Jumala lemmik
Jumala armastusega täitumine kaitseb meid elutormides, kuid muudab ka õnnelikud hetked rõõmsamaks.
Enne alustamist peaksin teile ütlema, et kaks minu last on kantslis kõneledes minestanud ja ma pole kunagi tundnud nendega suuremat sidet kui praegu. Minu mure on suurem kui vaid püünise kaanel seismine.
Meie peres on kuus last, kes vahel üksteist narrivad, et nemad on lemmiklaps. Igaühel neist on erinev põhjus lemmiklaps olla. Meie armastus iga meie lapse vastu on puhas, rahuldust pakkuv ja täielik. Me ei suudaks armastada ühtegi neist rohkem kui teist – iga lapse sünniga kaasnes meie armastuse sulnis avardumine. Mõistan oma Taevase Isa armastust minu vastu kõige rohkem armastuse kaudu, mida tunnen oma laste vastu.
Kui nad kõik harjutavad oma õigustusi, miks just nemad kõige armastatumad lapsed on, võiks arvata, et meie peres pole kunagi olnud ühtegi koristamata magamistuba. Probleemid vanema ja lapse vahelistes suhetes vähenevad, kui keskendutakse armastusele.
Mingil hetkel, võib-olla sellepärast, et ma näen, et me liigume paratamatu perekondliku mässu poole, ütlen midagi sellist: „Olgu, te olete mind ära tüüdanud, aga ma ei kavatse seda kõvasti kuulutada; eks te tea, kes teist minu lemmik on.” Minu eesmärk on, et igaüks neist kuuest tunneks end võitjana, ja nii väldime täielikku sõda – vähemalt järgmise korrani!
Johannes kirjeldab end oma evangeeliumis kui „jüngrit, keda Jeesus armastas”, nagu oleks see korraldus kuidagi ainulaadne. Mulle meeldib mõelda, et see oli sellepärast, et Johannes tundis end Jeesuse poolt nii täielikult armastatuna. Ma sain sarnase tunde Nefilt, kui ta kirjutas: „Ma rõõmutsen oma Jeesuse üle.” Muidugi ei kuulu Päästja rohkem Nefile kui Johannesele, kuid Nefi isikliku suhte olemus Jeesusega viis ta selle õrna kirjelduseni.
Kas pole imeline, et on aegu, mil tunneme, et meid nii täielikult ja isiklikult märgatakse ja armastatakse? Nefi võib Teda nimetada „oma” Jeesuseks ja seda võime teha ka meie. Meie Päästja armastus on „ülim, õilsaim ja tugevaim armastus” ja Ta hoolitseb meie eest seni, kuni oleme täidetud. Jumalik armastus ei saa kunagi otsa ja me oleme kõik hinnatud lemmikud. Jumala armastus on see, kus me kõik Venni diagrammi ringidena kattume. Ükskõik, millised meie osad teistest erinevad, on Tema armastus see, kus me leiame ühtsuse.
Kas on üllatav, et suurimad käsud on armastada Jumalat ja armastada neid, kes on meie ümber? Kui ma näen inimesi, kes näitavad üksteise vastu Kristuse-sarnast armastust, siis mulle tundub, et see armastus sisaldab enamat kui ainult nende armastust; see on armastus, milles on ka jumalikkust. Kui armastame üksteist sellisel viisil, nii täielikult ja rikkalikult, kui suudame, sekkub ka taevas.
Seega, kui keegi, kellest me hoolime, näib olevat kaugel jumaliku armastuse tundmisest, võime järgida seda mustrit – tehes asju, mis toovad meid Jumalale lähemale, ja tehes seejärel asju, mis toovad meid lähemale neile – see on sõnatu kutse tulla Kristuse juurde.
Soovin, et saaksin teiega koos istuda ja küsida, millised asjaolud panevad teid tundma Jumala armastust. Millised pühakirjasalmid, millised konkreetsed teenimisteod? Milline koht? Milline muusika? Kelle seltskond? Üldkonverents on rikkalik koht, kus õppida, kuidas leida ühendust taevase armastusega.
Võib-olla tunnete end Jumala armastusest kaugel? Võib-olla kõlab teie mõtetes heidutuse ja pimeduse häälte koor, mis ütleb teile, et olete liiga haavatud, segaduses, liiga nõrk ja tähelepanuta jäetud, liiga erinev või segaduses, et saada osa tõelisest armastusest. Kui kuulete neid mõtteid, siis palun kuulake seda: need hääled on lihtsalt valed. Me võime julgelt eirata mõtteid, et mingisugused vead meid taevasest armastusest ilma jätaksid. Iga kord, kui laulame kirikulaulu, mis tuletab meile meelde, et meie armastatud ja veatu Päästja otsustas kannatada meie eest. Eemaldab Jeesus murtud inimese kogu häbi. Läbi oma haavade sai Ta täiuslikuks ja ta suudab meid täiuslikuks teha hoolimata meie vigadest. Ta oli murtud, üksi, vigane ja muljutud – ja ka meie võime end nii tunda –, kuid meie ei ole eraldatud Jumala armastusest. „Murtud süda; täiuslik arm”, nagu ütleb laulusalm.
Sa võid teada enda kohta midagi, mida teised ei tea, mis paneb sind tundma, et sa ei vääri armastust. Ükskõik kui palju te enda kohta ka ei tea, eksite, kui arvate, et olete asetanud end Jumala armastuse ulatusest kaugemale. Oleme mõnikord enda vastu nii julmad ja kannatamatud, nagu me ei kujutaks ettegi, et võiksime olla sellised kellegi teise suhtes. Meil on selles elus palju teha, kuid enesepõlgus ja häbiväärne enese hukkamõist ei ole selles nimekirjas. Ükskõik kui halvasti me ennast ka ei tunneks, ei tee see Tema käsi lühemaks. Ei. Need on alati piisavalt pikad, et „tooks [meil] tröösti” ja emmata meist igaüht.
Kui me ei tunne jumaliku armastuse soojust, pole see kuhugi kadunud. Jumala enda sõnad on, et „mäed liiguvad ja künkad kõiguvad küll, aga [Tema] heldus ei liigu [meie] juurest”. Selguse huvides peaks mõte, et Jumal on lakanud armastamast, olema elus võimalike selgituste loendis nii kaugel, et me ei jõua selleni enne kui pärast seda, kui mäed on lahkunud ja künkad on kadunud!
Mulle meeldib väga see mägede sümboolika, mis tõendab Jumala armastuse kindlust. See võimas sümboolika põimub lugudesse nende kohta, kes lähevad mägedele ilmutust saama, ja Jesaja kirjeldatud „Jehoova koja [mäe]” kohta, mis „seisab kindlana kui mägede tipp”. Issanda koda on meie kõige väärtuslikumate lepingute kodu ja koht, kus me kõik taandume ja vajume sügavale tõenditesse meie Isa armastusest meie vastu. Olen samuti tundnud tröösti, mis tuleb mu hinge, kui mässin end tihedamalt ristimislepingusse ja leian kellegi, kes leinab kaotust või leinab pettumust, ning püüan aidata tal oma tundeid hoida ja läbi elada. Kas need on viisid, kuidas me saame rohkem sukelduda hinnalisse lepinguarmastusse, teisiti öelduna hesed?
Nii et kui Jumala armastus meid ei jäta, miks me siis seda alati ei tunne? Lihtsalt oma ootuste leevendamiseks: ma ei tea. Kuid see, et meid armastatakse ei ole kindlasti sama, mis end armastatuna tunda, ja mul on mõned mõtted, mis võivad teid sellele küsimusele vastuseid otsides aidata.
Võib-olla maadlete leina, depressiooni, reetmise, üksinduse, pettumuse või mõne suure tundega, mis takistab teie võimet tunda Jumala armastust teie vastu. Kui jah, võivad need asjad nüristada või peatada meie võime tunda end nii, nagu me muidu tunneksime. Võib-olla ei suuda te vähemalt mõnda aega tunda Tema armastust ja teadmistest peab piisama. Kuid ma ei tea, kas saaksite kannatlikult katsetada erinevaid viise, kuidas jumalikku armastust väljendada ja vastu võtta? Kas saate astuda sammu tagasi kõigest, mis on teie ees, ja võib-olla veel ühe sammu ja veel ühe, kuni näete laiemat maastikku, vajadusel veelgi laiemalt, kuni te sõna otseses mõttes „mõtlete selestiliselt”, kuna vaatate tähti ja mäletate arvutuid maailmu ja nende kaudu nende Loojat?
Linnulaul, päike või tuul või vihm minu nahal ja ajad, mil loodus paneb mu meeled Jumala ees aukartust tundma – igaühel neist on olnud oma osa taevase ühenduse loomisel. Võib-olla aitab ustavate sõprade trööst? Võib-olla muusika? Või teenimine? Kas olete pidanud ülestähendust või päevikut kordade kohta, mil tundsite oma sidet Jumalaga selgemini? Võib-olla võiksite kutsuda neid, keda usaldate, jagama teiega oma jumaliku ühenduse allikaid, kui otsite leevendust ja mõistmist?
Ma mõtlen, et kui Jeesus peaks valima koha, kus teie ja Tema võiksite kohtuda, privaatse koha, kus te saaksite keskenduda Temale, kas Ta võiks valida teie ainulaadse isikliku kannatuse koha, teie sügavaima vajaduse koha, kuhu keegi teine minna ei saa? Koha, kus tunnete end nii üksildasena, et peate tõesti olema täiesti üksi, kuid te ei ole päris üksi, koht, kuhu võib-olla ainult Tema on astunud, paik, mille ta on tegelikult juba valmistanud teiega kohtumiseks, kui teie sinna saabute. Kui ootate Tema tulekut, siis kas Ta võib olla juba seal ja käeulatuses?
Kui tunnete end sellel eluperioodil täis armastust, proovige hoida sellest kinni sama tõhusalt, kui sõel hoiab vett. Piserdage seda kõikjal, kuhu lähete. Üks jumaliku majanduse imedest seisneb selles, et kui me püüame jagada Jeesuse armastust, avastame end täidetuna põhimõttega, et „kes oma hinge kaotab minu pärast, see leiab selle”.
Jumala armastusega täitumine kaitseb meid elutormides, kuid muudab ka õnnelikud hetked rõõmsamaks – meie rõõmsad päevad, mil taevas paistab päike, muutuvad meie hinges säravas päikesepaistes veelgi helgemaks.
Olgem „juurdunud ja rajatud” oma Jeesusesse ja Tema armastusse. Otsime ja väärtustame Tema armastuse ja väe tundmise kogemusi oma elus. Rõõm evangeeliumist on kättesaadav kõigile, mitte ainult õnnelikele, mitte ainult tõrjutuile. Rõõm on meie eesmärk, mitte meie olude and. Meil on hea põhjus „rõõmustada ja olla täidetud armastusega Jumala ja kõikide inimeste vastu”. Täitugem selle armastusega. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.