Mõne aastaga
Kui me ei ole ustavad ja kuulekad, võime muuta Jumala antud edu õnnistuse uhkuse needuseks, mis juhib meid kõrvale.
Mu armsad vennad ja õed, istudes täna teie ees, olen vaadanud seda konverentsikeskust kolm korda inimestega täitumas, esimest korda pärast COVID-it. Olete Jeesuse Kristuse pühendunud jüngrid, kes on innukad õppima. Kiidan teid teie ustavuse eest. Ja ma armastan teid.
Ezra Taft Benson töötas Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku presidendina novembrist 1985 kuni maini 1994. Olin 33-aastane, kui president Bensonist sai Kiriku president, ja 42-aastane, kui ta suri. Ja tema õpetused ja tunnistus mõjutasid mind sügaval ja võimsal viisil.
President Bensoni teenimise üheks tunnuseks oli tema keskendumine Mormoni Raamatu eesmärgile ja tähtsusele. Ta rõhutas korduvalt, et „Mormoni Raamat on meie usundi päiskivi – meie tunnistuse päiskivi, meie õpetuse päiskivi ning päiskivi meie tunnistusele Issandast ja Päästjast”. Ta rõhutas sageli ka õpetusi ja hoiatusi uhkuse patu kohta, mida võib leida selles viimse aja testamendis Jeesusest Kristusest.
President Bensoni üks konkreetne õpetus mõjutas mind suuresti ja mõjutab jätkuvalt, kuidas ma Mormoni Raamatut uurin. Ta ütles:
„Mormoni Raamat ‥ on kirjutatud meie aja tarbeks. Nefilastel ega ka vana aja laamanlastel pole seda raamatut kunagi olnud. See oli mõeldud meie jaoks. Mormon kirjutas selle nefilaste tsivilisatsiooni lõppjärgus. Inspireerituna Jumalast, kes näeb kõike algusest peale, tegi [Mormon] kokkuvõtte sajanditepikkustest ülestähendustest, valis välja lood, kõned ja sündmused, millest oleks meile kõige enam abi.”
President Benson jätkas: „Kõik Mormoni Raamatu peamised autorid tunnistasid, et kirjutavad seda tulevastele põlvkondadele. ‥ Kui nad nägid meie aega ja valisid välja just selle, mis on meie jaoks kõige väärtuslikum, kas me siis ei peaks ka vastavalt sellele Mormoni Raamatut uurima? Peaksime endilt pidevalt küsima: „Miks andis Issand Mormonile inspiratsiooni lisada need asjad oma ülestähendustesse? Mida saame sellest [manitsusest] õppida, et see oleks meile abiks tänasel päeval ja ajastul?””
President Bensoni avaldused aitavad meil mõista, et Mormoni Raamat ei ole peamiselt minevikku vaatav ajalugu. Pigem vaatab käesolev pühakirjaköide tulevikku ning sisaldab olulisi põhimõtteid, hoiatusi ja õppetunde, mis on mõeldud meie aja olude ja väljakutsete jaoks. Seega on Mormoni Raamat raamat meie tulevikust ja aegadest, milles me elame praegu ja tulevikus.
Ma palvetan, et saada Püha Vaimu abi, kui me nüüd käsitleme olulisi õppetunde Mormoni Raamatus olevast Heelamani raamatust.
Nefilased ja laamanlased
Heelamani ja tema poegade ülestähendustes kirjeldatakse inimesi, kes ootasid Jeesuse Kristuse sündi. Pühakirjades mainitud pool sajandit tõstab esile laamanlaste usku pöördumise ja õigemeelsuse ning nefilaste pahelisuse, usust taganemise ja jäledused.
Sellest muistsest ülestähendusest pärit nefilaste ja laamanlaste vahelised võrdlused ja vastandid on meile tänapäeval kõige õpetlikumad.
„Laamanlased, suurem osa neist, olid muutunud õigemeelseks rahvaks, nii et nende usu kindluse ja vankumatuse pärast ületas nende õigemeelsus nefilaste oma.
Sest vaata, oli palju nefilasi, kes olid muutunud paadunuks ja patukahetsematuks ja täiesti paheliseks, nii et nad hülgasid Jumala sõna ja kogu jutlustamise ja prohvetliku kuulutamise, mis nende sekka tulid.”
„Ja nõnda me näeme, et nefilased hakkasid kalduma uskmatusse ja kasvama pahelisuses ning jäledustes, samas kui laamanlased hakkasid ülimalt kasvama Jumala tundmises; jah, nad hakkasid kinni pidama tema seadustest ja käskudest ja kõndima tema ees tões ja laitmatuses.
Ja nõnda me näeme, et Issanda Vaim hakkas eemalduma nefilastest nende südamete pahelisuse ja kõvaduse pärast.
Ja nõnda me näeme, et Issand hakkas valama oma Vaimu laamanlaste peale, kuna nad nii kergesti ja meelsasti uskusid tema sõnu.”
Võib-olla on selle nefilaste usust taganemise kõige hämmastavam ja kainestavam aspekt tõsiasi, et „kõik need süüteod jõudsid nendeni mõne aastaga”.
Nefilased pöördusid Jumalast ära
Kuidas sai kunagi õigemeelne rahvas nii lühikese aja jooksul paadunuks ja paheliseks muutuda? Kuidas võisid inimesed nii kiiresti unustada Jumala, kes oli neid nii rikkalikult õnnistanud?
Nefilaste negatiivne näide on meile tänapäeval võimsal ja sügaval viisil õpetlik.
„[Uhkus] ‥ hakkas tungima ‥ nende inimeste südamesse, kes avalikult tunnistasid, et nad kuuluvad Jumala kirikusse, ‥ nende ülimalt suure rikkuse ja nende edu pärast maal.”
Nad kinnitavad „oma südame rikkuse ja selle maailma tühiste asjade külge” „selle uhkuse pärast, millel [nad lasid] tulla oma südamesse, mis on teinud [neid] kõrgimaks, kui on hea, [nende] ülimalt suure rikkuse pärast”.
Muistsed hääled põrmust paluvad meil täna õppida seda igavest õppetundi: edu, vara ja mugavus moodustavad tugevatoimelise segu, mis võib panna isegi õigemeelsed uhkuse vaimset mürki jooma.
Kui lubame uhkusel oma südamesse tungida, võib see panna meid pilkama seda, mis on püha, mitte uskuma prohvetikuulutuse ja ilmutuse vaimu, tallama jalge alla Jumala käske, eitama Jumala sõna, ajama välja, mõnitama, ja teotama prohveteid ja unustama Issanda, meie Jumala, ning mitte soovima „et Issand, [meie] Jumal, kes on [meid] loonud, [meid] juhiks ja valitseks”.
Seega, kui me ei ole ustavad ja kuulekad, võime muuta Jumala antud edu õnnistuse uhkuse needuseks, mis juhib meid kõrvale igavestest tõdedest ja elutähtsatest vaimsetest prioriteetidest. Peame alati valvel olema uhkusest tingitud ja liialdatud enesetähtsustunde, oma enesega toimetuleku eksliku hinnangu ja teiste teenimise asemel iseenda otsimise eest.
Kui keskendume uhkusega iseendale, kannatame ka vaimse pimeduse käes ja tunneme puudust paljudest, enamikust või võib-olla kõigest sellest, mis meie sees ja ümber toimub. Me ei saa vaadata ja keskenduda Jeesusele Kristusele kui „märgile”, kui näeme ainult iseennast.
Taoline vaimne pimedus võib panna meid samuti pöörduma ära õigemeelsuse teelt, langema ära keelatud radadele ja jääma kadunuks. Kui me pimesi „[pöördume] omaenda teedele” ja järgime hävitavaid kõrvalepõikeid, kaldume toetuma omaenese mõistusele, hooplema oma jõuga ja toetuma iseenese tarkusele.
Laamanlane Saamuel võttis lakooniliselt kokku põhjuse, miks nefilased Jumalast ära pöördusid: „Jah, sest te olete kõik oma elupäevad taotlenud seda, mida te ei ole suutnud omandada, ja te olete otsinud õnne, pannes toime süütegusid, mis on loomuvastane sellele õigemeelsusele, mis on omane meie suurele ja Igavesele Peamehele.”
Prohvet Mormon täheldas: „Suurem osa rahvast jäi oma uhkusesse ja pahelisusesse ja väiksem osa kõndis ettevaatlikumalt Jumala ees.”
Laamanlased pöördusid Jumala poole
Heelamani raamatus on laamanlaste kasvav õigemeelsus teravaks kontrastiks nefilaste kiirele vaimsele allakäigule.
Laamanlased pöördusid Jumala poole ja jõudsid tõe tundmiseni, uskudes pühakirjade ja prohvetite õpetusi, rakendades usku Issandasse Jeesusesse Kristusesse, kahetsedes oma patte ja kogedes suurt südamemuutust.
„Seepärast, kõik, kes nii kaugele on tulnud, te teate ise, et nad on kindlad ja vankumatud usus ja selles, millega nad on vabaks tehtud.”
„Ma tahan, et te näeksite, et suurem osa nendest on oma kohustuste rajal ja nad kõnnivad ettevaatlikult Jumala ees ja jälgivad, et peavad kinni tema käskudest ja tema määrustest ja tema kohtuotsustest. ‥
Nad püüavad väsimatu usinusega, et nad võiksid tuua oma ülejäänud vennad tõe tundmisele.”
Selle tulemusena, „nende usu kindluse ja vankumatuse pärast ületas [laamanlaste] õigemeelsus nefilaste oma”.
Hoiatus ja lubadus
Moroni kuulutas: „Vaata, Issand on näidanud minule suuri ja imepäraseid asju sellest, mis varsti peab tulema, sel päeval, mil need asjad teie sekka ilmuvad.
Vaata, ma räägin teile, nii nagu te oleksite siinsamas ja ometi te ei ole. Aga vaata, Jeesus Kristus on näidanud teid mulle ja ma tean teie tegusid.”
Palun pidage meeles, et Mormoni Raamat vaatab tulevikku ja sisaldab olulisi põhimõtteid, hoiatusi ja õppetunde, mis on mõeldud mulle ja teile meie aja oludes ja väljakutsetes.
Usust taganemine võib toimuda kahel põhitasandil – institutsioonilisel ja individuaalsel tasandil. Institutsioonilisel tasandil ei kao Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik usust taganemise tõttu ega võeta seda maa pealt ära.
Prohvet Joseph Smith kuulutas: „Tõe lipp on heisatud; ükski patune käsi ei suuda peatada töö edenemist; ‥ Jumala tõde läheb edasi julgelt, õilsalt ja sõltumatult, kuni on läbi käinud kõik mandrid, külastanud kõiki piirkondi, levinud üle kõikide riikide ja kõlanud kõikidele kõrvadele; kuni Jumala eesmärgid on täitunud ja Suur Jehoova ütleb, et töö on tehtud.”
Individuaalsel tasandil peab igaüks meist „[hoiduma] uhkusest, et [me] ei saaks vana aja nefilaste sarnaseks”.
Lubage mul öelda, et kui teie või mina usume, et oleme piisavalt tugevad ja vankumatud, et uhkuse mõju vältida, siis võib-olla kannatame juba selle surmava vaimse haiguse käes. Lihtsamalt öeldes, kui teie või mina ei usu, et uhkus võiks meid mõjutada või vaevata, siis oleme haavatavad ja vaimses ohus. Mõne päeva, nädala, kuu või aastaga võime kaotada oma vaimse esmasünniõiguse palju vähema kui läätseleeme eest.
Kui aga teie või mina usume, et meid võib vaevata ja mõjutada uhkus, siis teeme järjekindlalt väikeseid ja lihtsaid asju, mis kaitsevad ja aitavad meil saada „lapse sarnaseks – alistuvaks, tasaseks, alandlikuks, kannatlikuks, täis armastust, tahtlikuks alluda kõigile asjadele, mida Issand näeb sobivaks [meile] määrata”. „Õnnistatud on need, kes alandavad end ise, ilma et neid sunnitaks olema alandlikud.”
Kui järgime president Bensoni nõuandeid ja küsime endalt, miks Issand inspireeris Mormonit lisama oma Heelamani raamatu lühikokkuvõttesse need aruanded, manitsused ja hoiatused, mille ta kirjutas, luban, et me mõistame, kuidas rakendada neid õpetusi oma elu ja pere konkreetsetes tingimustes tänapäeval. Seda inspireeritud ülestähendust uurides ja selle üle mõtiskledes õnnistatakse meid silmadega, et näha, kõrvadega, et kuulda, mõistusega, et aru saada, ja südamega, et mõista õppetunde, mida peaksime õppima, et „[hoiduda] uhkusest, et [me] ei langeks kiusatusse”.
Tunnistan rõõmsalt, et Jumal, Igavene Isa, on meie Isa. Jeesus Kristus on Tema ainusündinud ja armastatud Poeg. Ta on meie Päästja. Ja ma tunnistan, et kui me käime Issanda Vaimu tasaduses, siis väldime uhkust ja saame sellest võitu ning meil on rahu Temas. Ma tunnistan seda Issanda Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.