Instituut
5. Kõik on kadunud


Kõik on kadunud, 5. ptk teoses „Pühad: Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku lugu”, 1. kd, „Tõe lipp”, 1815–1818 (2018).

5. peatükk: „Kõik on kadunud”

5. PEATÜKK

Kõik on kadunud

Tõlgitud lehed

Pärast seda kui Joseph kuldplaadid koju tõi, püüdsid aardejahtijad mitme nädala jooksul neid varastada. Et ülestähendust kaitsta, pidi ta seda ühest paigast teise viima, peites seda kamina alla, isa töökoja põranda alla ja viljahunnikutesse. Ta ei tohtinud kunagi valvsust kaotada.

Uudishimulikud naabrid astusid majja sisse ja anusid teda, et ta neile ülestähendusi näitaks. Joseph keeldus alati, isegi kui talle raha pakuti. Ta oli otsustanud plaatide eest hoolt kanda, usaldades Issanda lubadust, et kui ta teeb kõik, mis suudab, siis neid kaitstakse.1

Need vahelesegamised takistasid tal sageli plaate uurimast ja rohkem Uurimi ja Tummimi kohta õppimast. Ta teadis, et tõlkijad pidid aitama tal plaate tõlkida, kuid ta polnud kunagi kasutanud nägijakive muistse keele lugemiseks. Ta ootas ärevalt, et saaks tööle asuda, kuid talle polnud selge, kuidas seda teha.2

Kui Joseph plaate uuris, hakkas üks austusväärne maaomanik Palmyras, Martin Harris, tema töö vastu huvi tundma. Martin oli küllalt vana, et olla Josephile isaks, ja palkas Josephit mõnikord appi oma maatöödes. Martin oli kuulnud kuldplaatidest, kuid ei olnud neile palju mõelnud, kuni Josephi ema kutsus teda oma pojale külla.3

Kui Martin läbi astus, oli Joseph väljas tööl ja Martin küsitles Emmat ja teisi pereliikmeid plaatide asjus. Kui Joseph koju naasis, võttis Martin tal käevarrest kinni ja tahtis kuulda rohkem üksikasju. Joseph rääkis talle kuldplaatidest ja Moroni juhistest nendel olevad kirjutised ära tõlkida ja trükis avaldada.

„Kui see on kuradi töö,” ütles Martin, „siis mina sellega pistmist ei tee.” Kuid ta soovis aidata Josephil seda maailmale kuulutada, juhul kui tegu on Issanda tööga.

Joseph lasi Martinil tõsta lukustatavat kasti, milles olid plaadid. Martin tundis, et selles on midagi rasket, kuid ta polnud veendunud, et need on kuldplaadid. „Ära süüdista mind, et ma sinu juttu ei usalda,” ütles ta Josephile.

Kui Martin pärast südaööd koju jõudis, hiilis ta oma magamistuppa ja palvetas, lubades Jumalale, et annab kõik, mis ta on, et teada, kas Joseph teeb jumalikku tööd.

Palvetades tundis Martin väikest tasast häält oma hingele kõnelemas. Ta teadis siis, et plaadid on Jumalalt – ja ta teadis, et pidi aitama Josephil nende sõnumit jagada.4


1827. a lõpu poole sai Emma teada, et on rase, ning kirjutas oma vanematele. Tema abiellumisest Josephiga oli möödunud peaaegu aasta ja tema isa ja ema polnud ikka veel sellega rahul. Kuid Halesid otsustasid, et lubavad noorpaaril Harmonysse naasta, et Emma võiks sünnitada oma pere lähedal.

Kuigi see viis teda eemale tema enda vanematest ja õdedest-vendadest, oli Joseph innukas Harmonysse minema. New Yorgi osariigi inimesed püüdsid ikka veel plaate varastada ja nende uude paika viimine võis pakkuda neile vajalikku rahu ja privaatsust Issanda töö tegemiseks. Kahjuks oli ta võlgades ning tal polnud kolimiseks raha.5

Lootes oma finantsasjad korda ajada, läks Joseph linna, et oma võlgu klaarida. Kui ta poes arveid tasus, astus Martin Harris tema juurde. „Siin, härra Smith, on viiskümmend dollarit,” ütles ta. „Ma annan selle teile Issanda töö tegemiseks.”

Joseph kõhkles raha vastuvõtmisel ja lubas selle tagasi maksta, kuid Martin ütles, et ta selle pärast ei muretseks. See raha oli kingitus ja ta kutsus kõiki kohalviibijaid olema tunnistajaks, et ta oli selle vabast tahtest andnud.6

Peagi pärast seda maksis Joseph oma võlad ja ladus asjad vankrisse. Ta läks koos Emmaga Harmonysse, võttes kaasa kuldplaadid, mille ta oli oatünni peitnud.7


Umbes nädal aega hiljem saabus paarike Haleside avarasse koju.8 Peagi nõudis Emma isa kuldplaate näha, kuid Joseph ütles, et tohib talle näidata ainult kasti, milles ta neid hoiab. Pahasena tõstis Isaac kasti ja tundis selle kaalu, kuid jäi skeptiliseks. Ta ütles, et kui Joseph talle kasti sisu ei näita, siis ta seda majas hoida ei tohi.9

Emma isa kohalolekul ei olnud tõlkimine kerge, kuid Joseph andis endast parima. Emma abiga kopeeris ta mitmed kummalised kirjamärgid plaatidelt paberile.10 Seejärel püüdis ta mitme nädala jooksul neid Uurimi ja Tummimi abil tõlkida. See protsess nõudis temalt enamat kui lihtsalt tõlkijatesse vaatamist. Ta pidi olema kirjamärke uurides alandlik ja rakendama usku.11

Mõne kuu pärast tuli Martin Harmonysse. Ta ütles, et tundis, et Issand kutsub teda reisima kaugesse New York Citysse, et pärida aru muistsete keelte ekspertidelt. Ta lootis, et nemad suudavad kirjamärke tõlkida.12

Joseph kopeeris plaatidelt veel mitmeid kirjamärke, kirjutas üles oma tõlke ja andis paberi Martini kätte. Siis vaatasid nad koos Emmaga, kuidas nende sõber ida poole teele asus, et konsulteerida tuntud õpetlastega.13


Kui Martin New York Citysse jõudis, läks ta Columbia kolledži ladina ja kreeka keele professori Charles Anthoni juurde. Professor Anthon oli noor mees – Martinist umbes viisteist aastat noorem – ja teda tunti populaarse Kreeka ja Rooma kultuuri entsüklopeedia avaldamisega seoses. Ta oli samuti hakanud koguma lugusid Ameerika indiaanlastest.14

Anthon oli karm õpetlane, kes põlgas segamist, kuid ta võttis Martini vastu ja uuris kirjamärke ja Josephi tõlget.15 Kuigi professor ei osanud egiptuse keelt, oli ta lugenud uurimusi selle keele kohta ja teadis, kuidas see välja näeb. Kirjamärke vaadates nägi ta sarnasusi egiptuse keelega ja ütles Martinile, et tõlge on õige.

Martin näitas talle veel kirjamärke ja Anthon uuris neid. Ta ütles, et need sisaldasid kirjamärke mitmetest muistsetest keeltest ja andis Martinile tunnistuse, mis tõendas nende autentsust. Ta soovitas, et Martin näitaks kirjamärke teisele õpetlasele Samuel Mitchillile, kes oli varem Columbia kolledžis õpetanud.16

„Ta teab palju nende muistsete keelte kohta,” ütles Anthon, „ja mul pole kahtlust, et ta suudab teie küsimustele vastata.”17

Martin pani tunnistuse taskusse, kuid kui ta oli minema asumas, kutsus Anthon ta tagasi. Ta tahtis teada, kuidas Joseph oli need kuldplaadid leidnud.

„Jumala ingel,” vastas Martin, „ilmutas seda talle.” Ta tunnistas talle, et plaatide tõlkimine muudab maailma ja päästab selle hävingust. Ja nüüd, kui tal oli tõestus nende õigsusest, kavatses ta oma talu maha müüa ja annetada raha selle tõlke avaldamiseks.

„Las ma vaatan seda tunnistust!” ütles Anthon.

Martin võttis taskust tunnistuse ja andis talle. Anthon rebis selle tükkideks ja ütles, et sellist asja nagu inglite teenimine pole olemas. Kui Joseph oleks soovinud, et need plaadid ära tõlgitakse, siis oleks ta võinud need Columbia kolledžisse tuua ja lasta õpetlastel need ära tõlkida.

Martin selgitas, et osa plaatidest oli pitseeritud ja Josephil ei lubatud neid kellelegi näidata.

„Ma ei saa lugeda pitseeritud raamatut!” ütles Anthon. Ta hoiatas Martinit, et Joseph arvatavasti petab teda. „Hoiduge petistest,” ütles ta.18

Martin lahkus professor Anthoni juurest ja läks Samuel Mitchilli juurde. Ta võttis Martini viisakalt vastu, kuulas tema lugu ja vaatas kirjamärke ja tõlget. Ta ei osanud neid lugeda, kuid ütles, et need meenutavad talle egiptuse hieroglüüfe ja olid väljasurnud rahva kirjutised.19

Peagi pärast seda lahkus Martin linnast ja naasis Harmonysse, olles rohkem veendunud kui kunagi varem, et Josephil olid muistsed kuldplaadid ja vägi neid tõlkida. Ta rääkis Josephile oma vestlustest professoritega ja põhjendas, et kui mõned Ameerika kõige haritumad inimesed ei suuda seda raamatut tõlkida, siis peab Joseph seda tegema.

„Ma ei saa,” ütles Joseph, olles ülesandest heidutatud, „sest ma ei ole õpetatud.” Kuid ta teadis, et Issand oli valmistanud tõlkijad, et ta võiks plaadid ära tõlkida.20

Martin nõustus. Ta plaanis minna tagasi Palmyrasse, ajada korda oma äriasjad ja naasta niipea kui võimalik, et olla Josephile kirjutajaks.21


1828. a aprillis elasid Emma ja Joseph Susquehanna jõe ääres Emma vanemate kodu lähedal.22 Olles juba mitu kuud rase, oli Emma sageli Josephile kirjutajaks, kui Joseph ülestähendust tõlkima hakkas. Ühel päeval tõlkides kahvatas Joseph äkitselt. „Emma, kas Jeruusalemma ümber oli müür?” küsis ta.

„Jah,” vastas Emma, meenutades selle kirjeldust Piiblis.

„Oh,” ütles Joseph kergendust tundes, „ma kartsin, et mind on petetud.”23

Emma imestas, et tema abikaasa puudulikud teadmised ajaloost ja pühakirjadest ei takistanud tõlkimist. Joseph suutis vaevu arusaadavat kirja kirjutada. Kuid tund tunni järel istus Emma lähedal, kui Joseph luges ette ülestähendust ilma mingi raamatu või käsikirja abita. Ta teadis, et ainult Jumal võis inspireerida teda tõlkima seda ülestähendust nii, nagu ta seda tegi.24

Mõne aja pärast naasis Martin Palmyrasse ja võttis üle kirjutaja ülesanded, andes Emmale võimaluse enne lapse tulekut puhata.25 Kuid puhkus ei tulnud kergelt. Martini abikaasa Lucy oli nõudnud, et saaks koos temaga Harmonysse tulla ja mõlemal Harrisel oli tugev iseloom.26 Lucy oli kahtlustav Martini soovi osas Josephit rahaliselt toetada ja oli pahane, et ta oli käinud New York Citys ilma temata. Kui Martin talle rääkis, et läheb Harmonysse, et tõlkimisel abiks olla, siis tahtis ta kaasa tulla, olles otsustanud plaate näha.

Lucy oli kuulmist kaotamas ja kui ta ei kuulnud, mida inimesed ütlesid, siis mõnikord ta arvas, et nad kritiseerivad teda. Samuti ei hoolinud ta teiste privaatsusest. Kui Joseph keeldus talle plaate näitamast, hakkas ta maja läbi otsima, tuhnides läbi pere sahtleid, kappe ja kirste. Josephil ei jäänud muud üle kui plaadid metsa peita.27

Lucy lahkus peagi majast ja elas naabri juures. Emma sai oma sahtlid ja kapid tagasi, kuid nüüd rääkis Lucy naabritele, et Joseph jahtis Martini raha. Olles mitu nädalat probleeme tekitanud, läks Lucy tagasi koju Palmyrasse.

Kui rahu oli taastatud, tõlkisid Joseph ja Martin kiiresti. Joseph kasvas oma jumalikus nägija ja ilmutaja rollis. Vaadates tõlkijatesse või ühte teise nägijakivisse, suutis ta tõlkida, olgu plaadid siis tema ees või laual ühte Emma linasesse riidesse mähituna.28

Terve aprilli, mai ja juuni alguse kuulas Emma, kuidas Joseph ülestähendust ette luges.29 Ta rääkis aeglaselt, kuid selgelt, tehes aeg-ajalt pause, et oodata, kuni Martin on Josephi öeldule järele jõudnud, ja sõnas: „Kirjas.”30 Emma oli samuti mõnikord kirjutajaks ja imestas, kuidas Joseph pärast pause ja vahelesegamisi jätkas ilma abita alati sealt, kus ta pooleli oli jäänud.31

Peagi saabus aeg, kui Emmale sündis laps. Käsikirjalehtede hunnik oli suureks kasvanud ja Martin oli veendunud, et kui ta laseks oma abikaasal seda tõlget lugeda, siis ta näeks selle väärtust ja lõpetaks nende tööle vahelesegamise.32 Samuti lootis ta, et Lucyle oleks meeltmööda, kuidas ta oli oma aega ja raha kulutanud, et Jumala sõna esile tuua.

Ühel päeval palus Martin Josephilt luba, et viia käsikiri mõneks nädalaks Palmyrasse.33 Mäletades, kuidas Lucy Harris oli käitunud, kui ta neid külastas, ei meeldinud see mõte Josephile. Kuid ta tahtis olla Martinile meelt mööda, kuna tema oli teda uskunud ajal, kui paljud teised olid tema sõnades kahelnud.34

Teadmata, mida teha, palvetas Joseph juhatuse saamiseks ja Issand ütles talle, et ta ei lubaks Martinil lehti kaasa viia.35 Kuid Martin oli kindel, et lehtede naisele näitamine muudaks olukorda, ja anus Josephit, et ta uuesti küsiks. Joseph küsis uuesti, kuid vastus oli sama. Martin käis peale, et ta küsiks ka kolmandat korda, ja sel korral lubas Jumal teha, nagu nad heaks arvasid.

Joseph ütles Martinile, et ta võib võtta lehed kaheks nädalaks, kui lubab, et hoiab neid luku taga ja näitab neid ainult teatud pereliikmetele. Martin andis lubaduse ja naasis koos käsikirjaga Palmyrasse.36

Kui Martin lahkus, ilmus Moroni Josephile ja võttis temalt tõlkijad.37


Päev pärast Martini lahkumist kannatas Emma piinarikast sünnitust ja tõi ilmale poja. Laps oli õrnuke ja haiglane ja ei elanud kaua. Sellest läbielamisest jäi Emma füüsiliselt jõuetuks ja emotsionaalselt kurnatuks ja mõnda aega paistis, et ka tema võib surra. Joseph hoolitses pidevalt tema eest ega lahkunud kunagi liiga kauaks tema voodi juurest.38

Pärast kahte nädalat hakkas Emma tervis paranema ja tema mõtted pöördusid Martinile ja käsikirjale. „Ma tunnen nii suurt rahutust,” ütles Emma Josephile, „et ma ei suuda puhata ega saa kergendust enne, kui tean midagi sellest, mida härra Harris selle käsikirjaga teeb.”

Ta käis peale, et Joseph Martini üles otsiks, kuid Joseph ei tahtnud temast lahkuda. „Kutsu mu ema,” ütles Emma, „ja tema on minuga senikaua, kui sina ära oled.”39

Joseph sõitis postitõllaga põhja. Teel olles ei söönud ega maganud ta eriti, kuna kartis, et on Issandat pahandanud Teda mitte kuulates ja lubades Martinil käsikirja kaasa viia.40

Päike oli tõusmas, kui ta Manchesteri oma vanematekoju jõudis. Smithid valmistasid hommikusööki ja saatsid Martinile kutse nendega ühineda. Kella kaheksaks oli toit laual, kuid Martin polnud tulnud. Joseph ja tema pere hakkasid rahutuks muutuma ja ootasid teda.

Lõpuks, kui oli möödunud enam kui neli tundi, ilmus kauguses nähtavale Martin, aeglaselt maja poole kõndides ja enda ette maha vaadates.41 Väravas ta peatus, istus aiale ja tõmbas mütsi endale silmadele. Siis astus ta sisse ja istus vaikides maha sööma.

Pere vaatas, kuidas Martin oma söögiriistad kätte võttis, et sööma hakata, ja seejärel need käest lahti lasi. „Ma olen kaotanud oma hinge!” hüüdis ta, surudes käed oimukohtadele. „Ma olen kaotanud oma hinge!”

Joseph hüppas püsti. „Martin, kas sa oled käsikirja ära kaotanud?”

„Jah,” vastas Martin. „Jah, see on kadunud ja ma ei tea, kuhu.”

„Oh, armas Jumal!” oigas Joseph käsi rusikasse surudes. „Kõik on kadunud!”

Ta hakkas mööda tuba ringi käima. Ta ei teadnud, mida teha. „Mine tagasi,” käskis ta Martinit. „Otsi uuesti.”

„Sellest pole kasu,” ägas Martin. „Ma olen terve maja läbi otsinud. Ma olen voodid ja padjad lahti käristanud ja ma tean, et seda seal pole.”

„Kas ma pean sellise jutuga oma naise juurde naasma?” Joseph kartis, et selline uudis Emma tapab. „Ja kuidas ma ilmun Issanda ette?”

Josephi ema püüdis teda trööstida. Ta ütles, et ehk Issand halastab talle, kui ta alandlikult meelt parandab. Kuid nüüd tihkus Joseph nutta, vihane enda peale, et ta polnud kohe esimesel korral Issandale kuuletunud. Ta suutis ülejäänud päeva vaevu süüa. Joseph jäi ööseks vanematekoju ja vara järgmisel hommikul asus tagasiteele Harmonysse.42

Kui Lucy teda minemas vaatas, oli tema süda raske. Tundus, nagu kõik, millele nad oli kogu perega lootnud – kõik, mis oli neile viimasel paaril aastal rõõmu toonud –, oli hetkega kadunud.43

Viited

  1. JSA 1:59; Joseph Smith History, 1838–1856, kd A-1, lk 8, JSP, H1, lk 236–238 (visand 2); Lucy Mack Smith, History, 1844–1845, 6. raamat, lk [1]–[2]; Knight, Reminiscences, lk 3.

  2. Knight, Reminiscences, lk 3–4; Lucy Mack Smith, History, 1844–1845, 6. raamat, lk [1]–[3]; Joseph Smith History, u suvi 1832, lk 1, JSP, H1, lk 11.

  3. Mormonism—No. II, Tiffany’s Monthly, aug 1859, lk 167–168; Lucy Mack Smith, History, 1844–1845, 6. raamat, lk [3]–[4]; Joseph Smith History, 1838–1856, kd A-1, lk 8, JSP, H1, lk 238 (visand 2). Teema: Mormoni Raamatu tunnistajad

  4. Mormonism—No. II, Tiffany’s Monthly, aug 1859, lk 168–170.

  5. Joseph Smith History, 1838–1856, kd A-1, lk 8–9, JSP, H1, lk 238 (visand 2); Knight, Reminiscences, lk 3; Mormonism—No. II, Tiffany’s Monthly, aug 1859, lk 170.

  6. Lucy Mack Smith, History, 1844–1845,  6. raamat, lk [6]; Lucy Mack Smith, History, 1845, lk 121.

  7. Mormonism—No. II, Tiffany’s Monthly, aug 1859, lk 170.

  8. Mormonism—No. II, Tiffany’s Monthly, aug 1859, lk 170; Joseph Smith History, 1838–1856, kd A-1, lk 9, JSP, H1, lk 240 (visand 2).

  9. Isaac Hale, Affidavit, 20. märts 1834, Mormonism, Susquehanna Register, and Northern Pennsylvanian, 1. mai 1834, lk [1].

  10. Joseph Smith History, 1838–1856, kd A-1, lk 9, JSP, H1, lk 240 (visand 2); Knight, Reminiscences, lk 3.

  11. Lucy Mack Smith, History, 1844–1845,  6. raamat, lk [3]; Joseph Smith History, 1838–1856, kd A-1, lk 9, JSP, H1, lk 240 (visand 2); Letter from Elder W. H. Kelley, Saints’ Herald, 1. märts 1882, lk 68; vt ka ÕL 9:7–8 (ilmutus, apr 1829–D, josephsmithpapers.org).

  12. Joseph Smith History, u suvi 1832, lk 5, JSP, H1, lk15; Knight, Reminiscences, lk 3. Teema: Mormoni Raamatu tõlkimine

  13. Joseph Smith History, 1838–1856, kd A-1, lk 9, JSP, H1, lk 238–240 (visand 2); Joseph Smith History, u suvi 1832, lk 5, JSP, H1, lk 15.

  14. MacKay. Git Them Translated, lk 98–100.

  15. Bennett. Read This I Pray Thee, lk 192.

  16. Joseph Smith History, 1838–1856, kd A-1, lk 9, JSP, H1, lk 240 (visand 2); Bennett, Journal, 8. aug 1831, Arrington, James Gordon Bennett’s 1831 Report on The Mormonites, lk 355.

  17. [James Gordon Bennett], Mormon Religion—Clerical Ambition—Western New York—the Mormonites Gone to Ohio, Morning Courier ja New-York Enquirer, 1. sept 1831, lk [2].

  18. Joseph Smith History, 1838–1856, kd A-1, lk 9, JSP, H1, lk 240–242 (visand 2); Jennings. Charles Anthon, lk 171–187; Bennett. Read This I Pray Thee, lk 178–216.

  19. Joseph Smith History, 1838–1856, kd A-1, lk 9, JSP, H1. Lk 244 (visand 2); Bennett. Journal, 8. aug 1831, Arrington, James Gordon Bennett’s 1831 Report on The Mormonites, lk 355; Knight, Reminiscences, lk 4. Teema: Martin Harris konsulteerib õpetlastega

  20. Joseph Smith History, u suvi 1832, lk 5, JSP, H1, lk 15; Js 29:11–12; 2. Nefi 27:15–19.

  21. Lucy Mack Smith, History, 1844–1845,  6. raamat, lk [8]; Joseph Smith History, 1838–1856, kd A-1, lk 9, JSP, H1, lk 244; Joseph Smith III, Last Testimony of Sister Emma, Saints’ Herald, 1. okt 1879, lk 289–290.

  22. Joseph Smith History, 1838–1856, kd A-1, lk 9, JSP, H1, lk 244 (visand 2); Isaac Hale, Affidavit, 20. märts 1834, Mormonism, Susquehanna Register, and Northern Pennsylvanian, 1. mai 1834, lk [1]; Agreement with Isaac Hale, 6. apr 1829, JSP, D1, lk 28–34.

  23. Briggs. A Visit to Nauvoo in 1856, lk 454; vt ka Edmund C. Briggs to Joseph Smith, 4. juuni 1884, Saints’ Herald, 21. juuni 1884, lk 396.

  24. Joseph Smith III. Last Testimony of Sister Emma. Saints’ Herald, 1. okt 1879, 289–290; Briggs. A Visit to Nauvoo in 1856, lk 454.

  25. Joseph Smith History, 1838–1856, kd A-1, lk 9, JSP, H1, lk 244 (visand 2); Isaac Hale, Affidavit, 20. märts 1834, Mormonism, Susquehanna Register, and Northern Pennsylvanian, 1. mai 1834, lk [1].

  26. Lucy Mack Smith, History, 1844–1845, 6. raamat,  lk [8].

  27. Lucy Mack Smith, History, 1844–1845, 6. raamat, lk [3]–[5], [8]–[9].

  28. Lucy Mack Smith, History, 1844–1845, 6. raamat, lk [9]–[10]; Joseph Smith III. Last Testimony of Sister Emma. Saints’ Herald,  1. okt 1879, 289–290.

  29. Oma meenutustes ütles Emma Smith, et ta töötas ühes toas Josephi ja Oliver Cowderyga, kui nad 1829. aastal tõlke kallal töötasid ja ta viibis arvatavasti samuti juures, kui Joseph ja Martin 1828. aastal tõlkisid. (Joseph Smith III. Last Testimony of Sister Emma. Saints’ Herald, 1. okt 1879, lk 290.)

  30. William Pilkington. Affidavit, Cache County, UT, 3. aprill 1934, William Pilkington. Autobiography and Statements, Church History Library; One of the Three Witnesses. Deseret News, 28. dets 1881, lk 10.

  31. Briggs. A Visit to Nauvoo in 1856, lk 454; Joseph Smith III. Last Testimony of Sister Emma. Saints’ Herald, 1. okt 1879, lk 289–290.

  32. Vt Lucy Mack Smith, History, 1844–1845,  6. raamat, lk [10]; Joseph Smith History, 1838–1856, kd A-1, lk 9, JSP, H1, lk 244; Joseph Smith History, u suvi 1832, lk 5, JSP, H1, lk 15; Knight, Reminiscences, lk 5; ja Historical Introduction to Preface to the Book of Mormon, u aug 1829, JSP, D1, lk 92–93.

  33. Joseph Smith History, 1838–1856, kd A-1, lk 9, JSP, H1, lk 244 (visand 2); Lucy Mack Smith, History, 1844–1845, 6. lk [10].

  34. Lucy Mack Smith, History, 1844–1845, 6. raamat, lk [10]–[11];  7. raamat, lk [1].

  35. Joseph Smith History, u suvi 1832, lk 5, JSP, H1, lk 15.

  36. Joseph Smith History, 1838–1856, kd A-1, lk 9–10, JSP, H1, lk 244–246 (visand 2); Lucy Mack Smith, History, 1844–1845, 7.raamat, lk [1]; Knight, Reminiscences, lk 5.

  37. Joseph Smith History, 1838–1856, kd A-1, lk 9–10, JSP, H1, lk 244–246 (visand 2).

  38. Lucy Mack Smith, History, 1844–1845, 7. raamat, [lk 1]–[2]. Teema: Joseph ja Emma Hale Smithi pere

  39. Lucy Mack Smith, History, 1844–1845, 7. raamat, [lk 1]–[2].

  40. Lucy Mack Smith, History, 1844–1845, 7. raamat, [lk 2]–[4].

  41. Lucy Mack Smith, History, 1844–1845, 7. raamat, [lk 5].

  42. Lucy Mack Smith, History, 1844–1845, 7. raamat, [lk 5]–[7]. Teema: Mormoni Raamatu kadunud käsikiri

  43. Lucy Mack Smith, History, 1844–1845,  7. raamat, lk [7]. Teema: Lucy Mack Smith