1 Ja nüüd, sündis, et Lakooneus, maa valitseja, sai kuueteistkümnendal aastal pärast Kristuse tulemist kirja röövlijõugu juhilt ja pealikult; ja need on sõnad, mis olid kirjutatud, öeldes:

2 Lakooneus, maa õilsaim ja ülim valitseja, vaata, ma kirjutan sulle selle kirja ja avaldan sulle ülisuurt kiitust sinu vankumatuse eest ja ka sinu rahva vankumatuse eest selle kaitsmisel, mida te peate oma õiguseks ja vabaduseks; jah, te seisate hästi, otsekui toetaks teid mingi jumala käsi teie vabaduse ja teie vara ja teie maa kaitsmisel ehk selle kaitsmisel, mida te nõnda nimetate.

3 Ja mul oleks kahju, õilsaim Lakooneus, kui sa oleksid nii rumal ja tühine, et mõtleksid, et te võite vastu panna nii paljudele julgetele meestele, kes on minu käsutuses, kes seisavad praegu relvastatult ja ootavad suure kannatamatusega sõnu – Minge alla ja rünnake nefilasi ning hävitage nad!

4 Ja mina, teades nende vallutamatut vaimu neid lahinguväljal proovile pannes ja teades nende igavikulist viha teie vastu paljude nurjatuste pärast, mida te olete neile teinud; seepärast, kui nad teid ründaksid, nuhtleksid nad teid täieliku hävitusega.

5 Seepärast olen ma kirjutanud selle kirja, pitseerides selle oma käega, mõeldes teie heaolule teie vankumatuse pärast selles, mida te usute olevat õige, ja teie õilsa vaimu pärast lahinguväljal.

6 Seepärast ma kirjutan sulle, soovides, et te pigem loovutaksite sellele minu rahvale oma linnad, maad ja varad, kui et nad nuhtleksid teid mõõgaga ja teie peale tuleks hävitus.

7 Ehk teiste sõnadega, andke meile alla ja ühinege meiega ja saage tuttavaks meie salajaste töödega ja saage meie vendadeks, et te oleksite nagu meie – mitte meie orjad, vaid kõiges meie vennad ja kaaslased.

8 Ja vaata, ma vannun sulle, et kui te teete seda vandega, siis teid ei hävitata; kui te aga seda ei tee, siis vannun mina sulle vandega, et järgmisel kuul käsin ma oma sõjavägedel tulla alla teie vastu ja nad ei hoia end tagasi ega heida armu, vaid tapavad teid ja lasevad mõõgal langeda teie peale, kuni te surete välja.

9 Ja vaata, mina olen Gidiaani; ja ma olen selle Gadiantoni salaühingu valitseja; ja ma tean, et see liit ja selle teod on head; ja need on vanast ajast ja need on pärandatud meile.

10 Ja ma kirjutan selle kirja sulle, Lakooneus, ja ma loodan, et te annate meile ära oma maad ja oma vara ilma verevalamiseta, et see minu rahvas, kes on lahknenud teist teie pahelisuse pärast, võiks tagasi saada oma õigused ja valitsemisvõimu, sest te võtsite nendelt õiguse valitsemisvõimule; aga kui te seda ei tee, maksan ma teile kätte nendele tehtud nurjatuste eest. Mina olen Gidiaani.

11 Ja nüüd, sündis, et kui Lakooneus sai selle kirja, oli ta ülimalt hämmastunud Gidiaani julgusest nõuda nefilaste maad endale ja samuti ähvardada rahvast ja lubada kätte maksta neile tehtud nurjatuste eest, kellele polnud kunagi nurjatused osaks saanud peale selle, et nad olid iseenda suhtes nurjatud olnud, lüües lahku nende paheliste ja jäledate röövlite poolele.

12 Nüüd, vaata, see Lakooneus, valitseja, oli õiglane mees ja röövli nõudmised ja ähvardused ei hirmutanud teda; seepärast ei võtnud ta kuulda Gidiaani, röövlite pealiku kirja, vaid lasi oma rahval hüüda Issanda poole, et ta annaks neile jõudu ajaks, mil röövlid tulevad alla nende vastu.

13 Jah, ta saatis läkituse kogu rahvale, et nad koguksid oma naised ja oma lapsed, oma pudulojuste ja veisekarjad ja kõik oma varanduse peale oma maa ühte kohta.

14 Ja ta käskis neil ehitada enda ümber kindlustusi ja nende tugevus pidi olema ülimalt suur. Ja ta käskis, et väed, nii nefilaste kui ka laamanlaste omad ehk kõikide nende omad, kes olid arvatud nefilaste hulka, oleksid paigutatud valvuritena ümberringi, et valvata ja kaitsta neid röövlite eest päeval ja ööl.

15 Jah, ta ütles neile: Nii tõesti, kui Issand elab, kui te ei paranda meelt kõigist oma süütegudest ega hüüa Issanda poole, te ei pääse mitte kuidagi nende Gadiantoni röövlite käest.

16 Ja nii suured ja imepärased olid Lakooneuse sõnad ja prohvetlikud kuulutused, et need tekitasid hirmu kogu rahva seas ja nad pingutasid kõigest väest, et teha Lakooneuse sõnade järgi.

17 Ja sündis, et Lakooneus määras kõikidele nefilaste vägedele ülemjuhatajad, kes juhiksid neid sel ajal, kui röövlid peaksid kõnnumaalt neile kallale tulema.

18 Nüüd, kõikide ülemjuhatajate seas määrati kõrgeim ja kõikide nefilaste vägede suur ülem, ja tema nimi oli Gidgidooni.

19 Nüüd, kõikidel nefilastel oli tavaks määrata oma ülemjuhatajateks (välja arvatud nende pahelisuse aegadel) keegi, kellel on ilmutuse ja ka prohvetliku kuulutamise vaim; seepärast, see Gidgidooni oli nende seas nii suur prohvet kui ka ülemkohtunik.

20 Nüüd, rahvas ütles Gidgidoonile: Palu Issandat ja lase meil minna üles mägedesse ja kõnnumaale, et me võiksime rünnata röövleid ja hävitada nad nende oma maadel!

21 Aga Gidgidooni ütles neile: Issand hoidku! sest kui me läheksime üles nende vastu, siis jätaks Issand meid nende kätte; seepärast valmistame me end ette oma maade keskosas ja me kogume kõik oma väed kokku ega lähe nende vastu, vaid ootame, kuni nad tulevad meie vastu; seepärast, nii tõesti, kui Issand elab, kui me nii teeme, ta annab nad meie kätte.

22 Ja sündis, et seitsmeteistkümnendal aastal, aasta lõpupoole levis Lakooneuse läkitus üle kogu maa palge ja nad võtsid oma hobused ja oma vankrid ja oma kariloomad ja kõik oma pudulojuste ja veisekarjad ja oma teravilja ja kogu oma varanduse ning asusid teele tuhandete ja kümnete tuhandete kaupa, kuni nad kõik jõudsid kohta, mis oli määratud neile kokkukogunemiseks, et kaitsta end oma vaenlaste eest.

23 Ja maa, mis oli määratud, oli Sarahemla maa, ja maa, mis jäi Sarahemla maa ja Küllusliku maa vahele, jah, kuni Küllusliku maa ja Laastamise maa vahelise piirini.

24 Ja oli väga mitmeid tuhandeid inimesi, keda kutsuti nefilasteks, kes kogusid end kokku sellele maale. Nüüd, Lakooneus käskis neil koguneda lõunapoolsele maale suure needuse pärast, mis lasus põhjapoolse maa peal.

25 Ja nad kindlustasid end oma vaenlaste vastu ja nad elasid kõik koos ühel maal ja nad kartsid sõnu, mida Lakooneus oli rääkinud, nii et nad parandasid meelt kõikidest oma pattudest; ja nad saatsid oma palved üles Issanda, oma Jumala poole, et ta päästaks nad sel ajal, kui nende vaenlased tulevad nende vastu võitlema.

26 Ja nad olid ülimalt kurvad oma vaenlaste pärast. Ja Gidgidooni käskis, et nad valmistaksid kõiksugu sõjariistu ja et nad tugevdaksid end kaitserüüga ja suurte ja väikeste kilpidega vastavalt tema juhendamisele.