv, kinnitades meile, et meie „kannatused on vaid viivuks” [ÕL 121:7] ja need pühitsetakse meie kasuks.”
Vennad ja õed, rahu, mida te otsite, ei pruugi tulla nii kiiresti, kui soovite, kuid ma luban teile, et kui te usaldate Issandat, siis Tema rahu tuleb.
Kasvatagem oma kallist usku, pürgides edasi täiusliku lootuse säras. Ma tunnistan, et meie lootus on meie Päästja Jeesus Kristus. Tema kaudu saavad teoks kõik meie õigemeelsed unistused. Tema on lootuse Jumal, lootuse võidukäik. Ta elab ja Ta armastab teid. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.