„19. õppetund. Õppetunniks ettevalmistav materjal: Surnute lunastamine”, Evangeeliumi taastamise alused: õpetaja materjal (2019)
„19. õppetund. Õppetunniks ettevalmistav materjal”, Evangeeliumi taastamise alused: õpetaja materjal
19. õppetund. Õppetunniks ettevalmistav materjal
Surnute lunastamine
Mõelge ajale, mil keegi tegi teie heaks midagi, mida te üksinda teha ei suutnud. Mida te selle inimese vastu tundsite? Uurides kaaluge, mida teie surnud pereliikmed võivad tunda teie vastu, kui teete nende heaks seda, mida nemad teha ei saa – viite läbi olulisi talitusi nende päästmiseks.
1. osa
Mis juhtub inimestega, kes surevad evangeeliumist teadmata?
NB! Selle asemel, et lugeda selle õppetunni esimest osa, võite vaadata seda videot ja seejärel mõtiskleda selle osa lõpus toodud küsimuste üle.
17-aastasena tundis Joseph Smith suurt kurvastust oma vanema venna Alvini äkilise surma üle, sest armastas ja imetles teda väga. Smithide perekond palus „ühel presbüterliku kiriku õpetajal New Yorgi osariigist Palmyrast tema matustel kõneleda. Kuna Alvin ei olnud selle kirikuõpetaja koguduse liige, väitis vaimulik oma kõnes, et Alvin ei saa päästetud. William Smith, Josephi noorem vend, meenutas hiljem: „[Kirikuõpetaja] ‥ teatas valjuhäälselt, et [Alvin] läheb põrgusse, sest ta ei olnud nende kiriku liige.”” (Teachings of Presidents of the Church: Joseph Smith [2007], lk 401)
Kirikuõpetaja kommentaar Alvini surma kohta võis tunduda karm. Kuid tema õpetus põhines tõel, et kõik inimesed peavad võtma vastu Kristuse ja saama ristitud, et saada osa päästmisest (vt Jh 3:5).
1836. aasta jaanuaris, rohkem kui 12 aastat pärast Alvini surma, kogunes Josph Smith koos oma isa ja teiste Kiriku juhtidega peaaegu valmis Kirtlandi templi ülemisse ruumi. Selle koosoleku ajal sai prohvet nägemuse tulevikust, mis on nüüd kirjas Õpetuse ja Lepingute 137. osas.
Uurimine õppetunniks valmistumisel
Lugege salme Õpetus ja Lepingud 137:1, 5–8.
Joseph imestas, et nägi oma venda Alvinit selestilises kuningriigis, sest Alvin ei olnud ristitud. Neli aastat hiljem, 1840. aasta augustis, hakkas prohvet õpetama pühadele ristimisest surnute eest. Apostel Paulus oli õpetanud seda õpetust Uues Testamendis enne seda, kui Issand taastas selle meie päevil (vt 1Kr 15:29).
Kirjas oma abikaasale kirjeldas Vilate Kimball pühade elevust selle vast taastatud õpetuse üle:
„President Joseph Smith tegi algust uue ja hiilgava teemaga. ‥ Ta ütles, et selle kiriku liikmetel on eriline võimalus saada ristitud kõigi oma sugulaste eest, kes surid enne, kui see evangeelium esile tuli. ‥ Nõnda tehes oleme me nende esindajad ja anname neile erilise võimaluse esimesel ülestõusmisel esile tulla. Tema sõnul jutlustatakse neile evangeeliumi vanglas. ‥ Ajast, mil seda õpetati, on siin pidevalt ristimisi sooritatud. Konverentsi ajal siin mõnikord kaheksa kuni kümme vanemat ühel ajal jões ristimisi tegemas. ‥ Kas see pole mitte hiilgav õpetus?“ (Janiece Johnson ja Jennifer Reeder. The Witness of Women: Firsthand Experiences and Testimonies from the Restoration [2016], lk 181)
Smithide perekond tundis kahtlemata suurt rõõmu, kui Hyrum oma venna Alvini eest ristitud sai.
Mõtisklemine õppetunniks valmistumisel
Mis muudab teie arvates surnute lunastamise hiilgavaks õpetuseks? Mida õpetab see teile Taevase Isa ja Tema Poja Jeesuse Kristuse olemusest ja soovidest?
Järgmisel aastal, 1841, kuulutas Issand, et „see talitus kuulub minu kotta” ning et pärast templi ristimisbasseini valmimist pidid pühad lõpetama surnute eest ristimise jões (vt ÕL 124:29–34). Joseph Smith andis lisajuhiseid surnute lunastamisest kahes kirjas, mille ta pühadele kirjutas, kui end valesüüdistuste pärast varjas. Nende kirjade sisu võib leida osades Õpetus ja Lepingud 127 ja 128. Prohvet õpetas, et ainult siis, kui evangeeliumi talitus, näiteks ristimine surnute eest, sooritatakse preesterluse volitusega ja see korrakohaselt kirja pannakse, on antud talitus siduv nii maa peal kui ka taevas (vt ÕL 127:5–7; 128:1–9).
2. osa
Mida ilmutas Issand surnute lunastamise kohta president Joseph F. Smithile antud nägemuses?
Pärast prohvet Joseph Smithi surma jätkas Issand tõdede ilmutamist rida rea peale (ÕL 98:12) oma plaanist surnute lunastamise kohta. 1918. a sai president Joseph F. Smith nägemuse, mis ilmutas lisatõdesid surnute lunastamise kohta. Tema nägemus on kirjas Õpetuse ja Lepingute 138. osas.
Juhataja M. Russell Ballard Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist selgitas, kuidas president Joseph F. Smith oli valmis selle imelise nägemuse saamiseks.
„Oma elu jooksul kaotas president Smith oma isa [5-aastasena], ema [13-aastasena], ühe venna, kaks õde, kaks naist ja kolmteist last. Kurbus ja armsate inimeste kaotamine oli talle väga tuttav. ‥
[Aasta 1918] oli tema jaoks eriti valulik. Ta valutas südant surmajuhtumite üha suureneva arvu üle suures maailmasõjas, kuni tapetud oli üle 20 miljoni inimese. Lisaks levis kogu maailmas gripipandeemia, mis võttis elu sajalt miljonilt inimeselt.
Samal aastal kaotas president Smith ‥ kolm kallist pereliiget. Vanem Hyrum Mack Smith Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist, tema esmasündinud poeg ja minu vanaisa, suri äkitselt lõhkenud pimesoole tagajärjel.
President Smith kirjutas: „Olen sõnatu – kurbusest [tuim]! Mu süda on murtud ja puperdab elu eest! ‥ Oh, ma armastasin teda! ‥ Tänan Jumalat hingesügavusest tema eest! Kuid ‥ oi, ma vajasin teda! Me kõik vajasime teda! Ta oli Kirikule kõige vajalikum. ‥ Ja nüüd, ‥ oo, mida saan ma teha! ‥ Oo, Jumal, aita mind!” ‥
Ja nõnda siis, 3. oktoobril 1918, tundnud sügavat kurbust nende miljonite pärast, kes olid surnud maailmas sõja ja haiguse tagajärjel, ja ka omaenda pereliikmete surma pärast, sai president Smith taevase ilmutuse, mida tuntakse kui „nägemust surnute lunastusest”.” (M. Russell Ballard. Nägemus surnute lunastamisest. – 2018. a sügisene üldkonverents)
Joseph F. Smith sai jumaliku nägemuse, mõtiskledes Päästja lepitava ohverduse üle ja lugedes apostel Peetruse kirjeldust Jeesuse teenimistööst vaimumaailmas pärast Tema ristilöömist (vt ÕL 138:1–11).
President Joseph F. Smith oma poja Hyrumi ja pojapoja Josephiga.
Uurimine õppetunniks valmistumisel
Lugege Õpetus ja Lepingud 138:30, 33–34, 57 ning soovi korral märkige ära, mida Issand õpetas president Smithile selle kohta, kuidas evangeeliumi vaimumaailmas õpetatakse.
Ühel teisel koosolekul õpetas president Smith, et ka ustavaid õdesid kutsutakse vaimumaailmas evangeeliumi õpetama (vt Gospel Doctrine, 5. tr [1939], lk 461).
3. osa
Kuidas aitab surnute lunastamistöös osalemine meil Päästjale läheneda?
Vanem D. Todd Christofferson Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist on õpetanud:
„President Gordon B. Hinckley on öelnud: „Ma arvan, et asendustöö surnute eest on kõige lähemal Päästja enda asenduslikule ohverdusele kui ükski teine töö, mida ma tean. ‥” [Excerpts from Recent Addresses of President Gordon B. Hinckley. – Ensign, jaan 1998, lk 73]
Meie mures surnute lunastamise pärast ning ajas ja ressurssides, mida selle pühendumuse nimel kulutame, väljendub ennekõike meie tunnistus Jeesusest Kristusest. See kujutab endast just nii vägevat avaldust Tema jumalikust iseloomust ja missioonist, kui me teha suudame. ‥
Kui teeme kindlaks, kes olid meie esivanemad, ja teeme nende eest ära päästvad talitused, mida nad ise teha ei saanud, tunnistame, et Jeesuse Kristuse lepitus on piiritu.” (D. Todd Christofferson. The Redemption of the Dead and the Testimony of Jesus. – Ensign, nov 2000)
Mõtisklemine ja arutelu õppetunniks valmistumisel
Kuidas väljendab surnute lunastamise töös osalemine teie tunnistust Jeesusest Kristusest ja Tema lepitusest?
Kui võimalik, paluge pereliikmel või sõbral jagada kogemusi pereajalootöö tegemisest. Küsige küsimusi, kuidas pereajalootööga algust teha või seda efektiivsemaks muuta. Olge valmis õpitut tunnis jagama.