Toitke juuri ja oksad kasvavad
Teie tunnistuse oksad ammutavad jõudu teie süvenevast usust Taevasesse Isasse ja Tema armastatud Pojasse.
Vana kogudusehoone Zwickaus
2024. aasta on minu jaoks üks verstaposti aasta. Möödub 75 aastat ajast, mil mind Saksamaal Zwickaus Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmeks ristiti ja kinnitati.
Minu liikmelisus Jeesuse Kristuse Kirikus on mulle kallis. See, et mind koos teiega, minu vennad ja õed, Jumala lepingurahva hulka arvatakse, on üks suur au minu elus.
Kui ma mõtlen oma isiklikule jüngrirajale, lähen mõtetes sageli tagasi Zwickau vanasse villasse, millega seoses mul on kalleid lapsepõlvemälestusi Jeesuse Kristuse Kiriku sakramendikoosolekutel osalemisest. Just seal sai minu tunnistuse seemik oma esimest kosutust.
Selles kogudusehoones oli suruõhuga töötav vana orel. Igal pühapäeval määrati üks noormees tõmbama üles-alla suurt kangi, mis liigutas orelit tööle panevat lõõtsa. Mul oli mõnikord suur au selle tähtsa ülesande juures abiks olla.
Kui kogudus laulis meie armastatud kirikulaule, pumpasin ma täiest jõust, et orelil õhk otsa ei saaks. Lõõtsaoperaatori istmelt avanes mulle suurepärane vaade mõnele imelisele vitraažaknale, millest üks kujutas Päästjat Jeesust Kristust ja teine Joseph Smithi pühas metsasalus.
Mäletan siiani pühasid tundeid, mis mind valdasid, kui vaatasin neid päikesest valgustatud aknaid, kuulates pühade tunnistusi ja lauldes Siioni laule.
Selles pühas paigas tunnistas Jumala Vaim minu meeles ja südames, et see on tõsi: Jeesus Kristus on maailma Päästja. See on Tema Kirik. Prohvet Joseph Smith nägi Isa Jumalat ja Jeesust Kristust ning kuulis nende hääli.
Selle aasta alguses Euroopas lähetuses olles oli mul võimalus Zwickausse naasta. Kahjuks pole seda armastatud vana kogudusehoonet enam seal. See lammutati aastaid tagasi, et teha ruumi suurele kortermajale.
Mis on igavene ja mis mitte?
Tunnistan, et on kurb tõdeda, et see lapsepõlvest pärit armastatud hoone on nüüdseks vaid mälestus. See oli minu jaoks püha ehitis. Aga see oli vaid hoone.
Seevastu vaimne tunnistus, mille sain palju aastaid tagasi Pühalt Vaimult, ei ole kuhugi kadunud. Tegelikult on see muutunud tugevamaks. Asjad, mida ma oma nooruses Jeesuse Kristuse evangeeliumi aluspõhimõtete kohta õppisin, on olnud minu kindel alus kogu mu elu jooksul. Lepinguside, mille sõlmisin oma Taevase Isa ja Tema armastatud Pojaga, on minuga püsinud – kaua pärast seda, kui Zwickau kogudusehoone lammutati ja vitraažaknad kadusid.
„Taevas ja maa hävivad,” ütles Jeesus, „aga minu sõnad ei hävi mitte!”
„Mäed liiguvad ja künkad kõiguvad küll, aga minu heldus ei liigu su juurest ja minu rahuseadus ei kõigu, ütleb Jehoova, su halastaja!”
Üks tähtsamaid asju, mida me siin elus õppida saame, on, mis on igavene ja mis mitte. Kui me seda mõistame, muutub kõik – meie suhted, meie valikud, see, kuidas me inimesi kohtleme.
Teadmine, mis on igavene ja mis mitte, on võti, et meie tunnistus Jeesusest Kristusest ja Tema Kirikust võiks kasvada.
Ärge oksi juurtega segi ajage
Jeesuse Kristuse taastatud evangeelium, nagu õpetas prohvet Joseph Smith, „[võtab vastu] kogu ja iga tõde”. Kuid see ei tähenda, et kogu tõde on võrdse väärtusega. Mõned tõed on meie usus põhilised, olulised. Teised on lisad või harud – väärtuslikud, kuid ainult siis, kui need on seotud põhitõdedega.
Prohvet Joseph Smith ütles samuti: „Meie usundi põhialuseks on apostlite ja prohvetite tunnistus Jeesusest Kristusest, et Ta suri, maeti maha ja tõusis kolmandal päeval surnuist üles ning läks taevasse; ja kõik muu, mis kuulub meie usundi juurde, on ainult lisand sellele tunnistusele.”
Teisisõnu, Jeesus Kristus ja Tema lepitusohver on meie tunnistuse juureks. Kõik muud asjad on oksad.
See ei tähenda, et oksad oleksid tähtsusetud. Puu vajab oksi. Kuid nagu Päästja ütles oma jüngritele: „Oks ei või vilja kanda iseenesest, kui ta ei jää viinapuu külge.” Kui puudub ühendus Päästjaga ehk juurtes leiduva toiduga, siis oks närbub ja sureb.
Mis puutub sellesse, kuidas toita oma tunnistust Jeesusest Kristusest, siis ehk me peame mõnikord oksi ekslikult juurteks. See oli viga, mida Jeesus oma aja variseride juures täheldas. Nad pöörasid nii palju tähelepanu seaduse suhteliselt väikestele üksikasjadele, et jätsid tähelepanuta selle, mis Päästja sõnul „on tähtsaim” – sellised aluspõhimõtted nagu „õigluse ja halastuse ja ustavuse”.
Kui soovite puud toita, siis te ei pritsi vett okstele. Te kastate juuri. Samamoodi, kui soovite, et teie tunnistuse oksad kasvaksid ja kannaksid vilja, toitke selle juuri. Kui te pole kindlad Kiriku mõne õpetuse, tava või ajaloo osa suhtes, siis otsige selgust usuga Jeesusesse Kristusesse. Püüdke mõista Tema ohvrit teie eest, Tema armastust teie vastu, Tema tahet teie jaoks. Järgige Teda alandlikult. Teie tunnistuse harud ammutavad jõudu teie süvenevast usust Taevasesse Isasse ja Tema armastatud Pojasse.
Näiteks kui soovite tugevamat tunnistust Mormoni Raamatust, keskenduge selle tunnistusele Jeesusest Kristusest. Pange tähele, kuidas Mormoni Raamat Temast tunnistab, mida see Tema kohta õpetab ning kuidas see kutsub ja inspireerib teid Tema juurde tulema.
Kui otsite tähendusrikkamat kogemust Kiriku koosolekutel või templis, siis püüdke otsida Päästjat pühades talitustes, mida me seal saame. Leidke Issand Tema pühas kojas.
Kui tunnete kunagi, et olete oma Kiriku kutses läbi põlenud või üle koormatud, siis proovige keskenduda oma teenimises taas Jeesusele Kristusele. Muutke see oma armastuse väljenduseks Tema vastu.
Toitke juuri ja oksad kasvavad. Ja aja jooksul hakkavad nad vilja kandma.
Juurdunuina Temasse ja rajatuina Temale
Tugev usk Jeesusesse Kristusesse ei sünni üleöö. Ei, selles surelikus maailmas kasvavad iseenesest ainult kahtluste okkad ja ohakad. Terve, viljakas usupuu nõuab sihipärast pingutust. Ja selle pingutuse oluline osa on tagada, et meie juured on kindlalt Kristuses.
Näiteks algul võib meid tõmmata Päästja evangeeliumi ja Kiriku poole, kuna meile avaldavad muljet sõbralikud liikmed või lahke piiskop või kogudusehoone puhas välimus. Need asjaolud on Kiriku kasvamiseks kindlasti olulised.
Kuid kui meie tunnistuse juured ei kasva kunagi sellest sügavamale, siis mis saab siis, kui kolime teise kogudusse, mis kohtub vähem muljetavaldavas hoones ja mille liikmed ei ole nii sõbralikud ja piiskop ütleb midagi, mis meid solvab?
Teine näide: kas ei tundu mõistlik loota, et kui me peame kinni käskudest ja oleme templis pitseeritud, õnnistatakse meid suure ja õnneliku perekonnaga, tarkade, kuulekate lastega, kes kõik jäävad Kirikus aktiivseks ja teenivad misjonitel, laulavad koguduse kooris ja aitavad igal laupäeva hommikul kogudusehoonet koristada?
Ma tõesti loodan, et me kõik seda oma elus näeme. Aga mis siis, kui nii ei juhtu? Kas me jääme Päästjaga seotuks sõltumata asjaoludest – usaldades Teda ja Tema ajastust?
Peame endalt küsima: kas minu tunnistus põhineb sellel, millised ootused mul oma elu suhtes on? Kas see sõltub teiste tegudest või hoiakutest? Või on see kindlalt rajatud Jeesusele Kristusele, „juurdunuina temasse ja rajatuina temale”, hoolimata elu muutuvatest oludest?
Traditsioonid, harjumused ja usk
Mormoni Raamat räägib inimestest, kes „täitsid rangelt Jumala talitusi”. Kuid siis tuli kohale skeptik nimega Korihor, kes pilkas Päästja evangeeliumi, nimetades seda rumalaks ja nende isade tobedaks pärimuseks”. Korihor juhtis „ära paljude südamed, pannes neid tõstma pead oma pahelisuses”. Kuid teisi ta ei saanud petta, sest nende jaoks oli Jeesuse Kristuse evangeelium palju enamat kui traditsioon.
Usk on tugev, kui sellel on sügavad juured isiklikus kogemuses, isiklikus pühendumises Jeesusele Kristusele, sõltumata sellest, millised on meie traditsioonid või mida teised võivad öelda või teha.
Meie tunnistus pannakse proovile ja katsutakse läbi. Usk ei ole usk, kui seda kunagi proovile ei panda. Usk ei ole tugev, kui see kunagi vastuseisu ei koge. Nii et ärge heitke meelt, kui teil on usu proovilepanekuid või vastuseta küsimusi.
Me ei tohiks eeldada, et mõistame kõike enne, kui tegutseme. See ei ole usk. Nagu Alma õpetas: „Usk ei ole täiuslik teadmine asjadest.” Kui ootame tegutsemisega, kuni kõik meie küsimused saavad vastuse, piirame tõsiselt head, mida suudaksime korda saata, ja piirame oma usu väge.
Usk on ilus, kuna see jääb püsima ka siis, kui õnnistused ei tule ootuspäraselt. Me ei näe tulevikku, me ei tea kõiki vastuseid, kuid võime usaldada Jeesust Kristust, kui liigume edasi ja üles, sest Tema on meie Päästja ja Lunastaja.
Usk peab vastu katsumustele ja elu ebakindlusele, sest see on kindlalt juurdunud Kristuses ja Tema õpetuses. Meie Taevane Isa ja Tema saadetud Jeesus Kristus moodustavad üheskoos meie usalduse ühe kõikumatu, täiesti usaldusväärse objekti.
Tunnistus ei ole midagi, mille te üks kord üles ehitate ja mis püsib seejärel igavesti. See on rohkem nagu puu, mille eest te pidevalt hoolitsete. Jumala sõna istutamine oma südamesse on alles esimene samm. Kui teie tunnistus hakkab kasvama, algab tõeline töö! Seejärel te „hoolitsete selle eest suure hoolega, siis see juurdub ja kasvab üles ja kannab vilja”. See nõuab suurt usinust ja kannatlikkust „selle sõna eest hoolitsemisel”. Kuid Issanda lubadused on selged: „[Te] lõikate ‥ tasu oma usu ja oma usinuse ja kannatlikkuse ja pikameelsuse eest, millega te ootasite, et puu hakkab teie jaoks vilja kandma.”
Mu kallid vennad ja õed, mu kallid sõbrad! Üks osa minust tunneb puudust vanast Zwickau kogudusehoonest ja selle vitraažidest. Kuid viimase 75 aasta jooksul on Jeesus Kristus mind juhtinud teekonnal läbi elu, mis on põnevam, kui ma kunagi ette kujutasin. Ta on lohutanud mind kannatustes, aidanud mul ära tunda oma nõrkused, ravinud mu vaimseid haavu ja toitnud mind mu kasvavas usus.
Minu siiras palve ja õnnistus on, et me toidaksime pidevalt meie usu juuri, mis on kinnitatud Päästjasse, Tema õpetusse ja Tema Kirikusse. Jagan selle kohta tunnistust meie Päästja ja meie Lunastaja, meie Õpetaja Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.