Üldkonverents
Tere tulemast rõõmu kirikusse
2024. a sügisene üldkonverents


13:2

Tere tulemast rõõmu kirikusse

Meie Päästja Jeesuse Kristuse lunastava elu ja missiooni tõttu saame olla – ja peaksime olema – kõige rõõmsamad inimesed maa peal!

Ma sain ristitud Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikusse 1987. aasta jõululaupäeval, peaaegu 37 aastat tagasi. See oli tõeliselt imeline päev minu elus ja minu igavesel teekonnal ning olen südamest tänulik sõpradele, kes valmistasid ette tee ja tõid mind uuestisünni vetesse.

Olenemata sellest, kas teie ristimine toimus eile või aastaid tagasi, kas kohtute suures mitme kogudusega kirikuhoones või õlgedest varikatuse all, kas te võtate sakramenti Päästja meelespidamiseks tai või suahiili keeles, tahaksin teile öelda: „Tere tulemast rõõmu kirikusse!” Tere tulemast rõõmu kirikusse!

Rõõmu kirik

Tänu meie Taevase Isa armastavale plaanile iga oma lapse heaks ning meie Päästja Jeesuse Kristuse lunastava elu ja missiooni tõttu saame – ja peaksime – olema kõige rõõmsamad inimesed maa peal! Isegi kui elutormid meid selles sageli rahutus maailmas peksavad, saame tänu lootusele Kristuses ja meie mõistmisele oma kohast selles kaunis õnneplaanis suurendada kasvavat ja püsivat rõõmutunnet ja sisemist rahu.

Issanda vanemapostel president Russell M. Nelson on peaaegu igas pöördumises pärast Kiriku presidendiks saamist rääkinud rõõmust, mis tuleneb elust, mille keskmes on Jeesus Kristus. Ta võttis selle kokku väga lühidalt: „Rõõm tuleb Temalt ja tänu Temale. ‥ Sest viimse aja pühade jaoks tähendab Jeesus Kristus rõõmu!”

Oleme Jeesuse Kristuse Kiriku liikmed. Oleme rõõmu kiriku liikmed! Ja mitte kusagil ei tohiks meie rõõm inimestena olla ilmsem kui siis, kui me koguneme igal hingamispäeval oma sakramendikoosolekutele, et kummardada kogu rõõmu allikat. Siin koguneme oma koguduse ja koguduse peredega, et pühitseda Püha õhtusöömaaja sakramenti, meie vabastamist patust ja surmast ning Päästja vägevat armu. Me tuleme siia kogema rõõmu, pelgupaika, andestust, tänu ja kuulumist, mida leiame Jeesuse Kristuse kaudu.

Kas teie leiate kirikust kollektiivse Kristuses rõõmustamise vaimu? Kas toote seda vaimu endaga kaasa? Võib-olla arvate, et sellel pole teiega palju pistmist või olete lihtsalt harjunud sellega, kuidas asju on alati tehtud. Kuid me kõik saame, olenemata vanusest või kutsest, anda oma panuse sellesse, et meie sakramendikoosolekud oleksid rõõmurohked, Kristusele keskendunud ja sõbralikud tunnid, mis rõkkavad rõõmsa aupaklikkuse vaimust.

Rõõmus aupaklikkus

Rõõmus aupaklikkus? „Kas see on võimalik?” võite küsida. Jah, on küll. Me armastame, hindame ja austame sügavalt oma Jumalat ning meie austus voolab hingest, mis rõõmustab Kristuse külluslikus armastuses, halastuses ja päästmises. Rõõmus aupaklikkus Issanda vastu peaks iseloomustama meie sakramendikoosolekuid.

Paljude jaoks tähendab aupaklikkus aga ainult seda: paneme käed rinna peale kokku, langetame pea, sulgeme silmad ja püsime paigal – lõputult. See võib olla kasulik viis energiliste väikelaste õpetamiseks, kuid kasvades ja õppides näeme, et aupaklikkus on palju enamat. Kas me käituksime nii, kui Päästja oleks meiega? Ei, sest Tema juures „rõõmu on rohkesti”!

Paljudele meie jaoks nõuab selline sakramenditalituste muutmine harjutamist.

Osalemine või jumalakummardamine

Me ei kogune hingamispäeval lihtsalt selleks, et osaleda sakramendikoosolekul, et see nimekirjast maha tõmmata. Me tuleme kokku Jumalat kummardama. Nende kahe vahel on märkimisväärne erinevus. Osalemine tähendab kohal viibimist. Kuid jumalakummardamine tähendab sihipärast Jumala ülistamist ja kummardamist viisil, mis meid muudab.

Poodiumil ja koguduses

Kui koguneme, et pidada meeles Päästjat ja lunastust, mille Ta on võimalikuks teinud, peaks meie nägu peegeldama meie rõõmu ja tänulikkust. Vanem F. Enzio Busche rääkis kord loo sellest, kui ta oli koguduse juhataja ja üks noor poiss koguduses vaatas talle poodiumil otsa ja küsis valju häälega: „Mida see kurja näoga mees seal üleval teeb?” Need, kes istuvad poodiumil – kõnelejad, juhid, koorid –, ja need, kes kogudusse tulevad, edastavad üksteisele seda rõõmu kirikusse tulles oma näoilmega.

Kirikulaulu laulmine

Kas me laulame koos selleks, et kiita oma Jumalat ja Kuningat, olenemata meie hääle kvaliteedist, või lihtsalt pomiseme sõnu või ei laula üldse? Pühakirjad ütlevad, et õigemeelsete laul on nagu palve Jumalale, millest Tema hing rõõmustub. Nii et laulame! Ja kiidame Teda!

Kõned ja tunnistused

Keskendume oma kõnedes ja tunnistuses Taevasele Isale ja Jeesusele Kristusele ning alandlikult nende evangeeliumi järgi elamise viljadele, viljadele, mis on „magusam[ad] kõigest magusast”. Siis me tõesti „toitu[me] rõõmuga ‥, kuni kõht saab täis, nii et [meil] ei ole nälga ega ‥ janu” ja meie koormad muutuvad kergemaks tänu Poja rõõmule.

Sakrament

Meie jumalateenistuste hiilgav keskpunkt on sakramendi õnnistamine ja võtmine, leib ja vesi, mis esindavad meie Issanda lepitavat andi ja kogu meie kogunemise eesmärki. See on „vaimse uuenemise püha aeg”, mil tunnistame taaskord, et oleme valmis võtma enda peale Jeesuse Kristuse nime ja uuendama lepingut, et peame Päästjat alati meeles ja kuuletume Tema käskudele.

Mõnel eluhetkel võime läheneda sakramendile raske südame ja heidutava koormaga. Teinekord tuleme muredest ja vaevadest vaba ja koormamata. Kui kuulame tähelepanelikult leiva ja vee õnnistuspalveid ning võtame osa neist pühadest märkidest, võime mõelda Päästja ohvrile, Tema piinadele Ketsemanis, Tema ahastusele ristil ning kurbustele ja valudele, mida Ta talus meie nimel. See toob leevendust meie hinge, kui seome oma kannatused Tema kannatusega. Teinekord imestame tänuliku aukartusega oivalise ja sulni rõõmu üle, mille Jeesuse suurepärane and meie elus ja igavikus võimalikuks on teinud. Rõõmustame selle üle, mis veel ees ootab – meie oodatud taaskohtumise üle oma armastatud Isa ja ülestõusnud Päästjaga.

Võib-olla oleme hakanud uskuma, et sakramendi eesmärk on istuda pingis, mõeldes ainult sellele, milliseid vigu me möödunud nädalal tegime. Kuid pöörame selle tava pea peale. Vaikuses võime mõtiskleda paljudele viisidele, kuidas oleme näinud Issandat möödunud nädalal meid oma imelise armastusega järeleandmatult abistamas. Võime mõtiskleda selle üle, mida tähendab „avasta[da] igapäevase meeleparanduse rõõm”. Me saame väljendada tänu kordade eest, mil Päästja sekkus meie võitlustesse ja võidukäikudesse, ning nende sündmuste eest, mil tundsime Tema armu, andestust ja väge, mis andis meile jõudu oma raskustest üle saada ning oma koormaid kannatlikkuse ja isegi rõõmuga kanda.

Jah, me mõtiskleme kannatuste ja ebaõigluse üle, mida meie Lunastajale meie patu tõttu tekitati, ja see paneb meid tõsiselt järele mõtlema. Aga mõnikord jääme sellesse kinni – aia, risti, haua juurde. Me ei suuda liikuda ülespoole haua avanemise rõõmu, surma lüüasaamise ja Kristuse võiduni kõige üle, mis võib takistada meil rahu saavutamast ja oma taevasesse koju naasmast. Ükskõik, kas valame sakramendi ajal kurbuse- või tänupisaraid, tehkem seda imetlusest hea uudise üle, et Isa on andnud oma Poja!

Noorte või erivajadustega laste vanemad

Nüüd, noorte või erivajadustega laste vanematel ei ole sakramendi ajal sageli vaikuse ja vaikse järelemõtlemise aeg. Kuid väikestel hetkedel kogu nädala jooksul saate oma eeskujuga õpetada armastust, tänu ja rõõmu, mida tunnete Päästja vastu, kui te pidevalt Tema väikeste tallekeste eest hoolitsete. Ükski pingutus selles püüdluses ei lähe raisku. Jumal on teist teadlik.

Perekonna ja koguduse nõukogud

Samamoodi võime hakata kodus suurendama oma lootusi ja ootusi kirikus veedetud aja suhtes. Perenõukogudes saame arutada, kuidas igaüks saab anda tähendusrikka panuse, et kõiki rõõmu kirikus sõbralikult vastu võtta. Me võime planeerida ja oodata rõõmustavat kogemust kirikus.

Koguduse nõukogu võib aidata ette kujutada ja luua meie sakramenditunni rõõmsa aupaklikkuse kultuuri, selgitades välja praktilised sammud ja visuaalsed meeldetuletused, mis sellele kaasa aitaksid.

Rõõm

Rõõm näib erinevate inimeste jaoks erinev. Mõne jaoks võib see olla ülevoolav tervitus ukselävel. Teiste jaoks võib see tähendada aidata inimestel end mugavalt tunda, istudes nende kõrval naeratades ning lahke ja avatud südamega. Nende jaoks, kes tunnevad end kõrvalejäetu või tõrjutuna, on selle vastuvõtu soojus ülioluline. Võiksime endalt küsida, kuidas Päästja soovib, et meie sakramenditund kulgeks. Kuidas ta tahaks, et igat tema last tervitataks, nende eest hoolitsetaks, neid kosutataks ja armastataks? Kuidas tahaks Tema, et me end tunneksime, kui tuleme Teda meeles pidades ja kummardades uueks saama?

Kokkuvõte

Minu usutee alguses oli rõõm Jeesuses Kristuses minu esimene suur avastus ja see muutis mu maailma. Kui te pole seda rõõmu veel avastanud, alustage selle otsimist. See on kutse võtta vastu Päästja rahu, valguse ja rõõmu and – tunda sellest rõõmu, selle üle imestada ja selle üle igal hingamispäeval rõõmutseda.

Ammon väljendab Mormoni Raamatus minu südame tundeid, kui ta ütleb:

„Nüüd, kas meil ei ole põhjust rõõmustada? Jah, ma ütlen teile, et mitte kunagi maailma algusest peale pole olnud inimesi, kellel oleks nii suurt põhjust rõõmustamiseks kui meil; jah, ja minu rõõm muutub koguni hooplemiseks minu Jumalas, sest temal on kõik vägi, kõik tarkus ja kõik arusaamine; ta mõistab kõiki asju ja ta on halastav Isik koguni nende päästmiseni välja, kes parandavad meelt ja usuvad tema nimesse.

Nüüd, kui see on hooplemine, siis just nõnda ma hooplen, sest see on minu elu ja minu valgus, ‥ minu rõõm ja minu suur tänu.”

Tere tulemast rõõmu kirikusse! Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

Viited

  1. President Russell M. Nelson õpetas: „Rõõm on vägev ja rõõmule keskendumine toob meie ellu Jumala väge. „Nagu kõigi asjade puhul, nii on meie ülim eeskuju Jeesus Kristus, „kes risti kannatas temale oodatava rõõmu pärast” (Hb 12:2). Mõelge sellele! Et pidada vastu kõige piinavamale kogemusele, mida on kunagi maa peal talutud, keskendus Päästja rõõmule! Ja mis oli Temale antud rõõm? Kindlasti kuulus selle hulka rõõm meie puhastamisest, tervendamisest ja tugevdamisest; rõõm kõigi pattude eest maksmisest, kes meelt parandavad; rõõm meile teiega võimaluse andmisest, et saaksime naasta puhaste ja väärilistena koju, et elada koos oma taevaste vanemate ja peredega. Kui miski tundub praegu ületamatu, valus, hirmus, ebaõiglane või lihtsalt võimatu, siis millele sellistest asjadest suudaksime vastu pidada, kui keskendume rõõmule, mis meile või neile, keda armastame, osaks saab?” (Rõõm ja vaimne ellujäämine. – 2016. a sügisene üldkonverents).

  2. Ps 16:11.

  3. F. Enzio Busche. Lessons from the Lamb of God. – Religious Educator 9. kd, nr 2 (2008), lk 3.

  4. ÕL 25:12.

  5. Vt Ps 100:1.

  6. Al 32:42.

  7. Vt Al 33:23.

  8. Vt General Handbook: Serving in The Church of Jesus Christ of Latter-day Saints, jagu 29.2.1.1, Evangeeliumi Raamatukogu.

  9. Vt Russell M. Nelson, misjonijuhtide seminar, juuni 2019; tsitaat Dale G. Renlundi kõnes „Vankumatu pühendumine Jeesusele Kristusele”. – 2019. a sügisene üldkonverents.

  10. President Gordon B. Hinckley õpetas: „Kui sa põlvitad preestrina sakramendilaua taga ja ütled palve, mis avaldati ilmutuse kaudu, sõlmid sa kogu koguduse nimel lepingu Issandaga. Kas see on väike asi? See on kõige olulisem ja tähelepanuväärsem asi” (The Aaronic Preesthood – a Gift from God. – Ensign, mai 1988, lk 46).

    „Need, kes valmistavad ette, õnnistavad või jagavad sakramenti, teostavad seda talitust teistele Issanda nimel. Iga preesterluse hoidja peaks lähenema sellele ülesandele pühaliku ja aupakliku suhtumisega. Ta peaks olema hästi hoolitsetud, puhas ja korralikult riides. Isiklik välimus peaks peegeldama selle talituse pühadust” (Priesthood Ordinances and Blessings, Family Guidebook, lk 22).

  11. Al 36:21.

  12. Russell M. Nelson. Vaimse hoo vägi. – 2022. a kevadine üldkonverents.

  13. Vt Mo 24:13–15.

  14. Vt Jh 3:16–17.

  15. Al 26:35–37.