Kaasteenijad, 7. ptk teoses „Pühad: Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku lugu”, 1. kd, „Tõe lipp”, 1815–1846 (2018).

7. Peatükk: „Kaasteenijad”

7. peatükk

Kaasteenijad

1829. aasta kevad oli kuni maikuuni külm ja märg. Kui Harmony põllumehed püsisid toas, lükates oma kevadkülvi edasi, kuni ilm paraneb, tõlkisid Joseph ja Oliver nii palju kui suutsid.¹

Nad olid jõudnud ülestähenduseni sellest, mis toimus nefilaste ja laamanlaste seas, kui Jeesus Jeruusalemmas suri. See jutustas suurtest maavärisemistest ja tormidest, mis laastasid inimesi ja muutsid terve maa palet. Mõned linnad vajusid, samas kui teised põlesid maha. Mitmeid tunde lõhestas pikne taevast ja päike kadus, mässides ellujäänud tihedasse pimedusse. Kolm päeva halasid inimesed oma surnuid leinates.²

Lõpuks läbistas pimedust Jeesuse Kristuse hääl. „Kas te nüüd tulete tagasi minu juurde,” küsis Ta, „ja parandate meelt oma pattudest ning pöördute usule, et ma võiksin teid terveks teha?”³ Ta hajutas pimeduse ja rahvas parandas meelt. Peagi kogunesid paljud neist templi juurde paika nimega Küllusliku maa, kus nad rääkisid maa peal toimunud imepärasest muutusest.⁴

Kui inimesed isekeskis rääkisid, nägid nad Jumala Poega taevast laskumas. „Mina olen Jeesus Kristus,” ütles Ta, „kellest prohvetid tunnistasid, et ta tuleb maailma!”⁵ Ta jäi mõneks ajaks nende juurde, õpetas oma evangeeliumi ja käskis neil ristida vee alla kastmise teel pattude andekssaamiseks.

„Ja kes iganes usub minusse ja saab ristitud, see päästetakse,” kuulutas Ta. „Nemad on need, kes pärivad Jumala kuningriigi.”⁶ Enne taevasse tõusmist andis Ta õigemeelsetele meestele volituse ristida inimesi, kes uskusid Temasse.⁷

Kui nad tõlkisid, jahmatas see õpetus Josephit ja Oliveri. Nagu tema vend Alvin, ei olnud Joseph kunagi ristitud saanud ja ta tahtis teada rohkem selle talituse ja selle sooritamiseks vajaliku volituse kohta.⁸

15. mail 1829. a vihmasadu lakkas ja Joseph ja Oliver läksid Susquehanna jõe lähedale metsa. Põlvitades küsisid nad Jumalalt ristimise ja pattude andekssaamise kohta. Kui nad palvetasid, rääkis neile Lunastaja hääl ja ilmus ingel valguse pilves. Ingel tutvustas ennast kui Ristija Johannest ja pani oma käed nende pea peale. Rõõm täitis nende südame, kui Jumala armastus neid ümbritses.

„Teile, minu kaasteenijad,” kuulutas Johannes, „annan ma Messia nimel Aaroni preesterluse, mis sisaldab inglite teenimise ja meeleparanduse evangeeliumi ning vee alla kastmise teel pattude andekssaamiseks sooritatava ristimise võtmeid.”⁹

Ingli hääl oli leebe, kuid tundus läbistavat Josephi ja Oliveri südant.¹⁰ Ta selgitas, et Aaroni preesterlus andis neile volituse sooritada ristimisi, ja ta käskis neid, et nad pärast tema lahkumist teineteist ristiksid. Ta ütles samuti, et nad saavad hiljem suurema preesterluse volituse, mis annab neile volituse anda teineteisele ja neile, keda nad ristivad, Püha Vaimu anni.

Kui Ristija Johannes oli lahkunud, läksid Joseph ja Oliver jõe äärde ning astusid jõkke. Joseph ristis esmalt Oliveri ja kohe kui ta veest välja tõusis, hakkas Oliver prohvetlikult kuulutama peatselt sündivatest asjadest. Oliver ristis seejärel Josephi, kes tõusis jõest, kuulutades prohvetlikult, et taastatakse Kristuse kirik, mille Issand oli lubanud nende seas organiseerida.¹¹

Ristija Johannese juhiseid järgides naasid nad metsa ja pühitsesid teineteist Aaroni preesterlusse. Piiblit uurides ja muistset ülestähendust tõlkides olid Joseph ja Oliver tihti lugenud volitusest tegutseda Jumala nimel. Nüüd kandsid nad ise seda volitust.

Pärast nende ristimist leidsid Joseph ja Oliver, kuidas pühakirjad, mis varem tundusid keerulised ja saladuslikud, said ühtäkki selgeks. Tõde ja mõistmine voolasid nende meelde.¹²

New Yorgi osariigis soovis Oliveri sõber David Whitmer Josephi töö kohta rohkem teada saada. Kuigi David elas Fayette’is, umbes viiskümmend kilomeetrit Manchesterist, olid nad saanud Oliveriga sõpradeks, kui Oliver kooliõpetajana töötas ja Smithide juures elas. Nad vestlesid sageli kuldplaatidest, ja kui Oliver Harmonysse kolis, lubas ta Davidile tõlkimise kohta kirjutada.

Peagi hakkasid kirjad saabuma. Oliver kirjutas, et Joseph teadis tema elu kohta üksikasju, mida keegi ei võinud teada, välja arvatud kui Jumal seda neile ilmutas. Ta kirjeldas Issanda sõnu Josephile ja ülestähenduse tõlkimist. Ühes kirjas jagas Oliver paar tõlkerida, tunnistades, et see on õige.

Üks teine kiri andis Davidile teada, et Jumala tahe oli, et ta tuleks oma hoburakke ja vankriga Harmonysse, et aidata Josephil, Emmal ja Oliveril kolida Fayette’i Whitmerite koju, kus nad tõlkimise lõpule viivad.¹³ Harmony elanikud olid Smithide vastu vaenulikuks muutunud. Mõned mehed olid isegi ähvardanud neid rünnata ja ilma Emma pere mõjuvõimuta oleks nad võinud tõsiselt viga saada.¹⁴

David jagas Oliveri kirju oma vanemate ja õdede-vendadega, kes nõustusid Josephit, Emmat ja Oliveri oma kodus vastu võtma. Whitmerid oli piirkonna saksa keelt kõnelevate asunike järeltulijad ning neid tunti kui tublisid töötegijaid ja vagasid inimesi. Nende talukoht oli Smithide kodule küllalt lähedal, et seda külastada, kuid küllalt kaugel, et vargaid eemal hoida.¹⁵

David tahtis kohe Harmonysse minna, kuid tema isa tuletas talle meelde, et enne lahkumist oli tal kahe päeva jagu kõva tööd teha. Oli külvihooaeg ja David pidi kaheksa hektarit maad üles kündma ja lubjaga maad väetama, et aidata nisul kasvada. Tema isa ütles, et ta peaks esmalt palvetama, et teada, kas on tarvilik kohe lahkuda.

David kuulas isa nõu ja palvetades tundis Vaimu endale ütlemas, et peaks enne Harmonysse minekut oma kodus tööd ära tegema.

Järmisel hommikul läks David põllule ja nägi tumedaid vagusid maas, mis eelneval õhtul oli olnud kündmata. Põlde lähemalt uurides avastas ta, et kaks ja pool hektarit oli öö jooksul ära küntud ja ader ootas teda viimases vaos, et ta töö lõpuni viiks.

Davidi isa oli üllatunud, kui juhtunust kuulda sai. „Selles on mängus kõrgem vägi,” ütles ta, „ja ma arvan, et oleks parem, kui sa lähed Pannsylvaniasse kohe, kui oled lubja põllule visanud.”

David tegi kõvasti tööd, et ülejäänud põllud ära künda ja pinnas edukaks külviks ette valmistada. Kui ta lõpetas, rakendas ta oma vankri tugeva hobusepaari taha ja asus oodatust varem Harmony poole teele.¹⁶

Kui Joseph, Emma ja Oliver Fayette’i kolisid, olid Davidi emal käed tööd täis. Mary Whitmeril ja tema abikaasal Peteril oli juba kaheksa last vanuses viisteist kuni kolmkümmend ja need vähesed, kes enam kodus ei elanud, elasid kodu lähedal. Nende vajaduste eest hoolitsemine täitis Mary päevad tööga ja kolm külalist tõid tööd juurde. Mary’l oli usku Josephi kutsesse ja ta ei kurtnud, kuid oli väsinud.¹⁷

See suvi oli Fayette’is lämmatavalt kuum. Kui Mary pesu pesi ja toitu valmistas, dikteeris Joseph ülemise korruse toas tõlget. Tavaliselt oli Oliver talle kirjutajaks, kuid mõnikord aitas teda Emma või keegi Whitmeritest.¹⁸ Mõnikord kui Joseph ja Oliver olid tõlkimise pingutusest väsinud, jalutasid nad lähedalasuva tiigi juurde ja viskasid kividega lutsu.

Mary’l oli vähe aega, et lõdvestuda, ja temale pandud lisatöö ja pinge olid rasked kanda.

Ühel päeval, kui ta oli väljas lüpsilauda juures, nägi ta hallipäist meest, seljakott õlal. Tema ootamatu ilmumine ehmatas teda, kuid kui mees lähemale astus ja temaga lahkel häälel rääkis, rahunes ta.

„Minu nimi on Moroni,” ütles mees. „Sa oled päris väsinud kõigest lisatööst, mida sa tegema pead.” Ta võttis seljakoti õlalt ja Mary vaatas, kuidas ta hakkas seda lahti siduma.¹⁹

„Sa oled olnud ustav ja usin oma töödes,” rääkis mees. „Seepärast on sobilik, et sa saaksid tunnistuse, et sinu usk võiks tugevneda.”²⁰

Moroni avas oma seljakoti ja võttis välja kuldplaadid. Ta hoidis neid naise ees ja keeras lehekülgi, et naine võiks näha neil olevaid kirjutisi. Kui ta oli viimase lehekülje keeranud, innustas ta naist olema kannatlik ja ustav veidike kauem oma lisakoormat kandes. Ta lubas, et teda õnnistatakse selle eest.²¹

Vana mees kadus hetk hiljem, jättes Mary üksinda. Tal oli endiselt tööd teha, kuid see ei teinud talle enam vaeva.²²

Whitmerite talus tõlkis Joseph kiiresti, kuid mõned päevad olid väljakutsuvad. Tema meel uitas teistele teemadele ja ta ei suutnud keskenduda vaimsetele asjadele.²³ Whitmerite väike maja oli alati täis rahvast ja segajaid. Sinna kolides olid nad loobunud suhtelisest privaatsusest, mis neil oli Emmaga Harmonys olnud.

Ühel hommikul tõlkimiseks valmistudes pahandas Joseph Emmaga. Hiljem, kui ta läks Oliveri ja Davidi juurde ülemise korruse tuppa, ei suutnud ta silpigi tõlkida.

Ta lahkus toast ja läks välja viljapuuaeda. Ta oli ära umbes tunni, palvetades. Kui ta tagasi tuli, vabandas ta Emma ees ja palus temalt andeks. Siis naasis ta tõlkimise juurde nagu tavaliselt.²⁴

Ta tõlkis nüüd ülestähenduse viimast osa, mida teatakse kui Nefi väikeseid plaate, millest pidi saama raamatu algusosa. Selle ajalugu sarnanes sellega, mida ta oli koos Martiniga tõlkinud ja mille ta oli ära kaotanud. Väikesed plaadid rääkisid noorest mehest nimega Nefi, kelle perekonna oli Jumal Jeruusalemmast uuele tõotatud maale juhatanud. See selgitas ülestähenduse algupära ja varajasi probleeme Nefi rahva ja laamanlaste rahva vahel. Mis veelgi tähtsam, see andis vägevat tunnistust Jeesusest Kristusest ja Tema lepitusest.

Kui Joseph tõlkis kirjutised viimastel plaatidel, leidis ta, et see selgitas ülestähenduse eesmärki ja nimetas selle Mormoni Raamatuks muistse prohvet-ajaloolase järgi, kes oli raamatu koostanud.²⁵

Pärast seda, kui ta oli hakanud Mormoni Raamatut tõlkima, oli Joseph õppinud palju oma tulevase rolli kohta Jumala prohvetina. Selle lehekülgedel tundis ta ära põhiõpetusi, mida oli õppinud Piiblist, kui ka uusi tõdesid Jeesuse Kristuse ja Tema evangeeliumi kohta. Samuti avastas ta kirjakohti viimsetest aegadest, mis kuulutasid prohvetlikult valitud nägijast nimega Joseph, kes toob esile Issanda sõna ja taastab kaotatud teadmised ja lepingud.²⁶

Ülestähendusest õppis ta, et Nefi oli kirjutanud rohkem Jesaja prohvetlikust kuulutusest pitseeritud raamatust, mida kirjatundjad mehed ei saanud lugeda. Kui Joseph seda prohvetlikku kuulutust luges, mõtles ta Martin Harrise vestlusele professor Anthoniga. See kinnitas, et ainult Jumal võis tuua raamatu maa seest esile ja rajada Kristuse kiriku viimsetel päevadel.²⁷

Kui Joseph ja tema sõbrad tõlkimise lõpetasid, pöördusid nende mõtted lubaduse peale, mille Issand oli andnud Mormoni raamatus ja oma ilmutustes – näidata plaate kolmele tunnistajale. Josephi vanemad ja Martin Harris olid sel ajal Whitmerite talu külastamas ja ühel hommikul anusid Martin, Oliver ja David Josephit, et ta lubaks neil tunnistajateks olla. Joseph palvetas ja Issand vastas, öeldes, et kui nad toetuvad täiest südamest Temale ja pühenduvad tõde tunnistama, siis võivad nad plaate näha.²⁸

„Sa pead sel päeval Jumala ees alandlik olema,” ütles Joseph just Martinile, „ja saama, kui võimalk, andestust oma pattudest.”²⁹

Hiljem sel päeval viis Joseph kolm meest Whitmerite kodu lähedale metsa. Nad põlvitasid ja kõik palvetasid kordamööda, et neile plaate näidataks, kuid midagi ei juhtunud. Nad püüdsid ka teist korda, kuid ikkagi ei juhtunud midagi. Lõpuks tõusis Martin püsti ja astus eemale, öeldes, et tema oli süüdi selles, et taevad suletuks jäid.

Joseph, Oliver ja David palvetasid edasi ja peagi ilmus ingel nende kohale eredas valguses.³⁰ Ingel hoidis plaate käes ja keeras selle lehti üksteise järel, näidates meestele igale lehele graveeritud kirjamärke. Tema kõrvale ilmus laud, millel olid muistsed Mormoni Raamatus kirjeldatud esemed: tõlkijad, rinnakilp ja imeline kompass, mis juhatas Nefi pere Jeruusalemmast tõotatud maale.

Mehed kuulsid Jumala häält kuulutamas: „Need plaadid on tehtud ilmsiks Jumala väega ja need on tõlgitud Jumala väega. Nende tõlge, mida olete näinud, on õige, ja ma käsin teil anda tunnistust sellest, mida te praegu näete ja kuulete.”³¹

Kui ingel lahkus, läks Joseph sügavamale metsa ja leidis Martini põlvitamas. Martin rääkis talle, et ei olnud veel Issandalt tunnistust saanud, kuid soovis siiski plaate näha. Ta palus, et Joseph koos temaga palvetaks. Joseph põlvitas tema kõrvale ja enne kui nende sõnad olid pooleldi lausutud, nägid nad sama inglit näitamas plaate ja teisi muistseid esemeid.

„Sellest piisab! Sellest piisab!” hüüdis Martin. „Minu silmad on näinud! Minu silmad on näinud!”³²

Joseph ja kolm tunnistajat naasid hiljem sel pärastlõunal Whitmerite majja. Mary Whitmer rääkis Josephi vanematega, kui Joseph tuppa tormas. „Isa! Ema!” ütles ta. „Te ei tea, kui õnnelik ma olen!”

Ta viskus ema kõrvale voodile. „Issand on lasknud plaate näidata veel kolmele inimesele peale minu,” ütles ta. „Nüüd teavad nad ka ise, et ma ei käi ringi ega luiska inimestele.”

Joseph tundis, nagu oleks suur koorem tema õlgadelt langenud. „Neil tuleb tunnistada minu sõnade tõesusest,” ütles ta. „Ma ei ole enam täiesti üksi selles maailmas”

Järgmisena sisenes tuppa Martin, peaaegu õnnest lõhkemas. „Ma olen näinud taeva inglit!” hüüdis ta. „Ma kiidan Jumalat kogu hinge siiruses, et Ta on alandunud ja teinud mind – isegi mind – üheks tunnistajaks Tema töö suurusest!”³³

Mõni päev hiljem läksid Whitmerid Smithi pere juurde nende Manchesteri tallu. Teades, et Issand oli lubanud kinnitada oma sõna „nii paljude tunnistajate suuga, nagu ta seda heaks peab”, läks Joseph metsa koos oma isa, Hyrumi ja Samueliga ning nelja David Whitmeri vennaga – Christiani, Jacobi, Peter noorema ja Johniga – ja nende õemehe Hiram Page’iga.³⁴

Need mehed kogunesid paigas, kus Smithide pereliikmed tihti üksinda palvetamas käisid. Issanda loal võttis Joseph plaadid välja ja näitas neid meesterühmale. Nad ei näinud inglit nagu kolm tunnistajat, kuid Joseph lasi neil hoida ülestähendust ja keerata selle lehti ja uurida selle muistset kirja. Plaatide katsumine kinnitas nende usku, et Josephi tunnistus inglist ja muistsest ülestähendusest oli õige.³⁵

Nüüd kui tõlkimine oli lõppenud ja tal oli tunnistajaid, kes tema tunnistust kinnitasid, ei olnud Josephil enam plaate tarvis. Kui mehed olid metsast lahkunud ja tagasi majja läinud, ilmus ingel ja Joseph andis pühad ülestähendused tema hoolde.³⁶