Meie Isa usaldamine
Jumal usaldab paljude tähtsate otsuste langetamise meie hoolde ja palub, et me usaldaksime Teda kõigis küsimustes.
1. juunil 1843 lahkus Addison Pratt Illinoisi osariigist Nauvoost, et jutlustada evangeeliumi Havai saartel, jättes oma naise Louisa Barnes Pratti nende noore pere eest hoolitsema.
Kui tagakiusamine Nauvoos ägenes ja pühad olid sunnitud sealt lahkuma ning kui nad hiljem Winter Quartersis Soolajärve orgu rändamiseks valmistusid, pidi Louisa langetama otsuse, kas seda rännakut ette võtta. Kergem olnuks jääda ja Addisoni naasmist oodata, kui üksi rännata.
Mõlemal juhul otsis ta juhatust prohvet Brigham Youngilt, kes julgustas teda teele asuma. Tõsiste raskuste ja omaenda vastumeelsuse kiuste õnnestus tal mõlemal korral rännak lõpetada.
Esialgu polnud Louisa rännaku üle kuigi õnnelik. Kuid peagi hakkas ta rohelisest preeriarohust, värvilistest looduslilledest ja maalappidest jõekaldal rõõmu tundma. „Mu sünge meeleolu haihtus vaikselt,” kirjutas ta, „ja minust rõõmsamat naist kogu seltskonnas polnud.”
Louisa lugu on minu jaoks sügavalt inspireeriv. Imetlen tema nõusolekut isiklikud eelistused kõrvale lükata, ta võimet Jumalat usaldada, ja seda, kuidas usu rakendamine aitas tal näha seda olukorda teisiti.
Ta on tuletanud mulle meelde, et meil on armastav Taevaisa, kes hoolib meist kõikjal, kus me ka poleks, ja et me võime Teda usaldada rohkem kui kedagi või midagi muud.
Tõe allikas
Jumal usaldab paljude tähtsate otsuste langetamise meie hoolde ja palub, et me usaldaksime Teda kõigis küsimustes. See on eriti raske, kui meie arusaam või avalik arvamus erineb Tema tahtest seoses Ta lastega.
Mõni on soovitanud õige ja vale vahelisi piire kohandada, kuna tõde on nende sõnul suhteline, igaüks määrab ise, mis on reaalsus, või Jumal on nii helde, et Ta ei hooli tegelikult sellest, mida me teeme.
Kui me püüame mõista ja omaks võtta Jumala tahet, on hea meeles pidada, et piirid õige ja vale vahel pole meie määrata. Jumal on kehtestanud need piirid ise meie kasuks ja õnnistuseks igaveste tõdede põhjal.
Jumala igavese tõe muutmise soov on pika ajalooga. See algas enne maailma algust, kui Saatan hakkas vastu Jumala plaanile ja püüdis isekalt inimese valikuvabadust hävitada. Sama mustri järgi on ka Seremi, Nehori ja Korihori sarnased inimesed väitnud, et usk on rumal, ilmutus pole oluline ja kõik, mida me teha soovime, on õige. Kahjuks on need Jumala tõest kõrvalekaldumised põhjustanud liigagi sageli suurt kurbust.
Kuigi osa asju võib sõltuda kontekstist, pole see alati nii. President Russell M. Nelson on järjekindlalt õpetanud, et Jumala päästvad tõed on absoluutsed, sõltumatud ja Jumala enda määratletud.”.
Meie valik
Üks tähtsamaid valikuid elus on see, keda me otsustame usaldada. Kuningas Benjamin õpetas oma rahvast: „Uskuge Jumalasse; uskuge, et ta on ‥; uskuge, et tal on kõik tarkus ‥; uskuge, et inimene ei mõista kõiki asju, mida Issand võib mõista!”
Õnneks aitavad meil Jumala tõde mõista pühakirjad ja elavate prohvetite juhised. Kui me vajame rohkem selgitust kui see, mis meil on olemas, annab Jumal seda oma prohvetite kaudu. Ja Ta vastab meie siirastele palvetele Püha Vaimu kaudu, kui me mõnda tõde veel täielikult ei tunnista, kuid siiski mõista püüame.
Vanem Neil L. Andersen on õpetanud, et me ei tohiks olla üllatunud, „kui [meie] isiklik vaatenurk ei ühti aeg-ajalt Issanda prohveti õpetustega.” Ta ütles, et „need on õpi- ja alandlikkuse hetked, mil laskuda põlvili ja palvetada. Läheme edasi usus, usaldades Jumalat, teades, et saame aja jooksul Taevaselt Isalt vaimuselgust.”
Alati on hea pidada meeles Alma õpetust, et Jumal annab oma sõna vastavalt sellele, kui palju tähelepanu ja jõupingutusi me sellele pühendame. Kui me võtame kuulda Jumala sõna, antakse meile veel, kui me Ta nõu eirame, saame üha vähem, kuni meil pole enam midagi. Teadmistest ilmajäämine ei tähenda, et tõde oli vale, pigem näitab see, et me oleme kaotanud võime sellest aru saada.
Vaadake Päästja poole
Päästja õpetas Kapernaumas oma identiteedist ja missioonist. Paljude arvates oli Ta sõnu raske kuulda ning nad pöörasid Talle selja ega „kõndinud enam temaga”.
Miks nad minema läksid?
Sest neile ei meeldinud, mida Ta ütles. Seega, usaldades omaenda arvamust, läksid nad minema ja keelasid endale õnnistused, mis oleksid tulnud, kui nad oleksid jäänud.
Uhkus on kerge tulema meie ja igavese tõe vahele. Kui me ei mõista, võime aja maha võtta, lasta oma tunnetel rahuneda ja siis otsustada, kuidas reageerida. Päästja õhutas meid „vaa[tama Tema] poole igas oma mõttes; ärge kahelge, ärge kartke”. Päästjale keskendudes saab meie usk hakata meie muresid seljatama.
Nagu president Dieter F. Uchtdorf on meid julgustanud:„Palun kahelge esmalt oma kahtlustes, enne kui oma usus kahtlema lööte. Me ei tohi iial lasta kahtlusel end vangistada ning hoida meid eemal jumalikust armastusest, rahust ja andidest, mis tulevad usu kaudu Issandasse Jeesusesse Kristusesse.”
Õnnistused tulevad neile, kes jäävad
Kui jüngrid tol päeval Päästja juurest ära läksid, küsis Ta kaheteistkümnelt: „Kas ka teie tahate ära minna?”
Peetrus vastas:
„Issand, kelle juurde me läheme? Sinul on igavese elu sõnad,
ja me oleme uskunud ja tundnud, et sina oled [Kristus, elava] Jumala [Poeg]!”
Apostlid elasid samas maailmas ja olid sama ühiskondliku surve all nagu minema läinud jüngridki. Ometi valisid nad tol hetkel usu ja usaldasid Jumalat, säilitades seeläbi õnnistused, mida Jumal annab jääjatele.
Ehk leiate ka teie end minu sarnaselt vahel selle otsuse kummaltki küljelt. Kui Jumala tahte mõistmine või sellega nõustumine tunduvad rasked, on lohutav meeles pidada, et Ta armastab meid just sellisena, nagu me oleme, ükskõik kus me ka poleks. Ja Tal on meie jaoks midagi paremat. Kui me käe Tema poole sirutame, tuleb Ta meile appi.
Kui Talle käe sirutamine tundub raske, võime ka meie kuulda Päästjalt, nagu oma pojale tervenemist palunud isa, et „kõik on võimalik sellele, kes usub”. Ja oma raskusehetkel võime ka meie hüüda: „Aita mu uskmatust!”
Oma tahte allutamine Temale
Vanem Neal A. Maxwell on õpetanud, et „oma tahte allutamine on tegelikult ainus unikaalselt isiklik asi, mis me saame Jumala altarile panna”. Pole ime, et kuningas Benjamin soovis nii innukalt, et ta rahvas saaks „lapse sarnaseks – alistuvaks, tasaseks, alandlikuks, kannatlikuks, täis armastust, tahtlikuks alluda kõigile asjadele, mida Issand näeb sobivaks talle määrata, just nagu laps allub oma isale”.
Nagu alati, näitas Päästja meile täiuslikku eeskuju. Teades, millist valusat tööd Tal teha tuleb, alistus Ta raske südamega oma Isa tahtele ning viis täide oma messiaanliku missiooni ja avas meile teiega igaviku lubaduse.
Oma tahte Jumalale allutamine on usku täis otsus, mis on meie jüngriks olemise keskmes. Me avastame, et meie valikuvabadus seda otsust langetades ei kahane, vaid pigem kasvab ning selle tasuks on Püha Vaimu kohalolek, kes annab meile eesmärgi ning toob rõõmu, rahu ja lootust, mida me ei leia kuskilt mujalt.
Mõned kuud tagasi külastasin ma koos ühe vaiajuhatajaga tema vaias elavat õde ja ta noorest täiskasvanust poega. Pärast aastatepikkust Kirikust eemalolekut ning keerulistel ja ebasõbralikel radadel ekslemist, oli see naine nüüd tagasi tulnud. Küsisime oma külaskäigu ajal, miks ta tagasi tuli.
„Ma olin oma elu tuksi keeranud,” ütles ta, „ja teadsin, kus ma pean olema.”
Seejärel küsisin ma, mida ta oma rännakul õppis.
Ta jagas tundeliselt õppetundi, et ta peab käima kirikus piisavalt kaua, et tulemata jätmise harjumust murda, ja et ta peab olema seal nii kaua, kuni tunneb, et just seal ta olla tahab. Naasta polnud kerge, kuid kui ta rakendas usku Isa plaani, tundis ta, kuidas Vaim tagasi tuli.
Ta lisas seejärel: „Ma olen iseenda jaoks teada saanud, et Jumal on hea ja et Tema meetmed on paremad kui minu omad.”
Ma tunnistan Jumalast, meie Igavesest Isast, kes meid armastab, Tema Pojast Jeesusest Kristusest, kes meid päästis. Nad teavad meie valu ja väljakutseid. Nad ei hülga meid iial ja teavad täiuslikult, kuidas meid aidata. Me võime olla julged, kui me neid kõigist ja kõigest muust rohkem usaldame. Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.