Surelikkus toimib!
Meie kõigi ees olevatest väljakutsetest hoolimata on meie armastav Taevane Isa loonud sellise õnneplaani, et me pole määratud läbikukkumisele.
Mul oli aastaid ülesandeks olla oma koguduses ühe vanema õe koduõpetaja. Tema elu polnud kerge. Tal olid mitmesugused terviseprobleemid ja ta pidi lapsepõlves mänguväljakul juhtunud õnnetuse tõttu eluaeg valu kannatama. Kui ta 32-aastaselt lahutas, jäid neli väikest last tema kasvatada ja hoole alla ning uuesti abiellus ta 50-aastaselt. Teine abikaasa suri, kui ta oli 66-aastane, ja see õde elas seejärel 26 aastat lesena.
Vaatamata elukestvatele väljakutsetele, oli ta oma lepingutele kuni lõpuni ustav. See õde oli innukas sugupuu-uurija, templis käija ning pereajaloo koguja ja kirjutaja. Kuigi tal oli palju keerulisi katsumusi ja ta tundis kahtlemata ajuti kurbust ja üksildust, oli ta rõõmsailmeline ning lahke ja meeldiva iseloomuga.
Üheksa kuud pärast selle õe surma sai üks ta poegadest templis tähelepanuväärse kogemuse. Ta sai Püha Vaimu väel teada, et ta emal on talle sõnum. Ema suhtles temaga, kuid ei teinud seda nähtavalt ega ka kuuldavate sõnadega. Poeg tunnetas oma meeles ema ilmeksimatut sõnumit: „Ma tahan, et sa teaksid, et surelikkus toimib, ning tahan, et sa tead, et ma mõistan nüüd, miks kõik [mu elus] just nii läks – ja see kõik on hea.”
See sõnum on veelgi tähelepanuväärsem, arvestades selle õe olukorda ja raskusi, mida ta oli talunud ja seljatanud.
Vennad ja õed! Surelikkus toimib! See on loodud toimima! Meie kõigi ees olevatest väljakutsetest, südamevalust ja raskustest hoolimata on meie armastav, tark ja täiuslik Taevane Isa loonud sellise õnneplaani, et me pole määratud läbikukkumisele. Tema plaan annab meile võimaluse surelikust ebaedust üle olla. Issand on öelnud: „Minu töö ja hiilgus on see – tuua inimesele surematus ja igavene elu.”
Kuid Issanda „tööst ja hiilgusest”, nimelt „surematusest ja igavesest elust” kasusaajatena peame eeldama, et meid koolitatakse ja õpetatakse ning et meil tuleb – mõnikord viimse piirini – läbi sulataja tule minna. Kõigi selle maailma probleemide, väljakutsete ja raskuste täielik vältimine tähendaks kogu protsessist kõrvalehiilimist, mis on surelikkuse toimimiseks tõeliselt oluline.
Me ei peaks seega olema raskete aegade saabudes üllatunud. Me kohtame proovile panevaid olukordi ja inimesi, kes võimaldavad meil harjutada tõelist ligimesearmastust ja kannatlikkust. Kuid meil tuleb raskuste all vastu pidada ja mäletada Issanda sõnu:
„Ja kes jätab oma elu minu aate nimel, minu nime tõttu, leiab selle taas, tõepoolest igavese elu.
Seepärast, ärge kartke oma vaenlasi [ega selle elu probleeme, väljakutseid ja proovilepanekuid], sest ma olen ‥ otsustanud, ütleb Issand, et ma panen teid proovile kõiges, et kas te püsite minu lepingus ‥, et teid võidaks leida olevat väärilised.”
Kui me laseme oma probleemidel end häirida või rahutuks teha või arvame, et meile on antud rohkem eluraskusi, kui oleks õiglane, võime tuletada meelde, mida Issand ütles Iisraeli lastele:
„Ja tuleta meelde kogu teekonda, mida Jehoova, su Jumal, sind on lasknud käia need nelikümmend aastat kõrbes, et sind alandada, et sind kiusata, et teada saada, mis on su südames: kas sa pead tema käske või mitte!”
Lehhi õpetas oma pojale Jaakobile:
„Sina oled ‥ kannatanud vaeva ja palju muret. ‥ Ometi ‥ [Jumal] pühitseb sinu kannatused sinule kasuks. ‥ Mispärast, ma tean, et sind on lunastatud sinu Lunastaja õigemeelsuse tõttu.”
Kuna see elu on katseväli ja „murepilv must meie üle ähvardab rahu hävitada”, on hea mäletada elu proovilepanekute kohta järgmist nõuannet ja lubadust, mille leiame Moosia 23. peatükist: „Ometi ‥ kes iganes paneb oma lootuse [Issandale], see saab viimsel päeval üles tõstetud.”
Noorena tundsin ka mina isiklikult suurt emotsionaalset valu ja häbi kellegi teise õigemeelsusetute tegude tõttu, mis mõjutasid aastaid mu eneseväärikust ja väärilisuse tunnet Issanda ees. Kuid ma tunnistan sellest hoolimata isiklikult, et Issand saab meid tugevdada ja toetada, olgu raskused, mida meid siin pisarate orus viibimise ajal kogema kutsutakse, millised tahes.
Me oleme tuttavad Pauluse kogemusega:
„Sellepärast et ma ei läheks [võrratult suurte ilmutuste tõttu, mida olen saanud] kõrgiks, on mulle liha sisse antud vai, saatana ingel, mind rusikaga lööma, et ma ei läheks kõrgiks.
Sellesama pärast olen ma kolm korda Issandat palunud, et see minust lahkuks.
Aga ta ütles mulle: „Sulle saab küllalt minu armust; sest vägi saab nõtruses täie võimuse!” Nii ma siis tahan meelsamini kiidelda oma nõtrustest, et Kristuse vägi asuks elama minusse.”
Me ei tea, mis oli Paulusele „liha sisse antud vai”. Ta otsustas jätta kirjeldamata, kas selleks oli füüsiline vaevus, mentaalne või emotsionaalne nõrkus või mõni katsumus. Kuid meil polegi vaja seda teada, teadmaks, et ta kannatas ja palus Issandalt abi ning et lõpuks läbis ta selle Issanda jõu ja väe abiga.
Nagu Paulust, tugevdati ka mind ühel hetkel emotsionaalselt ja vaimselt Issanda väega ning ma märkasin lõpuks, et olen alati olnud väärtuslik ja evangeeliumi õnnistuste vääriline. Päästja aitas mind, et ma ei tunneks end enam väärituna ja suudaksin oma solvajale andestada. Mõistsin lõpuks, et Päästja lepitus on mu isiklik kingitus ning et mu Taevane Isa ja Ta Poeg armastavad mind täiuslikult. Surelikkus toimib tänu Päästja lepitusele.
Kuigi mind õnnistati ühel päeval arusaamisega, kuidas Päästja oli mu päästnud ja neis läbielamistes minu kõrval seinud, mõistan ma selgelt, et mu teismeea aastate kahetsusväärne olukord oli minu isiklik rännak ja kogemus, mille lahendit ja lõpptulemust ei saa üle kanda neile, kes on kannatanud ja kannatavad jätkuvalt teiste õigemeelsusetu käitumise pärast.
Ma mõistan, et nii head kui ka halvad elukogemused võivad anda meile olulisi õppetunde. Ma tean nüüd ja tunnistan, et surelikkus toimib! Loodan, et kõik mu head ja halvad elukogemused kokku aitavad mul tunda kaasa süütutele ohvritele, kes kellegi tegude pärast kannatavad, ning tunda empaatiat rõhutute suhtes.
Ma loodan siiralt, et tänu oma headele ja halbadele elukogemustele olen ma teiste vastu lahkem, kohtlen neid nagu Päästja ja mõistan paremini patustajat ning olen täiesti ausameelne. Kui me hakkame lootma Päästja armule ja peame oma lepinguid, saame näidata oma eeskujuga Päästja lepituse kaugeleulatuvat mõju.
Toon veel viimase näite, et surelikkus toimib.
Vanem Halesi tädi Lois VandenBosch ja ema Klea VandenBosch.
Mu ema rännak läbi surelikkuse polnud kerge. Ta ei saanud mingisuguse tunnustuse ega maise kiituse osaliseks ja tal puudus võimalus pärast keskkooli haridusteed jätkata. Ta haigestus lapsena lastehalvatusse, mistõttu valmistas tema vasak jalg talle eluaeg valu ja ebamugavust. Ka täiskasvanuna koges ta palju keerulisi ja proovile panevaid füüsilisi ja rahalisi raskuseid, kuid oli oma lepingutele ustav ja armastas Issandat.
Kui mu ema oli 55aastane, suri üks minu vanem õde, mistõttu ta kaheksakuine pisitütar, mu õetütar, jäi ilma emata. Erinevatel põhjustel kasvas mu õetütar järgmised 17 aastat suuremalt jaolt mu emaga ja sageli väga proovile panevates oludes. Kuid nendele kogemustele vaatamata teenis ema rõõmuga meeleldi oma perekonda, naabreid ja koguduse liikmeid ning teenis ka palju aastaid templis talitustöötajana. Viimastel eluaastatel vaevas ema teatud tüüpi dementsus, ta oli sageli segaduses ja ta pandi hooldekodusse. Kahjuks oli ta ootamatult siitilmast lahkudes üksinda.
Mõned kuud pärast ta surma nägin und, mida ma pole iial unustanud. Unenäos istusin Kiriku Haldushoones oma kabinetis. Ema astus kabinetti. Teadsin, et ta oli tulnud vaimumaailmast. See tunne jääb mulle alatiseks meelde. Ta ei lausunud sõnagi, kuid temast kiirgus vaimne ilu, mida ma polnud varem iial kogenud ja mida mul on raske kirjeldada.
Tema näoilme ja olemus olid täiesti oivalised! Mäletan, et ütlesin talle: „Ema, sa oled nii ilus!”, viidates ta vaimsele väele ja ilule. Ta tänas mind – taas sõnagi lausumata. Tundsin, kuidas ta mind armastab, ja teadsin, et ta on õnnelik ning maistest muredest ja väljakutsetest tervenenud ning ootab innukalt hiilgavat ülestõusmist. Tean, et ema jaoks surelikkus toimis ja toimib ka meie jaoks!
Jumala töö ja hiilgus on tuua inimesele surematus ja igavene elu. Surelikkuse kogemused kuuluvad selle rännaku juurde, mis võimaldab meil kasvada ning surematuse ja igavese elu poole liikuda. Meid ei saadetud siia läbi kukkuma, vaid selles plaanis, mille Jumal meile tegi, õnnestuma.
Nagu kuningas Benjamin õpetas: „Ja pealegi ma soovin, et te mõtleksite nende õnnistatud ja rõõmsa olukorra peale, kes peavad kinni Jumala käskudest. Sest vaata, nad on õnnistatud kõiges, nii ajalikes kui ka vaimsetes asjades, ja kui nad peavad ustavalt vastu kuni lõpuni, võetakse nad vastu taevasse, et nad seeläbi elaksid koos Jumalaga lõputus õnnes.” Teisisõnu, surelikkus toimib!
Ma tunnistan, et kui me saame evangeeliumi talitused, sõlmime Jumalaga lepinguid ja siis neid lepinguid peame, meelt parandame, teisi teenime ja lõpuni vastu peame, võime ka meie Issandale kindlad olla ja Teda täielikult usaldada, et surelikkus toimib. Ma tunnistan Jeesusest Kristusest ning et Päästja arm ja lepitus teevad meile võimalikuks hiilgava tuleviku Taevase Isa juures. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.