Teie olete minu sõbrad
Päästja avaldus „te olete minu sõbrad” on üleskutse luua kõrgemaid ja pühamaid suhteid kõigi Jumala laste vahel.
Maailmas, mis on täis vaidlusi ja lõhesid, kus viisakad arutelud on asendunud halvakspanu ja põlgusega ning sõprussuhteid määratlevad ühised vaated ja rühmad, olen aru saanud, et on olemas selge, lihtne ja jumalik näide, mida võime ühtsuse, armastuse ja kuuluvuse nimel eeskujuks võtta. See näide on Jeesus Kristus. Ma tunnistan, et Ta on suur ühendaja.
Oleme Tema sõbrad
1832. aasta detsembris, kui „rahvastevahelised probleemid” hakkasid „rohkem silma paistma” kui kunagi varem pärast Kiriku asutamist, kogunesid viimse aja pühade juhid konverentsile Ohio osariigis Kirtlandis. Nad palvetasid „eraldi ja häälekalt Issanda poole, et ta ilmutaks [neile] oma tahet”. Tunnustades nende ustavate liikmete palveid rasketel aegadel, trööstis Issand neid, pöördudes pühade poole kolm korda kahe võimsa sõnaga: „minu sõbrad”.
Jeesus Kristus on oma ustavaid järgijaid juba ammu oma sõpradeks kutsunud. Õpetuse ja Lepingute raamatus kasutab Päästja neliteist korda sõna „sõber”, et määratleda seda püha ja hinnalist suhet. Ma ei räägi sõnast „sõber”, nagu maailm seda määratleb – olenevalt sotsiaalmeedia jälgijatest või „meeldimistest”. Seda ei saa jäädvustada teemaviites või numbris Instagramis ega X-is.
Tõsi, ma mäletan teismelisena kardetud vestlusi, kui kuulsin valusaid sõnu: „Kuule, kas me võiksime lihtsalt sõbrad olla?” või „Jääme lihtsalt sõbratsooni”. Mitte kusagil pühakirjades ei kuule me Teda ütlemas: „Te olete lihtsalt mu sõbrad.” Pigem õpetas Ta, et „suuremat armastust ei ole kellelgi kui see, et ta jätab oma elu oma sõprade eest”. Ja „teie olete need, kelle mu Isa on minule andnud; te olete minu sõbrad”.
Asi on selge – Päästja arvab meid kõiki kokku ja valvab meie üle. See hoolas järelvalve ei ole tühine ega tähtsusetu. Pigem on see ülendav, tõstev ja igavene. Ma näen Päästja avaldust „te olete minu sõbrad” kui üleskutset luua kõrgemaid ja pühamaid suhteid kõigi Jumala laste vahel, „et me võiksime olla üks”. Teeme seda siis, kui tuleme kokku, otsides nii ühinemisvõimalusi kui ka ühtekuuluvustunnet kõigi jaoks.
Oleme üks Temas
Päästja demonstreeris seda kaunilt oma kutses „tule ning järgi mind”. Ta kasutas mitmekülgse järgijate rühma andeid ja individuaalseid omadusi, et oma apostleid kutsuda. Ta kutsus kalurid, Selootese, vennad, kes olid tuntud oma valju loomuse poolest, ja isegi maksukoguja. Nende usk Päästjasse ja soov Tema juurde tulla ühendasid neid. Nad vaatasid Tema poole, nägid Tema kaudu Jumalat ja „jätsid kohe võrgud maha ning järgisid teda”.
Ka mina olen näinud, kuidas kõrgemate ja pühamate suhete loomine meid üheks kokku toob. Mind ja mu abikaasat Jenniferi õnnistati meie viie lapse kasvatamisega New York Citys. Seal sagivas suurlinnas lõime hinnalisi ja pühasid suhteid naabrite, koolisõprade, äripartnerite, usujuhtide ja kaaspühadega.
2020. aasta mais, just siis, kui maailm võitles ülemaailmse pandeemia levikuga, kohtusid New Yorgi usujuhtide komisjoni liikmed ootamatult kokku kutsutud virtuaalkoosolekul. Koosolekul puudus päevakava. Sinna polnud kutsustud erikülalisi. Lihtsalt paluti tulla kokku ja arutada väljakutseid, millega me usujuhtidena silmitsi seisime. Haiguste tõrje keskus oli just teatanud, et meie linn on Ameerika Ühendriikides COVID-19 pandeemia epitsentriks. See tähendas, et ei tohtinud enam koguneda. Ei tohtinud enam kokku tulla.
Nende usujuhtide jaoks oli isikliku teenimise, kogudusega kokku kogunemise ja iganädalase jumalateenistuse peatamine laastav hoop. Meie väike seltskond, kuhu kuulusid kardinal, reverend, rabi, imaam, pastor, monsenjöör ja vanem – kuulas, lohutas ja toetas üksteist. Selle asemel et keskenduda oma erinevustele, nägime, mis meil on ühist. Rääkisime võimalustest ja seejärel tõenäosustest. Tulime kokku ja vastasime küsimustele usu ja tuleviku kohta. Ja siis me palvetasime. Oo, kuidas me palvetasime.
Rikkalikult mitmekülgses linnas, mis oli täis keerukust ja põrkuvaid kultuure, nägime, et meie erinevused hajusid, kui saime kokku sõpradena, kellel on üks hääl, üks eesmärk ja üks palve.
Me ei vaadanud enam üle laua üksteisele otsa, vaid vaatasime üheskoos taeva poole. Lahkusime igalt järgnevalt koosolekult ühtsemalt ja valmis oma labidad kätte võtma ja tööle asuma. Selle tulemusena saavutatud koostöö ja tuhandetele New Yorki elanikele osutatud teenimine õpetasid mulle, et maailmas, mis nõuab eraldatust, distantseerumist ja tegevusetust, on alati palju rohkem, mis meid ühendab, kui seda, mis lahutab. Päästja anus: „Olge üks; ja kui te ei ole üks, pole te minu omad.”
Vennad ja õed, me peame lõpetama lahkulöömiseks põhjuste otsimise ja otsima selle asemel võimalusi olla üks. Ta on meid õnnistanud ainulaadsete andide ja omadustega, mis kutsuvad üksteiselt õppima ja isiklikult kasvama. Ütlesin sageli oma ülikooliõpilastele, et kui mina teen seda, mida teie teete, ja teie seda, mida mina teen, siis ei vaja me üksteist. Aga kuna teie ei tee seda, mida mina teen, ja mina ei tee seda, mida teie teete, siis me vajame üksteist. Ja see vajadus toob meid kokku. Lõhestada ja vallutada on vastase plaan, et hävitada sõprussuhted, perekonnad ja usk. Päästja on see, kes ühendab.
Me kuulume Temale
Üks tõotatud õnnistusi üheks saamisel on võimas kuuluvustunne. Vanem Quentin L. Cook õpetas, et „tõelise kuulumise olemus on olla üks Kristusega”.
Hiljuti oma perega Lääne-Aafrika riiki Ghanat külastades vaimustusin kohalikust tavast. Kirikusse või koju jõudes tervitati meid sõnadega: „Te olete teretulnud.” Kui toit oli serveeritud, teatas meie võõrustaja: „Te olete lauda kutsutud.” Neid lihtsaid tervitusi öeldi sihipäraselt ja tahtlikult. Olete teretulnud. Olete kutsutud.
Sarnased pühad avaldused paneme ka oma kogudusemaja ustele. Kuid sildist „Külastajad on teretulnud” ei piisa. Kas me tervitame kõiki, kes uksest sisse astuvad? Vennad ja õed! Ainult pinkidel istumisest ei piisa. Peame kuulda võtma Päästja kutset luua kõrgemaid ja pühamaid suhteid kõigi Jumala lastega. Me peame elama oma usu järgi! Isa tuletas mulle sageli meelde, et pühapäeval lihtsalt pingil istumine ei tee sinust veel head kristlast, nagu garaažis magamine ei tee sinust autot.
Me peame elama oma elu nii, et maailm ei näeks meid, vaid näeks meie kaudu Teda. See ei leia aset ainult pühapäeviti. See toimub toidupoes, bensiinipumba juures, kooli koosolekul, naabruskonna koosviibimisel – kõigis kohtades, kus töötavad ja elavad meie pere ristitud ja ristimata liikmed.
Pühapäeval kummardan ma Jumalat, et meenutada, et me vajame üksteist ja üheskoos vajame Teda. Meie ainulaadsed anded ja talendid, mis meid ilmalikus maailmas eristavad, ühendavad meid pühas ruumis. Päästja on kutsunud meid üksteist aitama, üksteist tõstma ja üksteist ülendama. Seda tegi Tema, kui ta tervendas veritõvega naise, puhastas pidalitõbise, kes palus Tema halastust, andis nõu rikkale noormehele, kes küsis, mis puudub tal veel, armastas Nikodeemust, kes teadis, kuid vankus oma usus, ja istus kaevu ääres koos naisega, kes ei elanud tolleaegsete kommete kohaselt, kuid kellele Ta kuulutas oma missiooni Messiana. Minu jaoks on kirik see: kogunemise ja taastumise, parandamise ja keskendumise koht. Nagu president Russell M. Nelson on õpetanud: „Evangeeliumivõrk on maailma suurim võrk. Jumal on kutsunud kõiki Tema juurde. ‥ Kõigi jaoks on ruumi.”
Mõnel on ehk olnud kogemusi, mis panevad teid tundma, et te ei kuulu sinna. Päästja kutse teile ja mulle on sama: „Tulge minu juure kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!” Jeesuse Kristuse evangeelium on meie jaoks ideaalne koht. Kirikusse tulek annab lootust paremale tulevikule, lubaduse, et te ei ole üksi, ja perekonna, kes vajab meid sama palju kui meie neid. Vanem D. Todd Christofferson kinnitab, et „Isa, Poja ja Püha Vaimuga olemine on kuuluvustunde puhul kahtlemata ülima tähtsusega”. Kõigile, kes on lahkunud ja otsivad võimalust tagasi pöörduda, pakun igavest tõde ja üleskutset: te kuulute. Tulge tagasi. On aeg.
Tülitsevas ja lõhestunud maailmas tunnistan, et Päästja Jeesus Kristus on suur ühendaja. Lubage mul kutsuda meid kõiki olema Päästja üleskutse: „Olge üks” väärilised ja kuulutama julgelt nagu Tema: „Teie olete minu sõbrad.” Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.