1 Ja sündis, et samal aastal algas taas sõda nefilaste ja laamanlaste vahel. Ja kuigi ma olin noor, olin ma suurt kasvu; seepärast määras Nefi rahvas mind oma juhiks ehk oma vägede juhiks.

2 Seepärast sündis, et kuueteistkümnendal eluaastal läksin ma nefilaste sõjaväe ees laamanlaste vastu; seepärast kolmsada ja kakskümmend ja kuus aastat oli möödunud.

3 Ja sündis, et kolmesaja kahekümne seitsmendal aastal ründasid laamanlased meid ülimalt suure jõuga, nii et nad kohutasid minu vägesid; seepärast ei tahtnud need võidelda ja hakkasid taganema põhjapoolsete maade poole.

4 Ja sündis, et me jõudsime Angoola linna ja võtsime linna oma valdusse ning tegime ettevalmistusi, et kaitsta end laamanlaste vastu. Ja sündis, et me kindlustasime linna kogu oma jõuga; aga hoolimata kõigist meie kindlustustest ründasid laamanlased meid ja ajasid meid linnast välja.

5 Ja nad ajasid meid välja ka Taaveti maalt.

6 Ja me läksime edasi ning jõudsime Joosua maale, mis oli läänepiiril mereranniku lähedal.

7 Ja sündis, et me kogusime kokku oma rahva nii kiiresti kui võimalik, et saada neid ühtekokku.

8 Aga vaata, maa oli täis röövleid ja laamanlasi, ja hoolimata sellest suurest hävitusest, mis rippus minu rahva kohal, ei parandanud nad meelt oma halbadest tegudest; seepärast oli verd ja veresaunu üle kogu maa palge nii nefilaste poolel kui ka laamanlaste poolel ja see oli üks täielik pööre üle kogu maa palge.

9 Ja nüüd, laamanlastel oli kuningas ja tema nimi oli Aaron; ja ta ründas meid oma neljakümne ja nelja tuhande mehelise sõjaväega. Ja vaata, ma panin talle vastu neljakümne ja kahe tuhandega. Ja sündis, et ma lõin teda oma sõjaväega, nii et ta põgenes minu eest. Ja vaata, kõik see oli toimunud ja kolmsada ja kolmkümmend aastat oli möödunud.

10 Ja sündis, et nefilased hakkasid meelt parandama oma süütegudest ja hakkasid hüüdma, just nagu prohvet Saamuel oli prohvetlikult kuulutanud; sest vaata, ükski inimene ei saanud pidada endale seda, mis talle kuulus, varaste ja röövlite ja mõrvarite ning maagia ja nõiakunsti pärast, mis maal oli.

11 Nõnda algas kogu maal nende asjade pärast lein ja kurtmine ja eriti Nefi rahva seas.

12 Ja sündis, et kui mina, Mormon, nägin nende kurtmist ja nende leina ja nende muret Issanda ees, hakkas minu süda minu sees rõõmustama, teades Issanda halastust ja pikameelsust; seepärast oletasin, et ta on nende vastu halastav, et nendest saab taas õigemeelne rahvas.

13 Aga vaata, see minu rõõm Jumala headuse pärast oli asjata, sest nende kurbus polnud meeleparanduseks, vaid see oli pigem neetutele omane kurbus, sest Issand ei lase neil lõpmatult patustades õnne tunda.

14 Ja nad ei tulnud Jeesuse juurde murtud südame ja kahetseva vaimuga, vaid nad needsid Jumalat ja soovisid surra. Ometi nad võitlesid mõõgaga oma elu eest.

15 Ja sündis, et mu kurbus pöördus taas minu juurde tagasi ja ma nägin, et nende armupäevad olid möödunud, nii ajalikult kui ka vaimselt; sest ma nägin tuhandeid maha niidetuna avalikus vastuhakus oma Jumalale ja hunnikusse aetuna nagu sõnnik maa palgel. Ja nõnda oli möödunud kolmsada ja nelikümmend ja neli aastat.

16 Ja sündis, et kolmesaja neljakümne viiendal aastal hakkasid nefilased laamanlaste eest põgenema ja neid aeti taga, kuni nad jõudsid välja Jaasoni maale, enne kui oli võimalik nende taganemine peatada.

17 Ja nüüd, Jaasoni linn oli selle maa lähedal, kuhu Ammaron oli talletanud ülestähendused Issandale, et neid ei hävitataks. Ja vaata, ma olen läinud vastavalt Ammaroni sõnale ja võtnud Nefi plaadid ning tegin ülestähenduse vastavalt Ammaroni sõnadele.

18 Ja Nefi plaatidele ma tegin täieliku aruande kogu pahelisusest ja jäledustest; aga ma hoidun täieliku aruande tegemisest kõigest nende pahelisusest ja jäledustest nendele plaatidele, sest vaata, alatine pahelisuse ja jäleduste vaatepilt on olnud mul silme ees juba sellest ajast, kui ma olen olnud küllalt vana, et mõista inimeste teid.

19 Ja häda mulle nende pahelisuse pärast, sest mu süda on täis kurbust nende pahelisuse pärast kõik mu päevad; ometi ma tean, et mind tõstetakse üles viimsel päeval.

20 Ja sündis, et sel aastal Nefi rahvast taas jälitati ja aeti taga. Ja sündis, et meid aeti edasi, kuni olime jõudnud põhjapoolsele maale, mida kutsuti Seemiks.

21 Ja sündis, et me kindlustasime Seemi linna ja me kogusime sinna oma rahvast nii palju kui võimalik, et ehk me saame nad hävitusest päästa.

22 Ja sündis, et kolmesaja neljakümne kuuendal aastal hakkasid nad meid taas ründama.

23 Ja sündis, et ma kõnelesin oma rahvale ja kannustasin neid suure tarmukusega, et nad seisaksid vapralt vastu laamanlastele ja võitleksid oma naiste ja oma laste ja oma kodade ja oma kodude eest.

24 Ja mu sõnad andsid neile veidi julgust, nii et nad ei põgenenud laamanlaste eest, vaid seisid neile vapralt vastu.

25 Ja sündis, et me võitlesime kolmekümnetuhandelise sõjaväega viiekümnetuhandelise sõjaväe vastu. Ja sündis, et me seisime neile vastu sellise vankumatusega, et nad meie eest põgenesid.

26 Ja sündis, et kui nad olid põgenenud, jälitasime me neid oma vägedega ja kohtasime neid taas ning lõime neid; ometi ei olnud Issanda jõud meiega, jah, meid oli jäetud omapead, nii et Issanda Vaim ei püsinud meis; seepärast olime me muutunud nõrkadeks nagu meie vennad.

27 Ja mu süda oli kurb minu rahva selle suure õnnetuse pärast nende pahelisuse ja jäleduste tõttu. Aga vaata, me läksime laamanlaste ja Gadiantoni röövlite vastu, kuni me olime oma pärandmaad taas oma valdusse võtnud.

28 Ja oli möödunud kolmsada ja nelikümmend ja üheksa aastat. Ja kolmesaja viiekümnendal aastal me tegime laamanlaste ja Gadiantoni röövlitega lepingu, mille põhjal me jagasime oma pärandmaad.

29 Ja laamanlased andsid meile põhjapoolse maa, jah, kuni selle kitsa läbikäiguni välja, mis viis lõunapoolsele maale. Ja meie andsime laamanlastele kogu lõunapoolse maa.