Esimese nägemuse ülestähendused

Ülevaade

Joseph Smith kirjutas, et kui ta oli 14-aastane, ilmusid talle Jumal Isa ja Jeesus Kristus tema vanematekodu lähedal asuvas puudesalus New Yorgi osariigi lääneosas. Olles mures oma pattude pärast ja teadmata, millist vaimset rada järgida, otsis Joseph juhatust, osaledes koosolekutel, lugedes pühakirju ja palvetades. Vastuseks sai ta taevase ilmutuse. Joseph jagas seda esimest nägemust, nagu seda hiljem nimetati, ja tähendas selle üles mitmel korral; ta kirjutas kas ise või lasi kirjutajatel panna sellest nägemusest kirja neli erinevat ülestähendust.

Oma eluajal avaldas Joseph Smith kaks ülestähendust esimesest nägemusest. Neist esimene, mida tänapäeval teatakse kui teost „Joseph Smith – ajalugu“, kanoniseeriti Kallihinnalise Pärli osana ja see sai seeläbi kõige paremini tuntud ülestähenduseks. Kaks avaldamata ülestähendust, mille võib leida Joseph Smithi kõige varasemas elulookirjelduses ja hilisemas päevikus, langesid unustusse, kuni Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku heaks töötavad ajaloolased need hiljem avastasid ja 1960. aastatel avaldasid. Sellest ajast peale on neid dokumente korduvalt arutatud Kiriku ajakirjades, Kiriku või sellega seotud ajakirjanduse avaldatud teostes ning viimse aja pühadest õpetlaste ja teiste poolt.¹ Lisaks Joseph Smithi isiklikele kirjeldustele on ka viis kirjeldust tema nägemusest, mille panid kirja tema kaasaegsed.²

Erinevad ülestähendused esimesest nägemusest jutustavad ühesugust lugu, kuigi nende rõhuasetus ja üksikasjad on erinevad. Ajaloolased eeldavad, et kui keegi räägib oma kogemusest erinevates olukordades, erinevatele kuulajaskondadele ja mitme aasta jooksul, siis rõhutab iga jutustus kogemuse erinevaid aspekte ja sisaldab ainulaadseid üksikasju. Tõepoolest, selliseid erinevusi, mida leiame esimese nägemuse ülestähendustes, võime leida ka mitmes erinevas ülestähenduses Pauluse nägemuse kohta Damaskuse teel ning apostlite kogemuse kohta Kirgastamise mäel.³ Kuid hoolimata erinevustest on kõik esimese nägemuse ülestähendused põhiosas sarnased. Mõned on ekslikult väitnud, et igasugune erinevus loo ümberjutustamisel on tõendus väljamõeldisest. Vastupidi, rikas ajalooline ülestähendus võimaldab meil saada selle imelise sündmuse kohta teada rohkem, kui saaksime juhul, kui seda poleks nii mitmel korral üles kirjutatud.

Esimese nägemuse ülestähendused

Igal Joseph Smithi esimese nägemuse ülestähendusel on oma ajalugu ja kontekst, mis mõjutasid seda, kuidas seda sündmust mäletati, edastati ja üles tähendati. Neid ülestähendusi arutatakse järgnevalt.

1832. aasta ülestähendus Esimese nägemuse kõige varasema teadaoleva ülestähenduse, ainsa ülestähenduse, mille Joseph Smith oma käega kirjutas, võib leida lühikeses, avaldamata elulookirjelduses, mille Joseph Smith 1832. aasta teisel poolel üles tähendas. Selles ülestähenduses kirjeldas Joseph Smith, et oli teadlik enda pattudest ja mures, et ei suutnud leida kirikut, mis vastas sellele, mille kohta ta luges Uuest Testamendist ning mis talle lunastust oleks toonud. Ta rõhutab Jeesuse Kristuse lepitust ja isiklikku lunastust, mida see pakkus. Ta kirjutas, et „Issand” ilmus ja andestas talle tema patud. Selle nägemuse tulemusena koges Joseph rõõmu ja armastust, kuigi, nagu ta märkis, ei leidnud ta kedagi, kes tema lugu uskus Lugege 1832. a ülestähendust siit.

1835. aasta ülestähendus 1835. aasta sügisel kirjeldas Joseph Smith oma esimest nägemust Robert Matthewsile, kes külastas samal aastal Kirtlandi Ohio osariigis. See ümberjutustus, mille pani Joseph Smithi päevikusse kirja tema kirjutaja Warren Parrish, rõhutab tema püüdlusi välja uurida, milline kirik oli õige, millist vastupanu ta palvetades koges, samuti kirjeldab see ühe jumaliku isiku ilmumist, kellele peatselt järgnes teine. Selles ülestähenduses märgitakse veel mitme ingli ilmumist Lugege 1835. a ülestähendust siit.

1838. aasta ülestähendus See esimese nägemuse ümberjutustus, mis on viimse aja pühadele tänasel päeval kõige tuttavam, on 1838. aasta ülestähendus. See avaldati esmakordselt 1842. aastal Nauvoos Illinoisi osariigis Kiriku ajalehes Times and Seasons. See ülestähendus oli osa pikemast ajaloost, mille Joseph Smith suure vastuseisu vahelisel ajal ette dikteeris. Kui 1832. aasta ülestähendus rõhutas rohkem Joseph Smithi isiklikku lugu, kui ta noore mehena andestust otsis, siis 1838. aasta ülestähendus keskendub nägemusele kui „Kiriku tõusu ja edenemise” algusele. Nagu 1835. aasta ülestähenduses, nii on ka selle jutustuse keskne küsimus, milline kirik on õige Lugege 1838. a ülestähendust siit.

1842. aasta ülestähendus See kirjutati vastuseks ajalehe Chicago Democra toimetaja John Wentworthi palvele saada lisainfot viimse aja pühade kohta. See ülestähendus trükiti ajalehes Times and Seasons aastal 1842. (See Wentworthi kiri, nagu sellele tavaliselt viidatakse, on samuti usuartiklite allikas.)⁴ See ülestähendus, mis oli mõeldud lugejaskonnale, kes polnud tuttav mormoonide uskumustega, on lühike ja arusaadav. Nagu varasemates ülestähendustes, märkis Joseph Smith selleski, millist segadust ta tundis ning kuidas vastusena tema palvele ilmus kaks isikut. Järgmisel aastal saatis Joseph Smith selle ülestähenduse koos väikeste muudatustega ajaloolasele Israel Daniel Ruppile, kes avaldas selle ühe peatükina oma raamatus „He Pasa Ekklesia [The Whole Church]: An Original History of the Religious Denominations at Present Existing in the United States”.⁵ Lugege 1842. a ülestähendust siit.

Teiste ülestähendused Lisaks Joseph Smithi enda ülestähendustele kirjutasid tema kaasaegsed, kes kuulsid Joseph Smithi nägemusest rääkimas, sellest viis ülestähendust. Lugege neid ülestähendusi siit.

Vaidlused seoses Joseph Smithi esimese nägemusega

Esimese nägemuse ülestähenduste mitmekesisus ja arv on pannud mõned kriitikud kahtlema, kas Joseph Smithi kirjeldused vastavad tema kogemuse tegelikkusele. Tema usaldusväärsuse vastu esitatakse sageli kaks argumenti: esimeses seatakse kahtluse alla Joseph Smithi mälestus nendest sündmustest; teine kahtleb selles, kas ta aja jooksul mitte oma loo üksikasju ei ilustanud.

Mälestus Üks argument Joseph Smithi esimese nägemuse ülestähenduste kohta väidab, et ajaloolised tõendid ei toeta Joseph Smithi kirjeldust usulisest ärkamisest New Yorgis Palmyras ja selle ümbruses 1820. aastal. Mõned väidavad, et see õõnestab nii Josephi väidet ebatavalisest usulisest elavnemisest kui ka kirjeldust nägemusest endast.

Kuid olemasolevad dokumendid toetavad Joseph Smithi ütlusi usulise ärkamise kohta. Tema elupaiga ümbrus sai tuntuks oma usulise elavnemise tõttu ning oli eksimatult üks usulise ärkamise keskpunkte. Ajaloolased viitavad sellele piirkonnale kui „ülekuumenenud ringkonnale”, kuna jutlustajad tallasid maad, kui otsisid 1800. aastate algul usulaagreid korraldades usku pöördujaid .⁶ Näiteks leidis 1818. a juunis Palmyras aset metodistide laagrikoosolek ja sellele järgneval suvel kogunesid metodistid uuesti Viennas (praegune Phelps) New Yorgi osariigis, 15 miili Smithi pere talust. Ühe ringirändava metodistist jutlustaja päevikud kirjeldavad suurt usulist elavnemist Josephi geograafilises piirkonnas aastatel 1819 ja 1820. Neis öeldakse, et reverend George Lane, ärkamisaja metodisti kirikuõpetaja, viibis mõlemal aastal selles piirkonnas ja kõneles „Jumala meetodist reformatsiooni esiletoomisel”.⁷ See ajalooline tõestusmaterjal toetab Josephi kirjeldust. Joseph ütles, et ebatavaline usuline elavnemine tema piirkonnas „algas metodistidest”. Ta ütles, et hakkas „eelistama metodistide usundit”.⁸

Ilustused Teine argument, mida sageli esitatakse seoses Joseph Smithi esimese nägemusega, on see, et ta aja jooksul oma lugu ilustas. See väide keskendub kahele üksikasjale, mis puudutavad taevaseid olevusi, keda Joseph väitis end näinud olevat: nende arvule ja identiteedile. Josephi esimese nägemuse ülestähenduste kirjeldus taevastest isikutest muutub aja jooksul üksikasjalikumaks. 1832. a ülestähendus ütleb: „Issand avas taevad mu kohal ning ma nägin Issandat.” Tema 1838. a ülestähendus avaldab: „Nägin ‥ kahte Isikut”, kellest üks tutvustas teist: „See on minu armas Poeg.” Selle tulemusena väidavad kriitikud, et Joseph Smith ütles alguses, et nägi ainult ühte isikut – Issandat –, aga väitis lõpuks, et nägi nii Isa kui ka Poega.⁹

Tõendite nägemiseks on ka teisi, järjekindlamaid viise. Kohe alguses tuleb tunnustada kõigi ülestähenduste põhilist kooskõla: neljast ülestähendusest kolm väidavad selgelt, et esimeses nägemuses ilmusid Joseph Smithile kaks isikut. Neist erineb vaid Joseph Smithi 1832. aasta ülestähendus, mida lugedes võib arvata, et räägitakse ainult ühest nendest kahest isikust. Kui lugeda seda nii, et see viitab ainult ühele taevasele isikule, siis tõenäoliselt isikule, kes andestas tema patud. Vastavalt hilisematele ülestähendustele ütles esimene jumalik isik Joseph Smithile, et ta kuulaks teist, Jeesust Kristust, kes edastas seejärel peamise sõnumi, mis kaasas ka sõnumit andestusest.¹⁰ Joseph Smithi 1832. aasta ülestähendus võis seega keskenduda Jeesusele Kristusele, andestuse toojale.

Teine viis selle 1832. aasta ülestähenduse lugemiseks on, et Joseph Smith viitas kahele isikule ja kutsus mõlemat Issandaks. Ilustamise argument põhineb oletusel, et 1832. aasta ülestähendus kirjeldab ainult ühe taevase isiku ilmumist. Kuid 1832. aasta ülestähendus ei ütle, et ilmus ainult üks isik. Pange tähele, et need kaks viidet „Issandale” on ajas eraldatud: kõigepealt avab „Issand” taevad; siis näeb Joseph Smith „Issandat”. Selle ülestähenduse selline lugemine on kooskõlas Josephi 1835. aasta ülestähendusega, milles ilmub esmalt üks isik, kellele peatselt järgneb teine isik. Seega võib 1832. aasta ülestähendust lugeda nii, et Joseph Smith nägi ühte isikut, kes seejärel tutvustas teist, ning kutsus neid mõlemaid Issandaks: „Issand avas mulle taevad ja ma nägin Issandat.”¹¹

Seega võib Josephi üha üksikasjalikumat kirjeldust vaadata kui tõendust suurenevast kaemusest, mis aja jooksul saadud kogemuste tõttu suureneb. Osaliselt võivad erinevused 1832. aasta ülestähenduse ja hilisemate ülestähenduste vahel olla seotud erinevusega kirjasõna ja kõnekeele vahel. 1832. aasta ülestähendus esindab Joseph Smithi esimest püüdlust oma ajalugu üles kirjutada. Samal aastal kirjutas ta sõbrale, et tunneb, et „mis puutub ‥ paberisse, sulepeasse ja tinti ‥ , on [tema kirjutised] kõverad, lünklikud, hajusad ja keelelt ebatäiuslikud”. Ta kutsus kirjasõna väikeseks, kitsaks vanglaks.¹² Hilisemate ülestähenduste ulatus on paremini mõistetav ja isegi oodatav, kui mõistame, et need olid tõenäoliselt dikteeritud ülestähendused, mis oli Joseph Smithi jaoks lihtne ja mugav lahendus ning võimaldas sõnadel kergemini voolata.

Kokkuvõte

Joseph Smith tunnistas korduvalt, et ta nägi imelist nägemust Jumal Isast ja Tema Pojast, Jeesusest Kristusest. Esimese nägemuse tõelisust ega ka sellevastaseid väiteid ei saa tõestada ainuüksi ajaloolisele uurimusele toetudes. Et teada tõde Joseph Smithi tunnistusest, on vaja, et iga siiras tõeotsija uuriks seda ülestähendust ja seejärel rakendaks küllaldast usku Kristusesse, et küsida Jumalalt siiras, alandlikus palves, kas see ülestähendus on tõsi. Kui tõeotsija küsib tõelise kavatsusega tegutseda Püha Vaimu avaldatud tõe ajel, siis tehakse talle ilmsiks tõde Joseph Smithi nägemuse kohta. Sel viisil võib iga inimene teada, et Joseph Smith rääkis ausalt, kui kuulutas: „Ma ju nägin nägemust, ma teadsin seda ja teadsin ka, et Jumal teab seda, ning ma ei saanud ega julgenudki seda eitada.”¹³

Kirik tunnustab õpetlaste panust selles artiklis esitatud ajaloolises sisus; nende tööd kasutatakse nende loaga.

Algselt avaldatud 2013. a novembris.