Vastuhaku relvade mahamatmine
Matkem – väga-väga sügavale – meie elus kõik Jumalale vastuhakkamise elemendid ning asendagem need tahtevalmis südame ja teenistusvalmis meelega.
Mormoni Raamatus on kirjas, et umbes 90 aastat enne Kristuse sündi alustasid kuningas Moosia pojad laamanlaste juures misjonit, mis kestis lõpuks 14 aastat. Laamanlaste rahvast oli püütud panna paljude põlvede jooksul tulutult Kristuse õpetusse uskuma. Kuid seekord pöörati Püha Vaimu imetabase sekkumise kaudu tuhanded laamanlased usule ja neist said Jeesuse Kristuse jüngrid.
Me loeme: „Ja nii tõesti, kui Issand elab, nii tõesti kõik, kes uskusid, ehk kõik, kes toodi tõe tundmisele Ammoni ja tema vendade jutlustamise kaudu vastavalt ilmutuse ja prohvetliku kuulutamise vaimule ja Jumala väele, mis tegi nendes imesid – jah, ma ütlen teile, et nii tõesti, kui Issand elab, mitte ükski neist laamanlastest, kes uskusid nende jutlustamist ja pöördusid Issandasse, ei langenud kunagi ära.”
Selle rahva kestva usulepöördumise võti tuuakse välja järgmises salmis: „Sest nendest sai õigemeelne rahvas; nad panid oma vastuhaku relvad maha, nii et nad ei sõdinud enam Jumala vastu ega ka ühegi oma venna vastu.”
See viide „vastuhaku relvadele” oli ühtlasi nii sõnasõnaline kui ka kujundlik. See tähendas nende mõõku ja muid sõjarelvi, kuid ka sõnakuulmatust Jumalale ja Tema käskudele.
Nende usule pöördunud laamanlaste kuningas ütles selle kohta nii: „Ja nüüd, vaata, mu vennad, ‥ kõik, mida me oleme võinud teha, on see, et me oleme parandanud meelt kõikidest oma pattudest ja paljudest mõrvadest, mida me oleme teinud, ja oleme saanud Jumala need meie südametelt ära võtma, sest see oli kõik, mida me saime teha, et Jumala ees piisavalt meelt parandada, et ta võtaks ära meie pleki.”
Pange tähele kuninga sõnu – siira meeleparanduse tõttu said nad mitte ainult patud andeks, vaid Jumal võttis ära ka nende pattude pleki ega jätnud nende südametele isegi soovi patustada. Nagu te teate, siis selleks et mitte riskida mingigi võimalusega taas varasemal kombel Jumalale vastu hakata, matsid nad oma mõõgad. Ja mattes oma füüsilisi relvi, matsid nad muutunud südamega ka oma patustamise tahte.
Ka meie võime endalt küsida, mida me võiksime teha, et järgida ka ise sama eeskuju ja „pan[na] oma vastuhaku relvad maha”, olgu need millised tahes, ning olla nii „pöördunud Issandasse”, et patu plekk ja soov patustada võetaks meie südametelt ning me ei langeks kunagi ära.
Vastuhakk võib olla aktiivne või passiivne. Klassikaline näide tahtlikust vastuhakust on Lutsifer, kes oli surelikkusele eelnenud maailmas Isa lunastusplaani vastu ning kogus selle vastu ka teisi, „ja sel päeval järgnesid temale paljud”. Tema jätkuva vastuhaku mõju pole raske märgata ka meie ajal.
Mormoni Raamatu häbitu Kristuse-vastaste kolmik Serem, Nehor ja Korihor on klassikaline näide aktiivsest Jumalale vastuhakkamisest. Nehori ja Korihori peamiseks väiteks oli see, et pattu ei ole olemas, mistõttu pole ka vajadust meeleparanduse järele, ja ka Päästjat pole olemas. „Igat inimest saadab edu vastavalt tema võimetele ja iga inimene võidab vastavalt oma jõule; ja mida iganes inimene teeb, see ei ole mingi kuritegu.” Kristuse-vastane ei tunnista usuga kaasnevat volitust ning kirjeldab talitusi ja lepinguid kui toiminguid, „mille muistsed preestrid on kehtima pannud, et ‥ väge ja võimu anastada”.
Viimse aja näide õnnelikuma lõpuga tahtlikust vastuhakust on William W. Phelpsi lugu. Phelps liitus Kirikuga 1831. aastal ja ta määrati Kiriku trükkaliks. Ta toimetas mitmeid varajasi Kiriku väljaandeid, kirjutas arvukaid kirikulaule ja teenis Joseph Smithi kirjutajana. Kahjuks pöördus ta Kiriku ja prohveti vastu, andes Joseph Smithi kohta Missouri kohtus lausa valetunnistust, mis aitas kaasa prohveti toonasele vangistamisele.
Hiljem kirjutas Phelps Josephile kirja ja palus temalt andeks. „Ma tean oma olukorda, sina tead seda ja teab ka Jumal, ja ma soovin saada päästetud, kui mu sõbrad mind aitavad.”
Prohvet kirjutas oma vastuses: „See on tõsi, et me oleme sinu käitumise tõttu palju kannatanud. ‥ Ometi joodi karikas tühjaks, meie Taevase Isa tahe läks täide ja me oleme ikka veel elus. ‥ Tule, kallis vend, on sõda lõppenud. Kes sõbrad varem, taas sõbrad nüüd.”
William Phelps mattis siiralt meelt parandades oma „vastuhaku relvad”, ja võeti taaskord täielikku osadusse ega langenud enam kunagi ära.
Kuid salakavalam Jumalale vastuhakkamise vorm on ehk siiski passiivne: Tema tahte ignoreerimine oma elus. Paljud, kelle puhul ei tule aktiivne vastuhakk kõne allagi, võivad siiski olla Jumala tahte ja sõna vastu, käies oma teerada jumaliku juhatusega arvestamata. Mulle meenub üks aastatetagune Frank Sinatra esituses kuulsaks lauldud pala, mis kulmineerus sõnadega: „Tegin seda omal moel.” Elus on kindlasti piisavalt ruumi isiklikele eelistustele ja omaenda valikutele, kuid kõiges päästmisesse ja igavesse ellu puutuvas peaks meie tunnuslaul olema: „Tegin seda Jumala moel”, kuna muud moodust tõesti pole.
Võtke näiteks Päästja eeskuju seoses ristimisega. Ta oli nõus laskma end ristida, et tõestada, et Ta on Isale ustav, ja et näidata meile eeskuju:
„Tema ‥ näitab inimlastele, et vastavalt lihale ta alandab ennast Isa ees ja tunnistab Isale, et ta on temale sõnakuulelik tema käskudest kinnipidamisel. ‥
Ja ta ütles inimlastele: Järgnege mulle! Mispärast, mu armsad vennad, kas me saame järgneda Jeesusele, ilma et meil oleks tahtmist kinni pidada Isa käskudest?”
Me ei saa tegutseda „omal moel”, kui tahame järgida Kristuse eeskuju. Taevasse saamiseks teise tee otsimine on nagu mõttetu töö Paabeli torni ehitamisel, selle asemel et vaadata Kristus ja Tema pääste poole.
Laamanlastest usule pöördunute maetud mõõgad ja muud relvad olid vastuhaku relvad seetõttu, kuidas nad olid neid kasutanud. Samasugused relvad, mida nende pojad kasutasid pere ja vabaduse kaitseks, polnud üldse relvad, millega hakata vastu Jumalale. Sama käis ka relvade kohta nefilaste käes: „Nemad ei võidelnud ainuvalitsemise ega võimu pärast, vaid ‥ võitlesid oma kodude ja oma priiuste, oma naiste ja oma laste ja kogu oma omandi pärast; jah, oma kummardamistavandite ja oma kiriku pärast.”
Nõnda on ka meie elus asju, mis võivad olla neutraalsed või oma olemuselt koguni head, kuid millest saavad vale kasutuse korral „vastuhaku relvad”. Nii näiteks võime oma jutuga meelt ülendada või alandada. Jaakobus ütles:
„Kuid [näib, et] keelt ei suuda ükski inimene talitseda, seda rahutut pahategijat, täis surmavat mürki.
Sellega me täname Issandat ja Isa, ja sellega me sajatame inimesi, kes on loodud Jumala sarnaseiks.
Samast suust lähtuvad tänu ja sajatus! Nii ei tohi olla, mu vennad!”
Nüüdisajal kuulub avaliku ja isikliku arutelu juurde nii mõndagi pahatahtlikku ja õelat. Isegi noorte seas on palju vulgaarset ja roppu kõnet. Selline kõneviis on Jumala vastu kasutatavad „vastuhaku relvad”, mis on „täis surmavat mürki”.
Mõelge veel ühele asjale, mis on sisuliselt hea, kuid millest võib saada vastuhakk jumalikule juhatusele. Selleks on tööalane karjäär. Oma ametist, elukutsest või teenistusest võib leida suurt rahuldust ning pühendunud ja andekate inimeste saavutused ja looming paljudes tegevusvaldkondades on kasuks meile kõigile.
Kuid on võimalik, et karjäär saab kellegi elus esmatähtsaks. Siis muutub kõik muu teisejärguliseks, kaasa arvatud aeg ja anded, mida Päästja võib kelleltki endale nõuda. Nii meeste kui ka naiste puhul võib seaduslikest abielu sõlmimise võimalustest loobumine ning see, kui nad ei hoia oma abikaasa poole ega aita teda, ei hoolitse oma laste eest või väldivad lastekasvatamise õnnistust ja kohustust lausa tahtlikult üksnes karjääri tegemise huvides, muuta kiiduväärt saavutuse vastuhaku vormiks.
Järgmine näide on seotud meie füüsisega. Paulus tuletab meile meelde, et me peame austama Jumalat nii ihus kui vaimus ning et see ihu on selle Püha Vaimu tempel, „kelle te olete saanud Jumalalt, ja et te ei ole iseeneste omad”. Seega on meil põhjendatud huvi, miks veeta aega, et võimalikult hästi oma keha eest hoolitseda. Vähesed meist jõuavad tipptasemeni, mida me hiljuti olümpia- ja paraolümpiasportlaste saavutustes näinud oleme, ja osale meist avaldab mõju vanus ehk „neetidest lahti tulemine”, nagu ütles selle kohta juhataja M. Russell Ballard.
Kuid ma usun, et see teeb meie Loojale heameelt, kui me anname endast parima, et Ta imelise füüsilise keha anni eest hoolitseda. Kui keegi oma keha moonutab, rüvetab või väärkohtleb ega tee kõike endast olenevat, et tervislikult elada, on see vastuhaku märk. Samal ajal võib edevus ja kehaehituse, välimuse või riietuse kinnisideeks saamine olla teise äärmusesse kuuluv vastuhaku vorm, pannes inimest kummardama Jumala asemel Tema andi.
Lõpuks tähendab Jumalale vastuhakkamise relvade matmine lihtsalt Püha Vaimu kutsele alistumist, loomupärase inimese mahajätmist ja „pühaks [saamist] Issanda Kristuse lepituse kaudu”. See tähendab panna esimene käsk oma elus esikohale. See tähendab lasta Jumalal oma elus valitseda. Kui meie armastusest Jumala vastu ning meie otsusekindlusest Teda kogu väest, meelest ja jõust teenida saab mõõdupuu kõige üle otsustamisel ja kõigi oma otsuste langetamisel, oleme oma vastuhaku relvad maha matnud. Kristuse armu läbi andestab Jumal meie mineviku patud ja vastuhakud ning eemaldab nende pattude ja vastuhakkude pleki meie südamelt. Aja jooksul eemaldab Ta ka igasuguse soovi kurja järele, nagu Ta tegi neile läinud aegade laamanlastest usule pöördunutele. Pärast seda „ei lang[e ka meie] kunagi ära”.
Oma vastuhaku relvade matmisega kaasneb ainulaadne rõõm. Koos kõigi teistega, kes on kunagi Issandasse pöördunud, on ka meid „toodud laulma [laulu] lunastava[s]t armastus[es]t”. Meie Taevane Isa ja Tema Poeg, meie Lunastaja, on kõige sügavama armastuse ja ohverduse kaudu kinnitanud oma lõputut pühendumust meie ülimale õnnele. Me kogeme nende armastust iga päev. Kindlasti saame vastata neile omaenda armastuse ja truudusega. Matkem – väga-väga sügavale – meie elus kõik Jumalale vastuhakkamise elemendid ning asendagem need tahtevalmis südame ja teenistusvalmis meelega. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.