Otsige Teda kõigest oma südamest
Kui juba Jeesus Kristus otsis vaikset hetke, mil Jumalaga suhelda ja Temalt jõudu saada, oleks ka meil mõistlik sama teha.
Mõned aastat tagasi teenisin ma koos oma naisega misjonijuhtidena Jaapanis Tokyos. Kui toonane vanem Russell M. Nelson meie misjonit külastas, küsis üks misjonär temalt, kuidas oleks kõige parem vastata, kui keegi ütleb neile, et ta on liiga hõivatud, et neid kuulata. Vanem Nelson ütles mõningase kõhklusega: „Ma küsiksin neilt, kas nad on liiga hõivatud ka selleks, et sel päeval lõunat süüa. Seejärel õpetage neile, et neil on nii keha kui ka vaim, ja nii nagu keha sureb ilma kosutuseta, nii sureb ka nende vaim, kui seda ei kosutata Jumala hea sõnaga.”
Huvitav on täheldada, et jaapanikeelne vaste sõnale „hõivatud” on isogashii, mille kirjamärk koosneb kahest sümbolist (忙). Vasakpoolne tähendab „südant” või „vaimu” ja parempoolne tähendab „surma” – vihjates vast president Nelsoni õpetuse kohaselt sellele, et kui me oleme liiga hõivatud, et oma vaimu kosutada, võib see viia meie vaimse surmani.
Issand teadis, et selles kiiretempolises segajaid ja segadust täis maailmas on Tema jaoks kvaliteetaja leidmine nüüdisajal üks suuri väljakutseid. Ta andis prohvet Jesaja kaudu kõneledes järgmised nõu- ja hoiatussõnad, mida võib kõrvutada selle tormilise ajaga, mil meie elame:
„Pöördudes ja vaikseks jäädes te pääseksite; rahus ja lootuses oleks teie jõud, kuid te pole tahtnud,
vaid ütlete: ei, me põgeneme hobuste seljas! – sellepärast peategi põgenema – ja: nobedal ratsul tahame sõita! – sellepärast on teie jälitajad kärmed!”
Teisisõnu, isegi kui meie pääste sõltuks sagedasest Tema juurde pöördumisest ja keset maailma muresid vaikseks jäämisest, ei tee me seda. Ja kui ka meie lootus tuleb rahu ajal Issandaga istudes ning mediteerides ja mõtiskledes kogutud jõust, ei tee me seda. Miks ometi? Sest me ütleme, et ei, me oleme hõivatud millegi muuga – niiöelda põgeneme hobuste seljas. Seetõttu me üha kaugeneme Jumalast. Me jätkame üha kiiremini, ja mida kiiremini me läheme, seda kärmemini Saatan meid jälitab.
Võib-olla sellepärast ongi president Nelson korduvalt palunud, et me iga päev oma elus Issanda jaoks aega leiaksime. Ta meenutab meile, et „vaikne aeg on püha aeg – aeg, mis annab võimaluse saada isiklikku ilmutust ja tunda rahu”. Kuid ta annab ka nõu, et selleks, et Issanda vaikset tasast häält kuulda, „peate ka teie olema vagusi”.
Kuid vagusi olemiseks on vaja enamat, kui vaid Issanda jaoks aega leida. Selleks tuleb kahtlust täis ja hirmutavatel mõtetel minna lasta ning südames ja meeles Temale keskenduda. Vanem David A. Bednar on õpetanud: „Issanda manitsus „olge vagusi” hõlmab palju enamat kui lihtsalt mitte rääkida või mitte liikuda.” „Olge vagusi” võib tema õpetuse kohaselt „meelde tuletada, et me keskenduksime alati Päästjale”.
Vagusi olemine näitab usku ja nõuab jõupingutusi. Usuloengutes on kirjas, et „kui inimene tegutseb usuga, pingutab ta vaimselt”. President Nelson on kuulutanud: „Meie tähelepanu peab olema kinnitunud Päästjale ja Tema evangeeliumile. Püüd vaadata Tema poole igas oma mõttes on vaimselt päris ränk. Kuid seda tehes meie kahtlused ja hirmud põgenevad.” Kõneledes tähelepanu keskendamise vajadusest, ütles president David O. McKay: „Minu arvates pöörame me liiga vähe tähelepanu mediteerimise kui ühe pühendumise põhimõtte väärtusele. ‥ Mediteerimine on üks ‥ kõige pühamaid uksi, mille kaudu me läheme Issanda juurde.”
Jaapani keeles on üks sõna, mui, mis tabab minu jaoks rohkem usust pakatava kaemusliku vagusi olemise tähendust. See koosneb kahest kirjamärgist (無為). Vasakpoolse kirjamärgi tähendus on „mittemiski” või „olematus” ja parempoolse tähendus on „tegema”. Koos on nende tähenduseks „tegevusetus”. Kõige otsemas mõttes võiks seda sõna tõlgendada valesti kui „mittetegutsemist”, nii nagu „vagusi olemist” võiks tõlgendada kui „vaikimist või paigalseisu”. Kuid nii nagu fraas „vagusi olema” tähendab midagi enamat, tuletab ka see mulle meelde kiirust maha võtta ja oma elus vaimset teadlikkust suurendada.
Kui ma koos vanem Takashi Wadaga Aasia põhjapiirkonna juhatuses teenisin, sain ma teada, et tema naine õde Naomi Wada on Jaapani kalligraafia meister. Ma palusin, et õde Wada joonistaks mulle sõna mui jaapanikeelsed kirjamärgid. Tahtsin riputada selle kalligraafia oma seinale, kus see meenutaks mulle vagusi olla ja Päästjale keskenduda. Ma olin üllatunud, kui ta polnud kohe varmalt nõus seda näiliselt lihtsat palvet täitma.
Teades, et ma olin tema kõhklusest tõenäoliselt valesti aru saanud, selgitas vanem Wada järgmisel päeval, et nende kirjamärkide kirjutamine nõuab märkimisväärset jõupingutust. Õde Wada peaks selle mõiste ja kirjamärkide üle mõtisklema ja mediteerima, kuni ta mõistab nende tähendust hingesügavuses ja võib neid südamest tulnud muljeid iga pintslitõmbega väljendada. Mul oli piinlik, et ma tal möödaminnes midagi nii paljunõudvat teha palusin. Palusin, et vanem Wada vabandaks minu nimel oma naise ees mu võhiklikkuse pärast ja annaks talle teada, et ma loobun oma palvest.
Te võite vaid ette kujutada mu üllatust ja tänulikkust, kui õde Wada kinkis mulle, ilma et oleksin oodanud, enne minu Jaapanist lahkumist selle kauni kalligraafia taiese, millel ilutsesid sõna mui jaapanikeelsed kirjamärgid. See ripub nüüd mu kabineti seinal väljapaistval kohal ning tuletab mulle iga päev meelde olla vagusi ja otsida Issandat kõigest oma südamest, väest, meelest ja jõust. Ta tabas selle isetu teoga sõna mui ehk vaikselt olemise tähendust paremini, kui sõnad seda suudaksid. Selle asemel et joonistada neid kirjamärke mõtlematult ja kohusetundlikult, võttis ta oma kalligraafiat kogu südamest ja tõsise kavatsusega.
Sarnaselt soovib ka Jumal, et me suhtuksime oma aega Temaga samasuguse südamest tuleva pühendumisega. Seda tehes saab meie jumalateenistusest Talle armastuse väljendus.
Ta igatseb, et me Temaga suhtleksime. Kord, kui ma Esimese Presidentkonnaga peetud koosolekul alguspalve tegin, pöördus president Nelson minu poole ja ütles: „Ma mõtlesin su palvetades, kui väga Jumal võib seda hinnata, kui me oma kiirest ajakavast Tema tunnustamiseks aega võtame.” See oli lihtne, kuid vägev meeldetuletus, kui suur tähendus võib sel olla Taevase Isa jaoks, kui me Temaga suhtlemiseks pausi teeme.
Ükskõik kui palju Ta ka meie tähelepanu ei soovi, ei sunni Ta meid enda juurde tulema. Ülestõusnud Issand ütles nefilastele: „Kui sageli olen ma tahtnud teid koguda, nagu kana kogub oma tibud, aga teie ei tahtnud.” Seejärel esitas ta järgmise lootusrikka kutse, mis käib ka meie kohta nüüdisajal: „Kui sageli ma tahan teid koguda, nagu kana kogub oma tibud oma tiibade alla, kui te parandate meelt ja naasete kogu südamest minu juurde.”
Jeesuse Kristuse evangeelium pakub meile võimalusi sageli Tema juurde naasta. Selliste võimaluste seas on igapäevane palve, pühakirjauurimine, sakramenditalitus, hingamispäev ja templis kummardamine. Mis siis, kui me eemaldaksime need pühad võimalused oma „tegemata” asjade nimekirjast ja lisaksime need oma „tegevusetuse” nimekirja, kavatsedes suhtuda neisse sama tähelepanelikult ja keskendunult, nagu õde Wada suhtub oma kalligraafiasse?
Võib-olla mõtlete te: „Mul pole selle jaoks aega.” Ka mul on olnud sageli selline tunne. Kuid lubage mul soovitada, et võib-olla ei vaja me tingimata rohkem aega, vaid rohkem teadlikkust Jumala kohalolekust ja Talle keskendumist ajal, mille oleme nagunii Tema jaoks kõrvale pannud.
Näiteks mis siis, kui veedame palvetades vähem aega rääkides ja rohkem aega pelgalt Jumalaga olles, ning kui me ka peame rääkima, et me väljendaksime siis oma tänu ja armastust südamlikumalt ja konkreetsemalt?
President Nelson on andnud nõu mitte lihtsalt lugeda pühakirju, vaid neid nautida. Milline muutus sellega kaasneks, kui me vähem loeksime ja rohkem naudiksime?
Mis siis, kui me oma meelt paremini sakramendivõtmiseks ette valmistaksime ja selle püha talituse ajal rõõmuga Jeesuse Kristuse lepituse õnnistuste üle mõtiskleksime?
Mis siis, kui me hingaksime hingamispäeval kõikidest teistest muredest ning võtaksime aega, et vaikselt Issandaga istuda ja Talle pühenduda?
Mis siis, kui me püüaksime templis kummardades püüda distsiplineeritumalt tähele panna või veidi kauem vaikselt mõtiskledes selestilises ruumis viibida?
Ma tunnistan, et kui me keskendume vähem tegemisele ja rohkem oma lepingusideme tugevdamisele Taevase Isa ja Jeesuse Kristusega, siis kõiki neid pühasid hetki rikastatakse ja me saame oma isiklikus elus vajalikku juhatust. Sageli muretseme ka meie ja teeme endale Marta sarnaselt Luuka aruandes tüli paljude asjadega. Kuid kui me iga päev Issandaga suhtleme, aitab Ta meil teada seda, mida on kõige enam tarvis.
Ka Päästja võttis oma teenimistööst aega, et olla vagusi. Pühakirjad on täis näiteid, kus Issand eemaldub mõnda üksildasse kohta, mäe otsa, kõrbesse, asustamata paika või läheb „veidi maad eemale”, et Isa poole palvetada. Kui juba Jeesus Kristus otsis vaikset hetke, mil Jumalaga suhelda ja Temalt jõudu saada, oleks ka meil mõistlik sama teha.
Kui me keskendume oma südames ja meeles Taevasele Isale ja Jeesusele Kristusele ning kuulame Püha Vaimu vaikset tasast häält, saame suuremat selgust, mida on enim tarvis, muutume kaastundlikumaks ning leiame Temas jõudu ja hingamist. Paradoksaalselt võib Jumala aitamine Tema päästmise ja ülenduse töö kiirendamisel nõuda meilt kiiruse mahavõtmist. Alatine ringi sagimine võib segadust meie elus üha suurendada ja meilt otsitud rahu röövida.
Ma tunnistan, et kui me naaseme sageli kogu südamest Issanda juurde, õpime Teda vaikuses ja usalduslikult tundma ja tunneme Tema lõputut lepingulist armastust meie vastu.
Issand on lubanud:
„Tulge minu ligi ja mina tulen teie ligi; otsige mind usinasti ja te leiate mind.”
„Ja te otsite mind ja leiate minu, kui te nõuate mind kõigest oma südamest!”
Ma tunnistan, et see lubadus on tõsi. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.