Noored
Kui suri minu sõber
Artikli autor elab Ameerika Ühendriikides Utah’ osariigis.
Teisel aastal keskkoolis oli minu sõbral ajuaneürism ja ta suri järgmisel päeval. Kuigi ma olin Kiriku liige, oli see siiski minu jaoks katsumus. Mulle oli kogu elu õpetatud, et ma võisin pöörduda iga probleemi puhul Taevase Isa ja Päästja poole, kuid ma ei olnud kunagi varem midagi sellist kogenud.
Ma nutsin tunde, püüdes leida midagi – ükskõik mida –, mis mulle rahu tooks. Tema surmale järgnenud öösel avasin ma Kiriku lauluraamatu. Laulikut lehitsedes sattusin laulu „Jää minuga, on õhtuaeg” (Kiriku lauluraamat, nr 101) lehele. Mulle jäi silma kolmas salm:
„Jää minuga, on õhtuaeg,
ja igatsen Sind, kui
Su häält ei enam kuulda saa,
mis hinge valgust tõi.
Mind öine maailm kohutab,
mu kojas viibi veel!
Oh, Päästja, minu juurde jää,
on käes meil õhtu aeg.
See salm täitis mind nii suure rahuga. Ma teadsin, et Päästja võib jääda minuga mitte ainult tol ööl, vaid Ta teadis alati, kuidas ma end tunnen. Ma tean, et armastus, mida ma tundsin selle kirikulaulu kaudu, aitas mul elada üle selle öö ja palju teisi katsumusi, mida olen kogenud.