„Mina olen see”
Kristuse ligimesearmastus, mida näitab Tema täielik lojaalsus jumalikule tahtele, kestis ja jääb kestma.
On hingamispäev ja me oleme tulnud rääkima Kristusest ja Temast kui ristilöödust. Ma tean, et mu Lunastaja elab.
Mõelge sellele stseenile Jeesuse sureliku elu viimasest nädalast. Kokku tuli jõuk, kelle seas olid ka nuiadega relvastatud ja mõõku kandvad Rooma sõdurid. Ülempreestrite poolt saadetud ja tõrvikuid kandvate ametnike juhtimisel ei läinud see seltskond linna vallutama. Täna õhtul otsisid nad vaid ühte meest, kelle puhul teati, et ta ei kanna relva, pole läbinud sõjalist väljaõpet ega pole mingil ajal terve oma elu jooksul füüsilises võitluses osalenud.
Sõdurite lähenedes astus Jeesus oma jüngreid kaitsta püüdes ette ja ütles: „Keda te otsite?” Nad vastasid: „Jeesust Naatsaretlast!” Jeesus lausus: „Mina olen see! ‥ Kui ta ‥ neile ütles: „Mina olen see!” taganesid nad ja langesid maha.”
Ma pean seda üheks kõige põnevamaks reaks pühakirjades. Muuhulgas öeldakse siin mulle otse, et olles ainuüksi Jumala Poja, Vana Testamendi suure Jehoova ja Uue Testamendi Hea Karjase juures, kes ei kanna mingeid relvi, et kuuldes ainuüksi Tema häält, kes on Ulualune Saju eest, Rahuvürst, on see piisav, et saata vastased komistades taanduma ja läbisegi üksteise otsa hunnikusse kukkuma ning panna kogu seda rühma soovima, et neid oleks määratud tol ööl köögitoimkonda.
Kui Ta vaid mõni päev varem kuninglikult linna saabus, „tõusis kogu linn liikvele”, küsides pühakirjade sõnul: „Kes see on?” Ma võin vaid ette kujutada, et „kes see on?” oli küsimus, mida ka need ähmi täis sõdurid nüüd esitasid!
Vastus sellele küsimusele ei saanud olla Tema välimuses, kuna Jesaja oli kuulutanud prohvetlikult oma seitse sajandit varem, et „ei olnud tal kuju ega ilu: me nägime teda, aga tal ei olnud välimust, et oleksime teda ihaldanud”. Kindlasti polnud see ka Ta laitmatus riietuses ega Tema suures isiklikus rikkuses, kuna Tal ei olnud kumbagi. Selle taga ei saanud olla ka erialane väljaõpe kohalikes palvekodades, kuna meil puuduvad igasugused tõendid, et Ta kunagi üheski neis õppis, isegi kui Ta suutis juba noorukina oivalise ettevalmistuse saanud kirja- ja käsutundjaid segadusse ajada ning hämmastada neid oma õpetusega „nõnda nagu see, kellel on meelevald”.
Alates sellest õpetusest templis kuni võiduka Jeruusalemma sisenemiseni ja selle lõpliku, õigustamatu vahistamiseni, pandi Jeesus regulaarselt keerulistesse, sageli riukalistesse olukordadesse, millest Ta alati võidukalt välja tuli – meil pole nendele võitudele muud seletust peale jumaliku DNA.
Ometi on paljud läbi ajaloo lihtsustanud, isegi kahandanud meie ettekujutust Temast ja Tema tunnistusest selle kohta, kes Ta oli. Nad on madaldanud Tema õigemeelsust pelgaks pirtsakuseks, Ta õiglust pelgaks vihaks, Ta halastust pelgaks järeleandlikkuseks. Me peame hoiduma Teda nõnda lihtsustatult käsitamast, mis jätaks mugavalt tähele panemata õpetused, mida me peame ebamugavaks. Selle „nüristamise” ohvriks on langenud isegi Tema ülim voorus, Tema armastus.
Jeesus õpetas oma sureliku missiooni ajal, et on olemas kaks suurt käsku. Neid on õpetatud sellel konverentsil ja õpetatakse igavesti: „Armasta Issandat, oma Jumalat, [ja] armasta oma ligimest nagu iseennast.” Kui me tahame Päästjat nende kahe üliolulise ja lahutamatult seotud seaduse puhul ustavalt järgida, peame sellest, mida Ta tegelikult ütles, tugevalt kinni pidama. Ja tegelikult ütles Ta, et „kui te mind armastate, siis pidage minu käsusõnu”. Tolsamal õhtul ütles Ta meile: „Te üksteist peate armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud.”
Nendes pühakirjakohtades on vahel ligimesearmastuseks nimetatud tõelist Kristuse-sarnast armastust määratlema sobivad fraasid täiesti asendamatud.
Mida need määratlevad? Kuidas Jeesus armastas?
Esiteks armastas Ta „kõigest oma südamest, väest, meelest ja jõust”, mistõttu Ta oli võimeline ravima sügavaimat valu ja kuulutama kõige karmimat reaalsust. Lühidalt on Ta see, kes võib anda armu ja nõuda samal ajal tõde. Nagu Lehhi ütles oma poega Jaakobit õnnistades, tuleb „lunastus ‥ Pühas Messias ja tema kaudu, sest tema on täis armu ja tõde”. Tema armastus on vajaduse korral julgustav sülelus ja kibe karikas, kui see tuleb alla neelata. Nõnda püüame armastada kõigest oma südamest, väest, meelest ja jõust, sest nii armastab Tema meid.
Teine Jeesuse jumaliku ligimesearmastuse tunnus oli Ta kuulekus igale sõnale, mis lähtus Jumala suust, joondades alati oma tahte oma Taevase Isa tahtele ja käitudes, nagu Tema soovis.
Kui Kristus pärast ülestõusmist läänepoolkerale saabus, ütles Ta nefilastele: „Vaadake, mina olen Jeesus Kristus. ‥ Ma olen joonud sellest kibedast karikast, mille Isa mulle andis, ‥ millega ma olen alistunud ‥ Isa tahtmisele algusest peale.”
Kõigi nende lugematul arvul enesetutvustuse võimaluste seast kuulutas Jeesus end tutvustades oma kuulekust Isa tahtele – olgugi et mitte kuigi palju varem oli see Jumala Ainusündinud Poeg tundnud end tunnil, mil Ta enim tuge vajas, oma Isa poolt hüljatuna. Kristuse ligimesearmastus, mida näitab Tema täielik lojaalsus jumalikule tahtele, kestis ja jääb kestma mitte ainult kergetel ja mugavatel päevadel, vaid eeskätt kõige mustematel ja kõige raskematel päevadel.
Pühakirjades öeldakse, et Jeesus oli „valude mees”. Ta koges kurbust, väsimust, pettumust ja piinavat üksildust. Jeesuse ja Tema Isa armastus ei katke praegusel ega ühelgi ajal. Sellise küpse armastuse puhul, mis on eeskujuks ning annab jõudu ja annab endast, ei katke ka meie armastus.
Seega, kui vahel tundub, et mida enam proovida, seda raskemaks läheb; või kui püüdes töötada oma piirangute ja puuduste kallal, hakkab keegi või miski teie usku ühtäkki sihilikult proovile panema; ning kui ka pühendunult töötades tunnete ikka veel, kuidas hirmuhoog teile peale tuleb, siis, pidage meeles, et mõned kõige ustavamad ja imelisemad inimesed on kogenud seda igal ajastul. Lisaks pidage meeles, et üks vägi universumis on otsustanud panna vastu kõigele, mis on hea, mida te teha püüate.
Seega, nii külluses kui vaesuses, nii vaikselt kiita saades kui avaliku kriitika all, nii taastamise jumalike elementide kui inimlike nõrkuste kaudu, mis vältimatult sellega kaasas käivad, püsime me Kristuse tõelise Kirikuga samal kursil. Miks? Sest meie Lunastaja sarnaselt panime end kirja kogu perioodiks – see ei lõpe esimese tutvustava lühiküsitlusega, vaid kestab kuni lõpueksamini välja. Seejuures on rõõmustav, et koolijuht andis meile kõigile enne kursuse algust õpiku vastused. Lisaks on meil hulgaliselt juhendajaid, kes meile neid vastuseid regulaarsetes vahepeatustes teel meelde tuletavad. Loomulikult pole sellest kasu, kui tunnist puududa.
„Keda te otsite?” Me vastame kogu südamest: „Jeesust Naatsaretlast!” Kui Ta lausub: „Mina olen see”, nõtkub me põlv ja tunnistab keel, et Ta on elav Kristus, et Tema üksi lepitas meie patud, et Ta kandis meid ka siis, kui me arvasime, et Ta on meid hüljanud. Kui me seisame Tema ees ning näeme Ta kätes ja jalgades haavu, hakkame mõistma, mida see tähendas, et Ta kandis meie patud ja oli haigustega tuttav ning oli täiesti kuulekas Isa tahtele – kõike seda puhtast armastusest meie vastu. Teistele tutvustuseks, et usk, meeleparandus, ristimine, Püha Vaimu and ja Issanda kojas pühade õnnistuste saamine – need on peamised „põhimõtted ja talitused”, mis teevad lõpuks ilmsiks meie armastuse Jumala ja ligimese vastu ning iseloomustavad rõõmsalt Kristuse tõelist Kirikut.
Vennad ja õed! Ma tunnistan, et Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik on vahend, mille Jumal on andnud meie ülenduseks. Evangeelium, mida siin õpetatakse, on tõde, ning preesterlus, mis sellest seadusliku teeb, pole mingi tuletis. Ma tunnistan, et Russell M. Nelson on meie Jumala prohvet, nagu olid ka tema eelkäijad ja on tema tulevased ametijärglased. Ja ühel päeval näeb põlvkond selle prohvetliku juhatuse juhtimisel meie Pääste Sõnumitoojat laskumas „otsekui välk ‥ ida poolt”, ning me hüüame: „Jeesus Naatsaretlane!” Ta vastab igavesti välja sirutatud käte ja teesklematu armastusega: „Mina olen see.” Ma tõotan seda apostelliku väe ja volitusega Tema pühal, nimelt Jeesuse Kristuse nimel, aamen.