Kuidas ma saan aidata neil, kes on minu koguduses või vaias, tunda, et neid armastatakse, hinnatakse ja vajatakse?

Inimesed peavad tundma end vajalikuna

Kiriku liikmetena on meil kõigil kohustus luua igale oma vennale ja õele toetav ja armastav keskkond. Selline tugivõrgustik muudab surelikkuse erinevaid aspekte kogedes evangeeliumi järgi elamise ja Vaimu otsimise palju kergemaks.

„Ma ei usu, et olen kunagi kohanud kedagi, kes ei oleks tahtnud kuuluda kohta, kus tunneb end väärtuslikuna, tunneb, et on hinnaline.

Võib olla palju põhjusi, miks inimesed kahtlevad, kas nende joaks on kohta, ja küsivad endalt, kas ma sobin siia? Kas ma kuulun siia? Kas nad tõesti vajavad mind? Ja ma tahan otsustavalt vastata: jah!

Ma mõtlen Pauluse kasutatud võrdkujule, mida ma väga armastan, [kus] Kirik on Kristuse ihu. Ta ütleb, et me oleme ristitud sellesse ihusse. Ta ütleb, et see on üks ihu. Palju liikmeid, kuid üks ihu.

Ma mõistan, kui inimesed mõnikord tunnevad, et neid ei pruugi vaja olla. Ja vahel on teised süüdi, sest ütlevad, et ei vaja üht inimest või ei vaja teist inimest. Meil on hea nii, nagu me oleme. Kumbki väide pole õige. See ei ole kristlik käitumine. Kristus ei näe meid sellisel viisil. Ta näeb meid kõiki lõputult väärtuslikena. Ja ükskõik millises olukorras me hetkel ka ei oleks, Kristuse ihu on olemas, et toetada iga liiget. Kui inimene tunneb end isoleerituna – ma ei eita selle tunde olemasolu ja seda, miks niimoodi tunda on väga loomulik –, peaks igaüks meist, millal iganes see tunne meid tabab, peatuma ja mõtlema: Jeesus Kristus suri minu eest. Jeesus Kristus pidas mind oma vere vääriliseks. Ja Ta armastab mind. Ta loodab minule. Ja Ta saab minu elu muuta. Tema arm võib mind muuta. Ja võib-olla see inimene, kes istub minu kõrval, ignoreerib mind või tahab isegi eemale nihkuda, tema võib-olla ei armasta mind. Aga see ei muuda reaalsust, mida Kristus minu vastu tunneb, ja võimalusi, mis mul Kristuses on.

Tunnen südamevalu, kui keegi tuleb ja ütleb väga haavatavalt: „Ma tahan proovida. Ma tahan siin olla,” ja talle saab osaks ebasõbralikkus või huvipuudus. See on traagiline. See on tõesti traagiline. Me peame olema sellest paremad.

Mitmekesisus, mida me praegu Kirikus näeme, võib olla alles algus. Ausalt öeldes ma arvan, et me näeme üha suuremat ja suuremat mitmekesisust. Muistses Kirikus oli tohutu mitmekesisus. Ja mitte ainult mitmekesisus mitmekesisuse pärast, vaid selleks, et inimesed saaks kaasa tuua erinevaid andeid ja vaatenurki. Inimeste kogemuste, tausta ning probleemide mitmekesisus näitab meile, mis on Kristuse evangeeliumis tegelikult oluline. Ja et suur osa muust, mis on võib-olla aja jooksul omandatud ja on pigem kultuuriline kui õpetuslik, võib jääda tagaplaanile ja me saame tõesti õppida, kuidas olla jüngrid.” (D. Todd Christofferson. Is There a Place for Me? ChurchofJesusChrist.org)