18. peatükk

Me usume, et tuleb olla aus

„Kui soovime, et Õpetaja ja Püha Vaim oleksid meiega, peame olema iseenda, Jumala ja ligimese vastu ausad.”

Howard W. Hunteri elust

Kord enne ekskursiooni Hearsti lossi Californias läksid president ja õde Hunter koos ühe teise paariga väikesesse poodi. Poes ringi vaadates „läks vanem Hunter leti äärde, tõstis endale lagritsat ja maksis kassapidajale 10 penni”. Seejärel istusid paarid taas autosse ja asusid lossi poole teele. Teel olles „saatis vanem Hunter lagritsa korda-paar ringi käima ning ühtäkki mõistis ta, et on neid valesti lugenud, sest pakis oli kümne makstud lagritsa asemel üksteist.

Ta oleks võinud selle vea lihtsalt sinnapaika jätta. Tegu oli ju kõigest ühe penniga ning neil oli vaja ekskursioonile kiirustada. Kes oleks vahet märganud või sellest üldse hoolinud? Ent ta ei kõhelnud kordagi. Ta pööras ringi ja sõitis tagasi poe juurde. ‥ Seal selgitas ta teisele teenindajale, milles asi, vabandas eksituse pärast ja maksis üllatunud kassapidajale puudujäänud penni.”¹

Howard W. Hunter pidas oluliseks olla aus nii suurtes kui ka väikestes asjades.

Ta õpetas oma poegadele ausust eeskuju kaudu. „Kõik see, mida tean aususe ja ausameelsuse kohta, on jõudnud minuni lugude kaudu, mida olen kuulnud oma isast,” on Richard Hunter öelnud. Kord läks Richard koos isaga ühele ärikoosolekule, kus arutati keerukat projekti. Vahepausi ajal õues olles vestles Richard ühe mehega koosolekust. Richard avaldas arvamust, et enne projektiga alustamist tuleb tõenäoliselt kaua oodata, et ajada korda tohututes kogustes juriidilisi dokumente. Mees parandas Richardit öeldes, et projekt võib alata enne dokumentide vormistamist, kuna kõik teavad, et Howard W. Hunter teeb alati ära, mida ta on teha lubanud.²

President Hunter kõneles 1962. aastal Kiriku noortele ja toonitas oma veendumust, kui oluline on olla aus:

„Neil, kes on ausad, seisab ees õnnelik elu. Tuleb olla aus oma isa ja emaga ja seda kõiges, nii kohtamisi, koolitöid, sõpru kui ka kirikuskäimist puudutavas. Tuleb olla aus oma piiskopiga – kuulata tema nõu, rääkida talle enda kohta tõtt, maksta täiskümnist ja elada puhast elu. Aus tuleb olla ka koolis – kunagi ei tohi spikerdada, olgu siis klassis või ühiselamus. Alati tuleb ausalt maksta oma piletite eest, olgu siis kas kinno, mängima või peole minnes. Tuleb olla aus oma poiss- või tüdruksõbraga ega tohi teda kunagi ära kasutada, petta ega kiusatusse viia. Meil tuleb olla aus ka Issandaga.”³

Mooses hoidmas kivitahvleid — Kümnes käsus seisab manitsus: „Sa ei tohi tunnistada oma ligimese vastu valetunnistajana!” (2Ms 20:16.)

Howard W. Hunteri õpetused

Issand manitseb meid olema ausad.

Pühakirjad on pilgeni täis manitsusi ja käskudes rõhutatakse pidevalt vajadust olla aus. Kujutame ette, et need on kirjas suurte tähtedega: „SA EI TOHI” – sa ei tohi varastada; sa ei tohi anda valetunnistust; sa ei tohi himustada (vt 2Ms 20:15–17). ‥

Mõned levinumad näited ebaaususest on järgmised:

1. Varastamine. Harva loen ajalehte, ilma et leiaksin sealt arvukalt uudiseid murd-, tasku- ja autovargustest, röövimistest, näppamistest ja tuhandetest muudest süütegudest. Taskuvargusi tuleb ette isegi meie kogudusehoonetes.

2. Valetamine. Samuti on ajalehtedes lugusid petturlikest finants- ja äritehingutest, investeerimispettustest ja paljust muust, mis on avalikkuse ette toodud. Leidub neid, kes spikerdavad kogu koolitee, ja neid, kes teevad seda ka eksamitel.

3. Tarkuse Sõna rikkumine. Tegu on Kiriku käitumisnormiga ja seda rikkudes maailma seadusi ei rikuta. Kuid te olete selle kohta saanud teada Issanda sõna.

4. Liikluseeskirjade rikkumine. Ei saa olla muidu aus ja rikkuda ühiskonna ja valitsuse kehtestatud seadusi, mis on ette nähtud teiste heaoluks.⁴

„Sa ei tohi tunnistada oma ligimese vastu valetunnistajana!” (2Ms 20:16.) Selle käsuga viidatakse peamiselt valetunnistuse andmisele kohtutoimingutes, kuid see laieneb ka kõigile muudele valeväidetele. Igasugune vale, mis kellegi vara või mainet kahjustab, on selle seaduse vaimu ja kirjatähega vastuolus. Seda käsku rikutakse ka tõde varjates, kui sellega kaasneb mainitud kahju.

„Sa ei tohi himustada oma ligimese koda! Sa ei tohi himustada oma ligimese naist, sulast ega ümmardajat, härga ega eeslit ega midagi, mis su ligimese päralt on!” (2Ms 20:17.) Himustamine on see, kui ihaldatakse või soovitakse endale midagi sellist, mis kuulub kellelegi teisele. Heade asjade soovimine pole kuritegu, kuid soov need kelleltki ebaseaduslikult ära võtta, on vale. Siinkohal tuleb meil mõista, et hea ja halb ei sünni siis, kui tegu toime pannakse, vaid siis, kui keegi oma südame millegi külge aheldab.⁵

Issand vihkab ülbeid silmi; valelikku keelt; südant, mis sepitseb nurjatuid kavatsusi; jalgu, mis kiiresti jooksevad kurja poole ning valetunnistajat, kes väidab valet ja tõstab riidu (vt Õp 6:16–19). Kas meie kui viimse aja pühad saame endale lubada midagi, mida Issand vihkab? Kui tihti on ta laitnud maha ebaaususe?⁶

Me arendame ausust väikeste igapäevaste tegudega.

Kui peame oma suhet Päästjaga oluliseks, siis tuleb meil olla ausad nii väikestes kui ka suurtes asjades.⁷

Edukaks saada pürgides veedame palju aega, mõeldes ja uurides seda, mis on keerukas, ja võtame harva aega selleks, mis on lihtne. Ent just lihtsad asjad on need, millele me ehitame ja milleta ei saa meie vundament olla tugev. Võime imetleda taevani kõrguvat ehitist selle suuruse pärast, kuid ilma kividest, terasest ja betoonist vundamendita see püsti ei püsiks.

Sama vundament peab olema ka iseloomul. Juhin teie tähelepanu aususe põhimõttele. Miks on nii, et paljud usuvad kõrgeid ja üllaid aususe põhimõtteid, kuid jäägitult ausad on nõus olema vaid vähesed?

Aastaid tagasi seisid meie kogudusehoonete seintel plakatid pealkirjaga „Ole iseenda vastu aus”. Enamikul nendest oli peetud silmas väikesi igapäevasi asju. Just nii ausust arendataksegi.

Mõned tunnistavad, et on vale olla ebaaus suurtes asjades, kuid usuvad, et väikeste ja vähemtähtsate teemade puhul on see vabandatav. ‥

Mulle meenub üks noormees vaiast, kus teenisin vaiajuhatajana. Ta käis ringi kambaga, kus peeti vahvaks teha asju, mis polnud õiged. Paaril korral tabati ta pisirikkumistelt. Ühel päeval helistati mulle politseijaoskonnast ja öeldi, et ta on liikluseeskirjade rikkumise pärast kinni peetud. Ta võeti vahele kiiruse ületamise eest ning enne seda oli ta teinud veel üht-teist. Teades, et kõik see, mida ta teeb, võib takistada teda misjonile minemast, võttis ta end lõpuks kokku ja sai 19-aastaselt misjonikutse.

Ma ei unusta kunagi seda vestlust, mille me pärast tema misjonit maha pidasime. Ta rääkis, et misjonil olles oli ta tihti mõelnud nendele probleemidele, mida ta põhjustas, kuna arvas ekslikult, et väikesed rikkumised pole nii tähtsad. Kuid ta elus oli aset leidnud suur muutus. Ta oli hakanud mõistma, et seadusi rikkudes ei saa olla õnnelik, olgu siis tegu Jumala seaduse või nende seadustega, mille on kehtestanud ühiskond.⁸

Kui oleme oma isiklikes ja äriasjades ausad ja õiglased, siis teenime Jumalat.

Religioon võib olla osa meie igapäevatööst – olgu siis ärivallas, ostmises ja müümises, ehitamises, transportimises, tootmises, kauplemises või tehes kõike seda, mida me ametialaselt teeme. Ausalt ja õiglaselt äri ajades teenime Jumalat samamoodi nagu pühapäeval kirikus. Tõelisi kristlikke põhimõtteid ei saa hoida äri- ja igapäevastest tegevustest lahus.⁹

Kui religioon meile üldse korda läheb, siis peaks see mõjutama meie elu. Ma ei arva, et usundi saaks taandada vaid pühapäeval kirikus tund aega kestvaks jutluseks, kui tahame, et see omaks meie elus tähendust. Kui see ei kandu üle meie isiklikku, pere- ja tööellu ning kõigesse, mida me teeme, siis pole sel usundil meie jaoks mingit väärtust ja sellest saab ebajumal, mille me kuhugi kõrgele asetame ja mida aeg-ajalt kummardame.¹⁰

Milline suur muutus küll maailmas toimuks, kui kõik võiksid ausust puudutavates küsimustes üksteise peale loota. Inimesed saaksid siis üksteist isiklikes ja äriasjades täielikult usaldada. Usaldamatus töötajate ja juhtkonna vahel kaoks. Valitsuses ja avalikus sektoris pääseks mõjule ausameelsus ja rahvused elaksid koos rahus, mitte ärevuses, nagu praegune maailm. ‥

Mõned on nõus äritehingutes ebaausaid võimalusi ära kasutama, kui need neil tekivad. Nad õigustavad end, öeldes, et ärimaailmas tulebki kõik pakutud võimalused vastu võtta. Selliste tehingute pealt võib teenida suuri summasid, kuid põhimõtteliselt ei erine see kassapidajalt saadud üleliigse sendi mittetagastamisest. See on üks viis, kuidas petta.¹¹

Lubage mul pakkuda välja auväärse töö definitsioon. Auväärne töö on aus töö. Selle eest saadakse õiglast palka ning pole mingit petmist, valetamist ega vassimist. Selle töö tulemus on kvaliteetne ning tööandja, klient või patsient saab selle eest rohkem, kui oli oodanud. Auväärne töö on eetiline. Selles pole midagi sellist, mis avalikke huve või eetikat riivaks. Näiteks ei hõlma see alkoholi, illegaalseid narkootikume ega hasartmänge. Auväärne töö on kasulik. Selle kaudu pakutakse tooteid või teenuseid, mis muudavad maailma paremaks.

Iiob palvetamas — Iiob kuulutas: „Kuni ma pole hinge heitnud, ei loobu ma oma vagadusest.” (Ii 27:5.)

Ausameelsus kaitseb meid kurja eest, aitab olla edukad ja päästab meie hinge.

Kuradi kiusatused ümbritsevad meid igast küljest. Ilma ausameelsuse kaitseta jääksime kõiksugu pattude ja valskuste meelevalda.

Iiobil polnud sellega mingit probleemi. Tema enda ausameelsus kaitses teda. Ta kirjeldab oma tundeid järgmiselt:

„Niikaua kui minus on veel hingeõhku ja mu ninas Jumala hõngu,

ei räägi mu huuled valet ega kõnele mu keel kavalasti! ‥

Ma hoian kinni oma õigusest ega jäta seda, mu süda ei laida mind ühegi mu elupäeva pärast!” (Ii 27:3–4, 6).

Kui innustav! Tänu tema jõule polnud tal lihtlabaste kiusatuste pärast, mis teisi komistama panevad, mingit muret. Iiob oli kindlustanud oma elu jõu ja rahuloluga, mida isegi Saatan isiklikult põrmustada ei suutnud. Huvitav on näha, kuidas Jumal oma heameelt väljendas: „Tema sarnast maa peal ei ole: ta on vaga ja õiglane mees, kardab Jumalat ja hoidub kurjast. Veelgi peab ta kinni oma vagadusest” (Ii 2:3).

Seda sorti ausameelsus on täielikult kättesaadav ka meile. Kui seda tõhusalt kasutada, lahendaks see kõik probleemid nii valitsustasandil, usumaailmas, tööstuses kui ka isiklikus elus. See pühiks minema sellised nuhtlused nagu kuritegevus, lahutused, vaesus ja viletsus. See pärjaks meid eduga siinilmas ja päästaks meie hinge teispoolsuses.

Üks meie elu suurimaid saavutusi on juurutada endas siirast ausameelsust. See tähendab muutumist vaimselt arukaks, intellektuaalselt siiraks, eetiliselt ausaks ja alati isiklikult vastutavaks Jumala ees. Ausameelsus on kuldvõtmeke, mis avab ukse edule ükskõik millises vallas.

Aus olemine iseenda, teiste ja Jumala vastu valmistab tõelist rõõmu.

Tihti kõneleme kirjakohast: „Inimesed on, et nad võiksid tunda rõõmu” (2Ne 2:25). Aus olemine valmistab rõõmu. Las ma selgitan, kuidas. See tähendab, et teiega võib viibida Õpetaja ja Püha Vaim. Ebaausus jätab teid nendest õnnistustest ilma. Kas suudate ette kujutada Õpetajat või Püha Vaimu viibimas selle juures, kes valetab või petab? ‥

Peaksime alati meeles pidama, et me pole üksi. Ükski tegu ei jää nägemata, ükski sõna ei jää kuulmata, ükski peas haudutud mõte ei jää Jumalale märkamata. Ükski pimedus ei suuda meie tegusid varjata. Meil tuleb enne mõelda ja siis teha.

Või arvate, et olete tüssates üksi? Kas arvate, et eksamil spikerdamine jääb märkamata, kui kedagi teist peale teie klassis ei ole? Peame olema ausad ka enda vastu. Kui soovime, et Õpetaja ja Püha Vaim oleksid meiega, peame olema iseenda, Jumala ja ligimese vastu ausad. Sellega kaasneb suur rõõm.¹⁴

Issand teab meie kõige salajasemaid mõtteid (vt ÕL 6:16). Ta teab iga meie tegu. Ühel päeval me kohtume temaga ja vaatame talle silma. Kas oleme siis oma elu ülestähenduse üle uhked?

Me koostame seda iga päev. Seal on kirjas iga meie tegu ja mõte. Kas oleme selle üle uhked? Me võime olla uhked, kui oleme andnud endast parima – kui oleme olnud ausad iseenda, oma lähedaste, sõprade ja kogu inimkonna vastu. ‥

Õnnistatud on need, kes on ausad. ‥

Õnnistatud on need, kes on olnud Issandale kuulekad.

Nad on vabad ja õnnistatud ning võivad käia püstipäi. Nad peavad endast lugu. Neist peavad lugu need, kes neid kõige paremini tunnevad.

Mis kõige tähtsam, neid austab ja õnnistab Taevane Isa. Jeesus kutsub meid end järgima. Tema teed on sirged ja puhtad, õiglased ja ausad. Järgigem teda õnnelikku ja külluslikku ellu. See on ainus tee.¹⁵

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Küsimused

Vaadake 1. osast üle president Hunteri näited ebaaususest. Millised on mõned nende ebaausate tegude tagajärjed? Mida võivad need tagajärjed meile õpetada selle kohta, miks Issand ausust nii tähtsaks peab?
Mõtisklege president Hunteri õpetuste üle, kuidas olla aus väikestes asjades ja aus iseenda vastu (vt 2. osa). Miks peame olema ausad väikestes asjades? Mida tähendab olla aus iseenda vastu? Kuidas saame üle kiusatusest vabandada välja näiliselt väikesi ebaausaid tegusid?
President Hunter rõhutab vajadust muuta religioon osaks igapäevaelust (vt 3. osa). Kuidas saaksime selles osas välja toodud õpetusi paremini ellu rakendada? Kuidas õpetada tõhusamalt aususe põhimõtet kodus?
4. osas mainib president Hunter õnnistusi, mis ausameelse eluga kaasnevad. Kuidas saada ausameelsemaks? Kuidas on teid õnnistatud, kui olete Issanda käitumisnormidele truuks jäänud?
Mil moel valmistab aus olemine meile rõõmu? (vt 5. osa.) Miks on vaja Püha Vaimu kaasluse saamiseks aus olla? Kuidas aus olemine meid vabaks teeb?

Samateemalised pühakirjakohad:

Ii 27:5; 31:5–6; Ps 15; Õp 20:7; Al 53:20–21; ÕL 10:25–28; 42:20–21, 27; 51:9; 124:15; 136:20, 25–26; 13. UA

Abiks uurimisel

Lugedes „tõmba joon alla ja märgista sõnad või sõnarühmad, et võiksid eristada ühes salmis olevaid ideid. ‥ Kirjuta lehekülgede äärele viiteid, mis selgitavad uuritavat lõiku.” (Jutlusta minu evangeeliumi, 2004, lk 23.)