Keskenduge Jeesusele Kristusele ja Tema evangeeliumile
Kui me ignoreerime väliseid segajaid ning keskendume Kristusele ja Tema evangeeliumile, tagatakse meile edu.
1996. aastal võitis Nigeeria jalgpallimeeskond Ameerika Ühendriikides Atlantas peetud olümpiamängudel kulla. Finaali lõppedes valgusid juubeldavad rahvahulgad kõigi Nigeeria linnade ja asulate tänavaile. Sellest 200 miljoni elanikuga riigist sai kell kaks hommikul hetkepealt suurearvuline rahvapidu. Rahvas sõi, laulis ja tantsis ning kõikjal oli tunda nakatavat rõõmu, õnne ja elevust. Tol hetkel hoidis Nigeeria ühte ja iga nigeerlane oli oma rahvusega rahul.
Enne olümpiamänge oli sel meeskonnal arvukalt väljakutseid. Turniiri alates ei toetatud neid enam rahaliselt. Meeskond võistles ilma korralike komplektide, treeningpaikade, toidu ja pesulateenuseta.
Jerome Prevost/Getty Images
Mingil hetkel oli võistlustelt eemaldamine minutite kaugusel, kuid Nigeeria meeskond oli kõigele vaatamata võidukas. See pöördeline hetk muutis nende minapilti. Nüüdsama leitud enesekindluse, ränga individuaalse ja meeskonnatöö ning visa sihikindlusega ignoreerisid nad ühiselt segajaid ja keskendusid võidule. Selline keskendumine tõi neile kuldmedalid ja nigeerlased ristisid nad unistuste meeskonnaks. Sellele 1996. aasta olümpiamängude unistuste meeskonnale viidatakse Nigeeria spordis ikka veel.
David Cannon/Allsport/Getty Images
Kui see jalgpallimeeskond oli õppinud oma paljusid segavaid tegureid ignoreerima ja keskendus oma eesmärgile, saatis neid suurem edu, kui nad olid võimalikuks pidanud, ja nad tundsid suurt rõõmu. (Nagu ka ülejäänud Nigeeria!)
Kui ka meie ignoreerime nende sarnaselt väliseid segajaid ning keskendume Kristusele ja Tema evangeeliumile, tagatakse meile kaugelt enam edu, kui suudame täielikult ette kujutada, ja me võime tunda suurt rõõmu. President Russell M. Nelson on õpetanud: „Kui meie tähelepanu keskmes on ‥ Jeesus Kristus ja Tema evangeelium, võime tunda rõõmu vaatamata sellele, mis meie elus aset leiab – või aset ei leia.”
Ma palvetan, et Püha Vaim aitab meil kõigil president Nelsoni kutset kuulda võtta ning oma elus Jeesusele Kristusele ja Ta evangeeliumile keskenduda, et me võiksime tunda Kristuses rõõmu „vaatamata sellele, mis meie elus aset leiab – või aset ei leia”.
Mitmes Mormoni Raamatu loos räägitakse inimestest, kes Jeesusele Kristusele ja evangeeliumile keskendudes oma elu ümber pöörasid.
Võtkem näiteks Alma noorem. Ta tõstis mässu ja võitles Kiriku vastu. Tema isa Alma palvetas ja paastus. Ilmus ingel ja kutsus Alma nooremat meelt parandama. Tol hetkel hakkas Alma kannatama „neetud hinge valu”. Tema süngeimatel tundidel meenus talle, et ta isa oli õpetanud, et Kristus tuleb maailma patte lepitama. Kui ta meel selle mõtte külge klammerdus, anus ta Jumalalt halastust. Selle tulemuseks oli rõõm, selline rõõm, mis oli ta kirjelduse järgi oivaline! Almale said osaks halastus ja rõõm, kuna tema ja ta isa keskendusid Päästjale.
Lapsevanemad, kelle lapsed on ekslema läinud, olge julged! Selle asemel et mõtiskleda, miks küll ingel ei tule ega aita teie lapsel meelt parandada, teadke, et Issand on pannud tema teele sureliku ingli: piiskopi, mõne muu Kiriku juhi või teeniva venna või õe. Kui te ei lakka paastumast ja palvetamast, kui te ei koosta Jumalale ajakava ega sea Talle tähtaega ja kui te usaldate, et Ta oma abikäe välja sirutab, siis te avastate varem või hiljem, kuidas Jumal teie lapse südant liigutab, kui teie laps kuulata otsustab. See on nii, sest Kristus on rõõm, Kristus on lootus, Ta on „tulevaste heade andide” lubadus. Niisiis usaldage oma laps Jeesuse Kristuse kätesse, sest Tema on iga lapsevanema ja iga lapse tugisammas.
Tundnud rõõmu Kristuses, elas Alma noorem selle rõõmuga. Aga kuidas ta suutis rõõmu säilitada ka raskustes ja katsumustes? Ta tõdeb:
„Sellest ajast kuni praeguseni välja olen ma lakkamatult vaeva näinud, et ‥ tuua hingi meeleparandusele, et ma võiksin tuua neid maitsma seda äärmiselt suurt rõõmu, mida maitsesin mina. ‥
Jah, ‥ Issand annab mulle minu vaevanägemise viljast äärmiselt suurt rõõmu. ‥
Ja mind on toetatud igasugustes kannatustes ja raskustes.”
Rõõm Kristuses sai Alma jaoks alguse siis, kui ta rakendas Temasse usku ja hüüdis, et talle halastataks. Seejärel rakendas Alma usku Kristusesse, kui ta nägi vaeva, et aidata ka teisel sama rõõmu maitsta. Pidev töö tõi Almale suurt rõõmu ka igasugustes kannatustes ja raskustes. Vaadake, „Issandale meeldivad jõupingutused” ja Temale keskendunud jõupingutusega kaasnevad õnnistused. Ka rängad katsumused võivad olla „neelatud rõõmust Kristuses”.
Teine rühm Mormoni Raamatus, kes keskendus oma elus Jeesusele Kristusele ja Tema evangeeliumile ning leidis rõõmu, on need, kes rajasid Heelami linna – koha, kus oma lapsi kasvatada ja takistamatult usku rakendada. Need õigemeelsed kiiduväärt elu elanud inimesed langesid marodeeriva rühma orjusesse ja jäid ilma peamisest inimõigusest usku rakendada. Mõnikord juhtub heade inimestega halba:
„Ometi peab Issand vajalikuks oma rahvast talitseda; jah, ta paneb proovile nende kannatlikkuse ja nende usu.
Ometi – kes iganes paneb oma lootuse temale, see saab viimsel päeval üles tõstetud. Jah, ja nõnda oli see ka selle rahvaga.”
Kuidas see rahvas katsumustes ja kannatustes vastu pidas? Keskendudes Kristusele ja Tema evangeeliumile. Nende mured neid ei määratlenud, vaid igaüks neist pöördus Jumala poole, määratledes end tõenäoliselt kui Jumala last, lepingulast ja Jeesuse Kristuse jüngrit. Kui nad mäletasid, kes nad on, ja hüüdsid Jumala poole, said nad rahu ja jõudu ning leidsid lõpuks rõõmu Kristuses:
„Alma ja tema rahvas ‥ valasid välja oma südamed [Jumalale]; ja tema teadis nende südamete mõtteid.
Ja sündis, et nende kannatustes tuli neile Issanda hääl, öeldes: Tõstke pea püsti ja olge täis tröösti, sest ma tean seda lepingut, mille te olete minuga teinud; ja ma teen oma rahvaga lepingu ja vabastan nad orjusest.”
Seepeale Issand „kergenda[ski] ‥ koormaid ‥ [nende] õlgade[l]. ‥ Jah, Issand andis neile jõudu, nii et nad jaksasid vaevata kanda oma koormaid ja nad alistusid kõiges rõõmsameelselt ja kannatlikkusega Issanda tahtele.” Pange tähele, et need pühad lasid oma muredel, kannatustel ja katsumustel saada neelatud rõõmust Kristuses! Seejärel, kui aeg selleks oli õige, näitas Ta Almale põgenemisteed, ja Alma, Jumala prohvet, juhatas nad turvalisse paika.
Kui me keskendume Kristusele ja järgime Ta prohvetit, juhatatakse ka meid Kristuse juurde ja Ta evangeeliumist rõõmu tundma. President Nelson on õpetanud: „Rõõm on vägev ja rõõmule keskendumine toob meie ellu Jumala väge. Nagu kõigi asjade puhul, nii on meie ülim eeskuju Jeesus Kristus, „kes risti kannatas temale oodatava rõõmu pärast” (Hb 12:2).”
Hiljuti suri mu ema. See oli šokk. Ma armastan oma ema ega planeerinud teda nii noorena kaotada. Kuid ta lahkumisega seoses oleme perega tundnud nii kurbust kui ka rõõmu. Ma tean tänu Kristusele, et mu ema pole surnud – ta elab! Ning ma tean, et tänu Kristusele ja prohvet Joseph Smithi kaudu taastatud preesterluse võtmetele olen ma tulevikus taas koos temaga. Kurbus ema kaotamisest on neelatud rõõmus Kristuses! Ma olen aru saamas, et selleks, et „mõelda selestiliselt” ja „lasta Jumalal valitseda”, tuleb keskenduda ka Kristuses võimalikule rõõmule.
Ta kutsub armastavalt: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise!” Jeesuse Kristuse nimel, aamen.