„27. õppetund. Õppetunniks ettevalmistav materjal: Usk, lootus ja ligimesearmastus”, Mormoni Raamatu õpetussõnad ja õpetus: õpetaja materjal (2021)
„27. õppetund. Õppetunniks ettevalmistav materjal”, Mormoni Raamatu õpetussõnad ja õpetus: õpetaja materjal
27. õppetund. Õppetunniks ettevalmistav materjal
Usk, lootus ja ligimesearmastus
Esimeses Presidentkonnas teeninud president Dieter F. Uchtdorf õpetas: „Usk, lootus ja ligimesearmastus täiendavad üksteist ning ühe kasvades kasvab ka teine. ‥ Need kolm omadust – usk, lootus ja ligimesearmastus – töötavad koos, tuginedes Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumi tõele ja valgusele, ning juhivad meid rohkete heade tegudeni [vt Al 7:24].” (Lootuse piiritu vägi. – 2008. a sügisene üldkonverents; vt Mn 10:20) Mõtelge seda materjali uurides, mida saaksite teha, et need jumalikud omadused täielikumalt oma ellu lisada.
1. osa
Kuidas mõjutab meie usk Jeesusesse Kristusesse meie lootust?
Pärast nefilaste tsivilisatsiooni hävitamist jäi Moroni üksi Mormoni Raamatut lõpuni kirjutama. Ta lisas ka mõned oma isa Mormoni õpetused, mille hulgas oli jutlus usust, lootusest ja ligimesearmastusest (vt Mn 7:1).
Juhataja M. Russell Ballard Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist õpetas järgmist usu ja lootuse vahelise seose kohta.
„Usk Issandasse Jeesusesse Kristusesse – tõeline usk, täiehingeline ja kõigutamatu – on universumis arvestatav vägi. See võib olla vägi, mille kaudu tehakse imesid. Või see võib olla sisemise jõu allikas, mille kaudu leiame rahu, tröösti ja julgust hakkama saada.
Kui me oma usu ja usalduse tööle rakendame, sünnib lootus. Lootus kasvab usust ning annab kõigele, mida me teeme, tähenduse ja eesmärgi. See võib anda meile isegi rahuliku kindlustunde, et peame elama õnnelikult maailmas, mis on küps ülekohtust, õnnetusest ja ebaõiglusest.” (The Joy of Hope Fulfilled. – Ensign, nov 1992, lk 32)
2. osa
Kuidas võime suurendada oma võimet lootust tunda?
Kui Moroni tegi kokkuvõtte jeredlaste ülestähendustest, kaasas ta prohvet Eteri õpetused usust. Seejärel rääkis ta paljudest imedest, mis leidsid aset tänu usule Jeesusesse Kristusesse. (Vt Et 12:3–22.) Moroni selgitas, et „usk on midagi, mida loodetakse ja mida ei nähta” (s 6).
President Uchtdorf ütles lootuse piiritu väe kohta järgmist:
„Lootus on Vaimu and [vt Mn 8:26]. See on lootus, et tänu Jeesuse Kristuse lepitusele ja Tema ülestõusmise väele tõstetakse meid igavesse ellu ning seda tänu meie usule Päästjasse [vt Mn 7:41]. Sedasorti lootus on nii lubadusega põhimõte kui ka käsk (vt Kl 1:21–23), mis kannab − nagu kõik käsud – kohustust, et me peame selle muutma aktiivseks osaks oma elust ning saama jagu kiusatusest kaotada lootus. Lootus meie Taevase Isa halastavale õnneplaanile toob rahu (vt Rm 15:13), halastust (vt Ps 33:22), rõõmu (vt Rm 12:12) ja heameelt (vt Õp 10:28). Lunastuse lootus on meie kaitsekiiver (vt 1Ts 5:8), meie usu alus (vt Hb 11:1; Mn 7:40) ja hinge ankur (vt Hb 6:19; Et 12:4).” (Lootuse piiritu vägi. – 2008. a sügisene üldkonverents)
3. osa
Millist mõju võib ligimesearmastus avaldada meie suhetele teiste ja Jeesuse Kristusega?
Pärast usust ja lootusest rääkimist lõpetas Mormon oma jutluse, keskendudes ligimesearmastusele, mis on „Kristuse puhas armastus” (Mn 7:47).
Juhataja Jean B. Bingham, Abiühingu üldjuhataja, täheldas:
„Loomulikult on täiuslik ligimesearmastuse kehastus Jeesus Kristus. Enne surelikkust enese pakkumine meie Päästjaks, Tema teod surelikus elus, Ta taevane lepituseand ja jätkuvad jõupingutused, et meid Taevase Isa juurde tagasi tuua, on ülimad ligimesearmastuse väljendused. Ta keskendub oma töös vaid ühele: oma Isa armastamisele, mida Ta väljendab meid kõiki armastades. ‥
Tunnistan, et kui me järgime Tema täiuslikku eeskuju, võime me saada ligimesearmastuse anni, mis toob meile suurt rõõmu selles elus ja lubatud igavese elu õnnistuse meie Taevaisa juures.” (Toon oma koju evangeeliumi valgust. – 2016. a sügisene üldkonverents)
Mõeldes Päästja eeskujule, kaaluge, kuidas võiks ligimesearmastus teie igapäevaelus välja näha. President Thomas S. Monson on õpetanud:
„Ma pean silmas armastust, mis aitab meil olla osavõtlik, kaastundlik ja armuline mitte üksnes haiguste, kannatuste ja murede korral, vaid ka neil aegadel, kui inimesed oma nõrkuse tõttu vigu teevad.
Meil on vaja armastust, mis märkab neid, keda ei panda tähele, armastust, mis annab lootust neile, kes on heidutatud, aitab neid, kes on raskustes. Tõeline ligimesearmastus väljendub armastavates tegudes. Ligimesearmastust vajatakse kõikjal.
Me vajame ligimesearmastust, mis ei tunne rõõmu kellegi ebaõnnest ega räägi sellest teistele, välja arvatud juhul, kui sellega saab õnnetusse sattunut aidata. Ameerika pedagoog ja poliitik Horace Mann on kord öelnud: „Haletsust tunda on inimlik, sellest vabastamine jumalik” [Horace Mann, Lectures on Education (1845), lk 297].
Armastus tähendab kannatlikkust kellegagi, kes on meid alt vedanud. See tähendab, et me hoidume kergesti solvumisest. Me lepime nõrkuste ja puudustega. Me võtame inimesi sellistena, nagu nad on. Me näeme välimusest kaugemale, omadusi, mida ei tuhmista aeg. See tähendab, et me ei kipu teisi sildistama.” (Armastus ei hävi ilmaski! – 2010. a sügisene üldkonverents)