„20. õppetund. Õppetunni ettevalmistusmaterjal: Oma koha leidmine Hea Karjase lambataras”, Jeesus Kristus ja Tema igavikuline evangeelium: õpetaja juhend (2023)
„20. õppetund. Õppetunni ettevalmistusmaterjal”, Jeesus Kristus ja Tema igavikuline evangeelium: õpetaja juhend
20. õppetund. Õppetunni ettevalmistusmaterjal
Oma koha leidmine Hea Karjase lambataras
Kuhu te pöördute tröösti saamiseks, kui tunnete end üksildase, kadunu, kurva või unustatuna? Vanem Gary E. Stevenson Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist on öelnud: „Ma tunnen püsivat rahu, teades, et „Issand on mu karjane” (Ps 23:1; rõhutus lisatud) ja et Ta tunneb igaüht ning hoolitseb igaühe eest.” (Hingede karjatamine. – 2018. a sügisene üldkonverents) Mõelge uurimise käigus sellele, kuidas te võite tunda „püsivat rahu”, kui te saate teada, et Hea Karjane teid isiklikult ja jäädavalt armastab.
1. osa
Kuidas ma võin teada, et Hea Karjane minust hoolib?
Piibli aegadel armastas tõeline karjane oma lambaid ja hoolitses nende eest. Iga lambaga arvestati ja tal oli oma nimi. Karjane juhatas iga päev oma lambad toidu ja vee juurde. Kui lambad hulkuma läksid, otsis karjane nad üles. Öösiti pandi lambad kaitsvasse, lambataraks kutsutud aedikusse. Karjane lebas lambatara sissepääsu ees, et oma lambaid kiskjate eest kaitsta.
Palgaline pidas sellele vastupidiselt karja üle valvet vaid seetõttu, kuna talle selle eest maksti. Ta ei armastanud neid. Märgates ohtu, jättis palgaline lambad maha (vt Jh 10:12–13).
Sellele mitmekülgsele kujutluspildile tuginedes õpetas Jeesus, et Ta on Hea Karjane.
Kui Jeesus Kristus ilmus pärast ülestõusmist laamanlastele ja nefilastele, ütles Ta neile, et nad on need „teised lambad”, kellest Ta Jeruusalemma rahvale rääkis (3Ne 15:21). Ta selgitas, et oli veel „teisi lambaid”, kes samuti Teda kuulevad ja näevad (vt 3Ne 16:1–3). Päästja kuulutas: „Ma tunnen oma lambaid ja kõik nad on loetud.” (3Ne 18:31)
Hea Karjase armastusest Ta lammaste vastu õpetatakse kaunilt 23. laulus. Vanem Jeffrey R. Holland Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist on öelnud: „See armastatud laul tuletab meile meelde, et Jumal on alati üksikisikute Jumal, ja et Tema hoolekanne on ülimalt isiklik.” (For Times of Trouble, 2012, lk 206)
2. osa
Kuidas ma saan Hea Karjase tööle kaasa aidata?
Apostlid tundsid end kindlasti üksildasena, kui nende Karjane oli nad maha jätnud ja taevasse tõusnud. Te võite ette kujutada nende üllatust ja rõõmu, kui nad Teda hiljem kalastades taas kaldal nägid. Kui nad maale saabusid, einestasid nad koos Temaga. Tookord küsis Jeesus Peetruselt kolm korda, kas ta armastab Teda. Peetrus vastas iga kord „jah”. Ja iga kord juhatas Issand Peetrust Tema lambaid või tallekesi söötma (vt Jh 21:15–17). Täieliku loo nägemiseks Peetruse kogemuse kohta võiksite vaadata videot „Feed My Sheep” (Sööda mu lambaid; 5:45).
Noorte Naiste üldjuhataja, Bonnie H. Cordon, on öelnud selle kogemuse kohta järgmist:
„Keskendudes oma lammastele, soovis Päästja, et Peetrus teeks seda, mida Tema teeks, kui Ta seal oleks. Ta palus Peetrusel saada karjaseks.
‥ President Russell M. Nelson [esitas] samasuguse kutse meile, et toidaksime meie Isa lambaid veelgi pühamal viisil ja teeksime seda teenimise kaudu (vt Russell M. Nelson. Teenimine. – 2018. a kevadine üldkonverents).
Selleks, et see kutse tõhusalt vastu võtta, peaksime arendama karjase südant ja mõistma Issanda lammaste vajadusi. Kuidas me saame karjasteks, kelleks Issand tahab, et me saaksime?
Nagu kõigi küsimuste puhul, võime vaadata meie Päästja Jeesuse Kristuse, hea karjase poole.” (Karjaseks saamine. – 2018. a sügisene üldkonverents)
Kord kritiseerisid juutide usujuhid Päästja sureliku teenimistöö ajal Jeesust selle eest, et Ta sõi koos patustega. Vastuseks jagas Ta tähendamissõna kadunud lambast.
Vanem Stevenson on õpetanud:
„Vennad ja õed! Kadunud lambaid teenides võivad meile osaks saada suurimad mured ja suurim tasu. Kiriku liikmed Mormoni Raamatus „vaatasid oma rahva järele ja kosutasid neid sellega, mis õigemeelsusele kohane” (Mo 23:18). Me saame järgida nende eeskuju ja pidada meeles, et teenimist juhib Vaim, mis on paindlik ja kohandatud iga liikme vajadustele (vt „Teenimine tugevdatud Melkisedeki kvoorumite ja Abiühingutega”. – ministering.ChurchofJesusChrist.org).” (Hingede karjatamine. – 2018. a sügisene üldkonverents)
3. osa
Mida ma peaksin tegema, kui ma ei tunne, et ma Hea Karjase tarasse kuulun?
Ajuti võib esineda aegu, mil mõni teie tuttav tunneb, et ta ei mahu viimse aja püha „vormi” või et ta ei kuulu kirikusse. (Võib-olla liigitate ka iseennast sellesse kategooriasse.) Mõni tunneb end nii, kuna ta on uus liige, tunneb süüd mineviku valikute pärast, on oma riiete või välimuse poolest teistest erinev, tal on majanduslikke raskusi või pereprobleeme, ta muretseb, et ta tunnistus vangub, tal on probleeme vaimse tervisega, ta tunneb veetlust samast soost inimeste vastu või on uje, väheaktiivne või kuulub rassilisse vähemusse.
Kui te tunnete, et teid peetakse tähtsusetuks, teiega ei arvestata, teid mõistetakse hukka või ignoreeritakse, siis pöörduge Päästja poole, et saada Temalt kinnitust, et te olete Talle kallis ja et Ta tahab, et te Ta tarasse kuuluksite (vt ÕL 18:10; Al 31:35; Js 43:4). Nefi õpetas, et Päästja kutsub „kõiki enda juurde tulema ja saama osa tema headusest; ja ta ei tõrju tagasi kedagi, kes tuleb tema juurde, ei musta ega valget, orja ega vaba, meest ega naist; ‥ kõik on Jumalale ühesugused” (2Ne 26:33).
Abiühingu üldjuhatuses nõuandjana teeninud õde Sharon Eubank suunab meid Päästja poole, kui me „ei tunne ‥ end omaks võetute või omaks võetavatena”:
„Uues Testamendis räägitakse Jeesuse suurtest püüetest jõuda kõiksugu inimesteni: pidalitõbiste, maksukogujate, laste, galilealaste, hoorade, naiste, variseride, patustajate, samaarlaste, leskede, Rooma sõdurite, abielurikkujate, rituaalselt roojasteni. Peaaegu igas loos pöördub Ta kellegi poole, keda polnud ühiskonnas tavamõistes omaks võetud.” (Kristus: valgus, mis paistab pimeduses. – 2019. a kevadine üldkonverents)
Mõelge oma koha peale Hea Karjase taras ja lugege allolevat Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikme, vanem Robert D. Halesi mõtteavaldust või vaadake videot „Is There a Place for Me? ” (Kas minu jaoks on kohta? 3:59), milles kõneleb vanem D. Todd Christofferson Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist.
„Me kõik kuulume pühade kogukonda, me kõik vajame üksteist ja me kõik töötame sama eesmärgi nimel. Oma erinevusi arvestades võiks igaüks meist ennast sellest koguduseperest eraldada. Kuid me ei tohiks eneses adutud erinevuste tõttu kõrvale jääda ega eraldada ennast võimalustest. Jagagem selle asemel oma andeid ja talente teistega, tuues neile lootusesära ja rõõmu ning ülendades seda tehes omaenda vaimu.” (Belonging to a Ward Family. – Ensign, märts 1996, lk 16)