JST, Ilmutuse 12:1–17 (võrdle Ilmutuse 12:1–17; Õpetus ja Lepingud 77)
(Selgitatakse, kes on naine [Kirik], laps [Jumala kuningriik], raudsau [Jumala sõna], lohe [Saatan] ja Miikael. Taevane sõda jätkub maa peal.)
1 Ja taevasse ilmus suur tunnustäht, maiste asjade sarnane; naine, riietatud päikesega, ja kuu tema jalge all ning kaheteistkümnest tähest koosnev kroon tema peas.
2 Ja naine oli lapseootel ning kisendas tuhudes ja piinles sünnitusvaludes.
3 Ja ta tõi ilmale poeglapse, kes pidi valitsema kõiki rahvaid raudsauaga; ja ta laps tõmmati Jumala ja tema trooni juurde.
4 Ja taevasse ilmus teine tunnustäht; ja vaata, suur punane lohe, kellel oli seitse pead ja kümme sarve ning ta peade peal seitse krooni. Ja ta saba pühkis ära kolmandiku taevatähti ning heitis need maa peale. Ja lohe seisatas naise ees, kes oli sünnitanud, valmis tema last pärast tema sündimist ära sööma.
5 Ja naine põgenes kõrbe, kus tal oli ase, mille Jumal oli valmistanud, et teda seal toidetaks tuhat kakssada ja kuuskümmend aastat.
6 Ja taevas tõusis sõda; Miikael ja tema inglid sõdisid lohega ning lohe ja tema inglid sõdisid Miikaeliga;
7 ja lohe ei saanud võitu Miikaeli ega lapse ega naise üle, kes oli Jumala kirik, kes oli vabanenud oma piinast ning toonud esile meie Jumala kuningriigi ja tema Kristuse.
8 Ka ei leitud taevas enam aset suurele lohele, kes heideti välja, see vana madu, keda kutsutakse kuradiks ja keda kutsutakse ka Saatanaks, kes petab kogu ilmamaad; ta visati välja maa peale ja tema inglid koos temaga.
9 Ja ma kuulsin valju häält taevast hüüdvat: Nüüd on kätte jõudnud pääste ja tugevus ja meie Jumala kuningriik ning tema Kristuse vägi,
10 sest välja on heidetud meie vendade süüdistaja, kes süüdistas neid meie Jumala ees päeval ja ööl.
11 Kuna nemad on ta ära võitnud Talle vere läbi ning oma tunnistuse sõna läbi, kuna nad ei armastanud oma elu, vaid hoidsid oma tunnistust koguni kuni surmani. Seepärast rõõmustage, oo taevad, ja teie, kes te seal viibite!
12 Ja pärast seda ma kuulsin teist häält ütlevat: Häda maa elanikele, jah, ja neile, kes elavad mere saartel! Sest kurat on tulnud alla teie juurde ja ta viha on suur, sest ta teab, et tal on vaid pisut aega.
13 Sest kui lohe nägi, et ta on maa peale visatud, hakkas ta taga kiusama naist, kes oli poeglapse ilmale toonud.
14 Seepärast, naisele anti kaks suure kotka tiiba, et ta võiks põgeneda kõrbesse, omasse kohta, kus teda toidetaks üks aeg ja mitu aega ja pool aega eemal mao palge eest.
15 Ja madu purskab oma suust vett naisele järele otsekui joana, et teda vetevooluga ära uhtuda.
16 Ja maa aitab naist, ja maa avab oma suu ja neelab ära joa, mille lohe oma suust välja purskab.
17 Seepärast, lohe vihastas naise peale ning läks sõdima tema seemne jäägiga, kes peavad kinni Jumala käskudest ja kellel on tunnistus Jeesusest Kristusest.