Tõde jääb püsima

Vanem D. Todd Christofferson

Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist

Õhtu koos vanem D. Todd Christoffersoniga

Kõne KHSi usuõpetajatele • 26. jaanuar 2018 • Salt Lake’i Tabernaakel

Ma tänan oma Taevast Isa võimaluse eest olla täna koos teiega. Ma olen tänulik vanem Kim B. Clarki ja vend Chad H. Webbi eest. Ma imetlen kõiki, keda on täna õhtul mainitud või keda on nimetatud prinditud kavas. Ma hindan sügavalt Kiriku haridussüsteemi ning seminare ja instituute. Ma imetlen sügavalt kõiki, kes teenivad: abiõpetajad, vabatahtlikud, kõik, kes panustavad. Ma usun, et teie teenimine on Kiriku liikmetele ülimalt väärtuslik, eriti igale pealekasvavale põlvkonnale, ja ma olen teie eest tänulik.

Täna sooviksin ma teile kõneleda tõest. Kiriku haridussüsteem on pühendunud tõe õpetamisele ja juurutamisele, eriti kõige silmapaistvamatele ja alust rajavatele tõdedele, millele toetub igavene elu. Alati on tähtis tõde mitte ainult õpetada, vaid ka kaitsta, ja meie ajal paistab see vajadus aina kasvavat.

Meil on kõigil meeles vestlus Johannese evangeeliumist, kui Jeesus seisis Pilaatuse ees ja kuulutas, et Ta oli tulnud maailma, et „tõele tunnistust” anda. „Kes tõe seest on,” ütles Jeesus, „see kuuleb minu häält!”¹ Pilaatus vastas selle peale küüniliselt: „Mis on tõde?”² Paistab, et see oli retooriline küsimus. Võib-olla ta ei uskunud, et tõde eksisteerib, või ehk pärast tervet elu keset poliitilisi intriige oli ta kaotanud lootuse, et iial tõe teada saab. Sellest hoolimata on see hea küsimus, mille üle me peaksime mõtlema.

Tema imelises eestpalves viimsel õhtusöömaajal tunnistas Issand, et Isa sõna on tõde.³ Ta kuulutas, et Püha Vaimu tunnistus on tõde ja et „tõde püsib igavesest ajast igavesti”.⁴ Kuulutatakse, et nii Isa kui ka Poeg on „täis armu ja tõde”.⁵ Ilmutuse kaudu andis Päästja Joseph Smithile ehk kõige kokkuvõtlikuma kirjelduse tõest, mis üldse võimalik: „Tõde on teadmine asjadest nii, nagu need on, ja nagu need olid ja nagu need saavad olema.”⁶

Kuigi see definitsioon on otsekohene, vihjab see sellele, et ilma jumaliku abita ei ole sureliku inimese arusaam tõest väga ulatuslik. BYU emeriitprofessor Chauncey C. Riddle selgitas seda järgmiselt:

„Iga surelik olend võib teada vaid väikese raasu tõest selle kohta, kuidas asjad on ja olid ja saavad olema. Ja kuna me mõistame seoste kaudu, siis ei suuda meie kui surelikud mõista [tõe]raasukest, mis meil teada on, selle täielikkuses, kuna selle raasukese täielik olulisus avaldub ainult seoses kõige muuga ja kõige muu mineviku, [oleviku] ja tulevikuga.

Seega on tõde miski, mida mõistavad täielikult vaid jumalad, kes on kõiketeadvad ja kes näevad ja teavad kõiki mineviku, oleviku ja tuleviku asju.”⁷

Professor Riddle märkis samuti:

„Päästmaks inimesi piiratud võimest tõde mõista, on meie Isa andnud meile Päästja Jeesuse Kristuse ja Püha Vaimu. Meie Päästja annab kõigile siia maailma sündinud inimestele Kristuse valguse, mille kaudu nad suudavad eristada head halvast. ‥ Kui inimene võtab vastu Kristuse valguse ja armastab seda ning õpib seda harjumuspäraselt kasutama hea ja halva eristamiseks, siis on ta valmis saama Püha Vaimu tunnistust. ‥ Inimesel, kellel on [Püha Vaimu and] on õigus Püha Vaimu pidevale kaaslusele. Igal inimesel, kellel on pidev kaaslus, on juurdepääs kogu tõele. „Ja Püha Vaimu väel võite te teada tõde kõige kohta” [Moroni 10:5].”⁸

Päästja kinnitas seda viimsel õhtusöömaajal öelduga: „Aga kui tema, tõe Vaim, tuleb, siis ta juhatab teid kõigesse tõesse.”⁹ Joseph Smithiga rääkides lisas Ta: „See, kes peab kinni [minu] käskudest, saab tõde ja valgust, kuni ta saab tões hiilgavaks ja ta tunneb kõiki asju.”¹⁰

Esimene asi, mida me peame tõe kohta mõistma, on see, et tõe vähegi märkimisväärsel moel tundmiseks on vaja jumalikku abi, kas siis Kristuse valguse või Püha Vaimu abi kaudu. Arvestades meie piiratud surelikke võimeid ja vahendeid, kui me ei saa abi ilmutusest, siis me lihtsalt ei suuda saavutada põhjalikku teadmist asjadest, nagu need olid, on ja saavad olema, ning kuidas üks asi seostub sellega, kuidas kõik muu oli, on ja saab olema.

Kuid siiski andis Issand prohvet Joseph Smithile nõu „uurida ja õppida ja viia end kurssi kõigi heade raamatute ning keelte, kõneviiside ja rahvastega”.¹¹ Ja Ta annab seda nõu ka kõigile meile: „Otsige parimatest raamatutest tarkuse sõnu [või teisiti öelduna tõde]; otsige teadmisi just nimelt õppimise ja samuti usu kaudu.”¹² Ja seda, ütleb Ta, peaksime me tegema „usinalt”¹³. Me peame selleks andma endast parima ja see parim hõlmab endas usu rakendamist – aktiivset palumist, otsimist ja koputamist, et meile avataks tõde ja valgus, mis tuleb Jumala juurest.¹⁴ See on süvitsi õppimine, nagu vanem Clark seda täna õhtul kirjeldas.

Ma usun, et enamik, kui mitte kogu tõde, mida me suudame avastada, tuleb jumaliku abi kaudu, kas me mõistame seda või mitte. Kristuse valgusest ehk Kristuse vaimust kirjutades ütles juhataja Boyd K. Packer:

„Kristuse vaim võib valgustada leiutajat, teadlast, maalikunstnikku, skulptorit, heliloojat, esinejat, arhitekti, autorit looma suuri, koguni inspireeritud asju kogu inimkonna heaks ja õnnistuseks.

See vaim võib kannustada talumeest oma põllul ja kalameest oma paadis. See võib inspireerida õpetajat klassiruumis ja misjonäri vestluse läbiviimisel. See võib inspireerida õpilast, kes kuulab. Ja mis eriti tähtis, see võib inspireerida abikaasasid ning isasid ja emasid.”¹⁵

Eriti meie peaksime olema alandlikud ja küllalt realistlikud tunnustamaks, et mitte ainult päästmine ei tule armu kaudu „pärast kõike, mida me saame teha”, vaid samamoodi tuleb ka meie arusaamine tõest armu kaudu „pärast kõike, mida me saame teha”,¹⁶ „sest Issanda sõna on tõde, ja mis iganes on tõde, on valgus, ja mis iganes on valgus, on Vaim, nimelt Jeesuse Kristuse Vaim”.¹⁷

Nüüd pöördun ma Päästja sõnade poole: „Tõde püsib igavesest ajast igavesti.”¹⁸ Õpetuse ja Lepingute 93. osas kuulutab Issand: „Kõik tõde on nendes piirides, kuhu Jumal selle asetanud on, iseseisev, tegutsemaks ise, nagu ka kõik mõistus; vastasel juhul ei oleks olemasolu.”¹⁹ Minu jaoks tähendab see, et kõik tõde, ka see tõde, mis valitseb meie praegustes piirides, eksisteerib iseseisvalt ja eraldi. Seda ei mõjuta minu eelistus või teie arvamus. Seda ei mõjuta mingid püüded seda kontrollida või muuta. Seda ei saa mingil moel ära rääkida ega mõjutada. See on kinnistunud reaalsus.

Päästja ütles, et ilma tõe kinnistunud reaalsuseta „ei oleks olemasolu”.²⁰ Mina usun, et Lehhi pidas just seda silmas, kui ta õpetas:

„Ja kui te ütlete, et ei ole seadust [siin kasutatuna on seadus tõe sünonüüm, tõde, mis on „nendes piirides, kuhu Jumal selle asetanud on, iseseisev”], siis te ütlete ka, et ei ole pattu [patt on seadusele mittekuuletumine]. Kui te ütlete, et ei ole pattu, siis te ütlete ka, et ei ole õigemeelsust [õigemeelsus on kuulekus seadusele; ehk teisisõnu ilma seaduseta või tõeta ei ole midagi, millele kuuletuda või mitte kuuletuda]. Ja kui ei ole õigemeelsust, siis ei ole ka õnne [õnn on õigemeelsuse tulemus]. Ja kui ei ole õigemeelsust ega õnne, siis ei ole karistust ega viletsust [karistus ja viletsus on patu tagajärjed]. Ja kui neid asju ei ole, siis ei ole Jumalat. Ja kui ei ole Jumalat, siis ei ole meid ega ka maad; sest siis ei oleks saanud olla asjade loomist, ei tegutsema ega mõjutatud saama; mispärast, kõik oleks kadunud olematusse.”²¹

Nende asjade järgi me teame, et tõde eksisteerib, et see on kinnistunud ja muutumatu reaalsus, et ilma abita mõistavad surelikud üpris väikest osa tõde ning et me sõltume jumaliku ilmutuse abist, et teada „tõde kõige kohta”,²² ning et meie ja Jumal sõltume tõest, et tegutseda ja luua, „vastasel juhul ei oleks olemasolu”.²³ Mujalt õpime ka, et tõde ei lähe vastuollu tõega, vaid kogu tõde võib piiritleda ühe suure tervikuna.

Kust leiame end tänapäeva maailmas, püüdes õpetada ja kinnitada tõde, eriti vaimset tõde?

Suuremas osas maailmast on peamiseks filosoofiaks saanud relativistlik mõtlemine. Ja relativismi all pean ma silmas arvamust, et eetilised või moraalsed tõed on suhtelised, et need sõltuvad inimese enda hoiakutest ja tunnetest ning et kellelgi pole õigust mõista kohut kellegi teise „tõe” õigsuse üle. Te kuulete tänapäeval palju „minu tõe” ja „tema tõe” kohta. Seda laadi mõtlemist kirjeldab kolumnist David Brooks oma arvustuses Notre Dame’i ülikooli sotsioloogi Christian Smithi ja teiste autorite raamatule „Lost in Transition” („Üleminekus kadunud”). Brooks kirjutas:

„Enamik inimesi [keda Smith küsitles] pöördus üha uuesti tagasi positsiooni juurde, et moraalsed valikud on isikliku maitse küsimus. „See on isiklik otsus,” ütles enamik vastajaist. „See on inimese enda otsustada. Kes olen mina, et nende eest valida?”

Hüljates pimeda austuse autoriteedi vastu, on paljud noored kaldunud teise ekstreemsusesse: „Ma teeksin seda, mis teeb mind õnnelikuks, või otsustaksin oma tunnete põhjal. Ma ei tea muidu, mida teha, kui järgides oma sisetunnet.”

Paljud olid kärmed rääkima oma moraalsetest tunnetest, kuid kartsid seostada neid tundeid ühegi laialdasema mõttelaadiga ühise moraalse raamistiku või kohustusega. Nagu üks vastaja ütles: „Minu arvates teeb asja õigeks see, mida ma selle suhtes tunnen. Aga erinevad inimesed tunnevad erineval viisil, seega ei saa ma kellegi teise eest otsustada, mis on õige ja vale.”²⁴

Ma arvan, et te nõustute, et see moraalse relativismi filosoofia on meie ajal suure edumaa saavutanud. „Mittekohtumõistmisest” on saanud diskussiooni ja käitumise peaaegu vaieldamatu norm. Kuid reaalsuses mõistame kõik kohut õige ja vale üle ja mitte ainult enda suhtes, vaid ka meid ümbritsevate inimeste ja ühiskonna suhtes. Seadused ja seadusesüsteemid, isegi poliitilised süsteemid on moraalsete väärtuste ja tajutavate tõdede kehastus. Pluralistlikus ühiskonnas võime arutleda, millised väärtused tuleks sätestada seaduste või regulatsioonidega ning mis on õige või vale või tõde, kuid lõpuks selgub tõde igas küsimuses, kellegi arvamuse või mingi rühma arvamuse osas ja see tõde seob kõiki.

Moraalne relativism lihtsalt ei toimi, kui me soovime, et ühiskonnas valitseks kord ja õiglus. Kas mõrv võib olla vale enamiku jaoks, kuid õige mõne jaoks? Kas vargal on õigus jätta varastatu endale ja jätkata varastamist, kuna ta usub, et röövimine on tema jaoks õige, eriti kuna ta kasvas ebasoodsates oludes? Või vaadates midagi, mida on praegu väga palju uudistes kajastatud: kas mehel on õigus naist seksuaalselt ahistada, kuna ta leiab, et see sobib tema isikliku õige ja vale tunnetusega?

Keegi võib öelda: „Sa räägid asjadest, mis on üldiselt aktsepteeritud, kui valed. On mõned olemas olevad väärtused inimeksistentsis, mis on aluseks seadustele mõrva, vägistamise, varguse ja teiste tegude vastu, mis inimesi haavavad või segavad nende seaduspärast õnneotsingut. Need on olulised ja universaalsed inimõigused, mis muudavad kehtetuks igasugused individuaalsed õigused vastupidise suhtes. Ainult väljaspool neid tunnustatud inimõigusi eksisteerib moraalne relativism, kus iga inimene võib ise enda jaoks defineerida, mis on õige või vale. Kuid see põhjendus toob välja, et eksisteerivad moraalsed absoluudid, kutsute te neid siis universaalseteks inimõigusteks või millekski muuks. Vähemalt mingid tõed ja moraalsed mõisted eksisteerivad väljaspool inimeste isiklikke tujusid või eelistusi. Ainuke tõeline vaidlus on, mis need on ja kui kaugele need ulatuvad. See, mida me kutsume moraalseks relativismiks, on tegelikult jätkuv arutelu sallivusest: millistesse tegudesse ja erinevustesse tuleks ühiskonnas ja inimsuhetes sallivalt suhtuda?

Meie kutse, mis selles keskkonnas on veelgi pakilisem, on õpetada tõde moraali mõistete kohta: mis need on ja kui kaugele need ulatuvad. Me hindame tõde olenemata selle teemast või allikast, kuid igavest tõde, eriti selle kohta, mis puudutab elu tähendust, eesmärki ja elus tegutsemist, peame saama Jumalalt. Moraalsed relativistid ei leia üldjuhul Jumala jaoks mingit rolli või tähtsust selles arutelus ja tüüpiliselt kahtlevad Tema olemasolus. Neile oleks vägagi ebamugav, kui Ta eksisteeriks, ja isegi veel ebamugavam, kui Ta inimestele kõneleks. Tõde võib pidada suhteliseks vaid juhul, kui Jumalat pole olemas.

Pew’ uurimiskeskus avaldas hiljuti aruande, et esmakordselt ütleb enamik ameeriklasi (56 protsenti), et selleks, et olla hea inimene, ei pea sul olema religioosseid tõekspidamisi. „Jumal ei ole heade väärtuste ja moraalsuse eelduseks,” ütles Greg Smith, Pew’ uurimisosakonna juhataja, oma postituses uurimuse tulemuste kohta.²⁵

Olen kindel, et me nõustume, et inimesed, kes on ateistid või kellel muudel põhjustel puudub usutunnistus või usulised tõekspidamised, võivad olla, ja enamikul juhtudest ka on, head ja õiglased inimesed. Kuid me ei nõustu sellega, et see juhtub ilma Jumalata. Nagu varem sai öeldud, vaatamata sellele, kas see inimestele meeldib või mitte, usuvad nad seda või mitte või kas nad on sellest teadlikud või mitte, on igaühes Kristuse valgus ja seeläbi on neil ühtne arusaam õigest ja valest, mida me mõnikord kutsume ka südametunnistuseks. Päästja ütles: „Mina olen tõeline valgus, kes valgustab igat inimest, kes tuleb maailma.”²⁶ Samuti loeme: „Ja Vaim annab valgust igale inimesele, kes tuleb maailma; ja Vaim valgustab kogu maailmas igat inimest, kes Vaimu häält kuulda võtab.”²⁷

Juhataja Boyd K. Packer õpetas artiklis, mida ma varem tsiteerisin:

„Igas mehes, naises ja lapses kõikide rahvuste, uskude või rasside seas – igaühes, hoolimata nende elukohast, tõekspidamistest või tegevusest – on peidus hävimatu Kristuse valgus. Selles suhtes on kõik inimesed loodud võrdsetena. Kõikides peituv Kristuse valgus on tunnistuseks, et Jumal ei tee isikutel vahet (vt ÕL 1:35). Kristuse valguse anni osas kohtleb Ta kõiki võrdsetena.”²⁸

Lehhi pidas silmas just seda Kristuse valgust, mis on igas surelikus, kui ta kuulutas: „Ja inimesed on saanud piisavalt juhatust, et eristada head halvast. ‥ Ja kuna nad on langemisest lunastatud, on nad saanud igavesti vabaks, eristades head halvast, et tegutseda ise.”²⁹ Mormon innustas: „[Uurige] usinalt Kristuse valguses, et te võiksite eristada head halvast; ja kui te haarate kinni kõigest heast ega mõista seda hukka, saab teist kindlasti Kristuse laps.”³⁰

Moraalne relativism teeb tõsist kahju, püüdes kahandada südametunnistust. Kui südametunnistus ära tuntakse ja seda järgitakse, viib see üha suurema valguse ja tõe juurde. Kuid südametunnistuse eiramine ja mahasurumine viivad inimese teadagi valgusest ja tõest eemale eitusesse, eksitusse ja kahetsusse. Teesklus, et puudub kindel objektiivne tõde, ei ole muud kui püüdlus vältida kohustusi ja vastutust. See ei tee kedagi õnnelikuks.

Kakskümmend aastat tagasi kirjutas J. Budziszewski, haldusteaduste ja filosoofia professor Texase ülikoolis Austinis, huvitava artikli katoliiklikus ajakirjas First Things, pealkirjaga „The Revenge of Conscience” („Südametunnistuse kättemaks”). Ta rääkis südametunnistusest kui osast loomu seadusest, „seadusest, mis on kirjutatud iga inimese südamesse”. Meie kirjeldame seda muidugi Kristuse valgusena. Igatahes on tema tähelepanekud südametunnistuse mahasurumise püüdluste kohta päris tabavad.

Ta kirjutas: „Meie teadmised peamistest põhimõtetest [nagu need on välja toodud kümnes käsus] on kustutamatud. Need on käsud, mida me ei saa mitte teada.”³¹ Moraalne relativism eitab peamiste põhimõtete olemasolu, või kui need eksisteerivad, eitab nende õigsust kõigi jaoks. Moraalne realism väidab, et me ei tea tegelikult tõde, vaid siiralt otsime seda ja anname endast parima, et näha piltlikult öeldes uduses pimeduses. Budziszewski kuulutab: „Me teame, mis on õige ja me ei anna endast parimat. ‥ Enamalt jaolt teame me vahet õigel ja valel, kuid soovime, et ei teaks. Me vaid teeskleme, et otsime tõde – et me võiksime teha valet, kiita valet heaks või suruda alla kahetsust minevikus tehtud vale pärast. ‥ [Meie] allakäik ei tulene moraalsest teadmatusest, vaid moraali summutamisest. Me pole teadmatuse, vaid eituse seisundis. Meil pole puudu moraalsetest teadmistest, me surume seda alla.”³²

See, mida Alma oma pojale Koriantonile kirjeldas kui „süümepiina”,³³ on tõeline ja Budziszewski märgib ära, et püüded südametunnistust alla suruda või kahetsust leevendada ilma meelt parandamata ei ole lõppkokkuvõttes edukad. Me näeme seda inimestes, kes teesklevad, et see, mida nad teavad olevat vale, ei ole vale. Nad võivad pattu tahtlikult üha uuesti korrata, püüdes südametunnistuse häält summutada. Mõned püüavad pidevalt oma tähelepanu hajutada, sukeldudes sotsiaalmeediasse, videomängudesse või pidevasse muusika kuulamisse, vältimaks vaikseid hetki, mil südametunnistus võiks rääkida. Me näeme selles ratsionaliseerimist, millel ei näi olevat lõppu ei arvult ega loovuse osas. Budziszewski tsiteerib järgmist: „Ma ütlen endale, et seks [väljaspool abielu] on lubatud, kuna ma kavatsen oma partneriga abielluda, kuna ma soovin, et minu partner minuga abielluks või kuna ma pean teada saama, kas me oleksime õnnelikud abielus olles ‥ [või:] Me ei pea andma lubadusi, kuna me oleme armunud. See vihjab muidugi sellele, et inimesed, kes [tahavad või] vajavad lubaduste andmist, armastavad ebapuhtalt.”³⁴

Lisaks teesklemisele, tähelepanu hajutamisele ja ratsionaliseerimisele võivad inimesed püüda panna teisi osalema nende süütegudes, et seeläbi ennast õigustada. Nad „ei patusta omaette; nad värbavad teisi”.³⁵ Me võime öelda, et Saatan on meisterlik värbaja, „sest tema püüab teha kõik inimesed sama õnnetuks, nagu ta ise on”.³⁶ Kõige muret tekitavamad on inimesed, kes nõuavad, et „ühiskond peab muutuma nii, et see enam hirmsalt kohut ei mõistaks. Seega muudavad nad seaduseid, tungivad koolidesse ja loovad pealetükkivat sotsiaalhoolekande bürokraatiat”.³⁷ Jesaja hoiatas meid targasti, öeldes: „Häda neile, kes hüüavad kurja heaks ja head kurjaks, kes teevad pimeduse valguseks ja valguse pimeduseks, kes teevad kibeda magusaks ja magusa kibedaks!”³⁸

Seepärast, ütleb Budziszewski kokkuvõtvalt, viivad püüdlused südametunnistuse vägevaid jõude maha suruda ja süütunnet ratsionaliseerida meid ühiskonnas veelgi sügavamasse moraalsesse kaosesse.³⁹ Mina lisaksin, et see põhjustab ka viha, mis purskub üha enam välja vestlustes, milles püütakse eeldada sotsiaalsete standardite ja normide olemasolu.

Nikodeemusega rääkides ütles Jeesus:

„Valgus on tulnud maailma, aga inimesed on armastanud pimedust enam kui valgust, sest nende teod on kurjad.

Igaüks, kes teeb halba, vihkab valgust ega tule valguse juurde, et ta tegusid ei paljastataks.

„Aga kes teeb tõtt, see tuleb valguse juurde, et ta teod saaksid avalikuks, sest need on Jumalas tehtud!”⁴⁰

Püüded südametunnistust maha suruda ei ole mitte ainult kasutud, vaid kui inimesed mõistaksid asju nende õiges valguses, ei püüaks keegi seda kunagi teha. Oma kõne alguses mainisin ma, mida Lehhi õpetas patu reaalsuse eitamisest, et pääseda karistusest ja viletsusest: „Ja kui te ütlete, et ei ole seadust, siis te ütlete ka, et ei ole pattu.”⁴¹ Kui me võiksime kustutada seaduse või tõe, nagu südametunnistuse vastu võitlejad teha püüavad, siis võime tõepoolest saada lahti süüst või karistusest või viletsusest. Kuid pidage meeles, nagu Lehhi hoiatas, ilma seaduseta ei ole ka meie eksistentsi positiivseid külgi. Me kustutaksime õigemeelsuse ja õnne võimaluse. Me kustutaksime loomise ja eksistentsi. Muidugi on tõe kustutamise või elimineerimise idee absurdne, kuid on viis, kuidas kõrvaldada viletsus, hoides alal õnne võimalust. Seda kutsutakse Kristuse evangeeliumi õpetuseks – usk Kristusesse, meeleparandus ja ristimine nii vee kui ka Vaimuga.⁴²

Me peame aitama oma õpilastel Päästja terminit kasutades „teha tõtt”⁴³ – see tähendab võtta kogu südamest vastu Kristuse valgus, mis neis on, ja Püha Vaimu kaudu tulevad lisavalgus ja tõde. Vastupanemine, ratsionaliseerimine ja teesklemine ei too mingit kasu, ainult meeleparandus ja kuulekus tõele võivad tuua autentsuse, mida paljud ihaldavad. Ainult meeleparandus ja kuulekus tõele võivad säilitada ja suurendada meie õnne ja vabadust.

Oma juristikarjääri alguses nägin ma traagilisi vilju, mille tõi kaasa südametunnistuse eiramine. Ma olin Ameerika Ühendriikide ringkonnakohtuniku John J. Sirica kohtunõunik Washington D.C.-s. Üleriigiline Watergate’i nime all tuntuks saanud skandaal algas vahetult enne minu kohtunõuniku töö algust ja Watergate’iga seotud kohtuasi hõlmas järgmised kaks ja pool aastat peaaegu täielikult kohtunik Sirica aja ja seega ka minu aja. Ilma detailidesse laskumata ütlen ma vaid, et 1972. aastal püüdsid president Richard Nixoni tagasivalimiskampaania (presidendi tagasivalimiskomitee) töötajad varastada sissemurdmiste ja pealtkuulamise kaudu informatsiooni Demokraatlikult Rahvuskomiteelt. Inimesi arreteeriti ja peaaegu kohe hakati tegutsema, et varjata igasugust seost nende seadusevastaste tegevuste ja president Nixoni kampaania või ühegi Valge Maja ametniku vahel. See kinnimätsimine oli kuritegelik õigusemõistmise takistamine ja sellega oli seotud isegi president Nixon.

Mulle tundus, et järgnenud kahe aasta jooksul enne Nixoni ametist tagasiastumist oli palju hetki, kui ta oleks võinud ärganud südametunnistusega kinnimätsimise peatada, öeldes „See pole õige, me ei jätka seda, tulgu mis tuleb”, ja ta oleks võinud üle elada poliitilise raskuse ja vältimatu kriitika ning oma ametiaja lõpuni teenida. Kuid ta ei peatanud seda, vaid sidus ennast üha sügavamalt kinnimätsimise vandenõusse. Minu jaoks oli madalpunkt see, kui me kuulasime koos kohtunik Siricaga salvestust vestlusest, mis leidis aset 21. märtsil 1973 presidendi ja Valge Maja juristi John Deani vahel ovaalkabinetis.

Dean oli hallanud kinnimätsimist Valges Majas ja tundis, et see hakkab koost lagunema. Ta oli tulnud Nixonilt juhatust küsima. Sellel salvestusel selgitas Dean, mida oli mitme eelneva kuu jooksul tehtud, sealhulgas raha korraldamine nende inimeste peredele, kes olid end Watergate’i sissemurdmises süüdi tunnistanud. See raha anti neile, et nad vaikiksid presidendi tagasivalimiskomitee kõrgemate liikmete osalusest, kes olid sissemurdmise kavandanud ja tellinud. Kuid nüüd ähvardasid need inimesed tõtt rääkida, kuna nende pered kas polnud raha saanud või polnud raha nii palju, kui neile oli lubatud.

Kohtunik Sirica ja mina olime vapustatud, kui kuulsime Nixonit rahulikult küsimas: „Kui palju raha on vaja nende vaikimise ostmiseks?” Tema hääletooni arvestades oli Dean ise vastusest üllatunud ja ta vastas justkui õhust võetud numbriga: „Üks miljon dollarit.” Nixon vastas, et selle summa kokkusaamine pole probleemiks, kuid muretses, kuidas seda ilma jälgi jätmata jaotada. Kohtunik ja mina ei suutnud uskuda – me ei tahtnud uskuda –, mida me kuulsime, ja ta ulatas mulle kirjakese, milles pani ette, et me lindi tagasi kerime ja seda uuesti kuulaksime. Me lõpetasime vestluse kuulamise ja seejärel, ilma teineteisele suurt midagi ütlemata, panime salvestise ära ja läksime varem koju. Isegi praegu mäletan ma pettumust ja kurbust, mida tundsin. See oli mõni kuu enne Nixoni tagasiastumist, kuid me teadsime juba siis, et president ametist tagandatakse, kui ta ise tagasi ei astu.

Ma imestasin tookord ja olen ka hiljem mõtisklenud, miks lubas Nixon sellel skandaalil kasvada ja tema mainet rikkuda. Olen ikka veel üllatunud, et aja jooksul võis tema südametunnistus nii tuimaks muutuda, et isegi see, et Watergate’i murdvargad üritasid Ameerika Ühendriikide presidendilt raha välja pressida, ei äratanud temas nördimust. Mina sain sellest kogemusest eluõppetunni, et minu lootus vältida sarnase katastroofi juhtumist minu enda elus sõltus sellest, et ma eranditult – alati ja igas olukorras – kuulaksin oma südametunnistust. Õigemeelsuse kõrvalepanemine, isegi näiliselt väikeste tegude puhul näiliselt tähtsusetute teemade korral, seab meid ohtu, et kaotame lõpuks südametunnistuse kasu ja kaitse täielikult. Olen kindel, et mõned on sellest puhtalt pääsenud, ehk nad on äris, elukutses või poliitikas ebaausalt või ebaseaduslikult tegutsenud, ilma et oleksid pidanud selle eest vastutama (vähemalt selles elus). Kuid nõrk südametunnistus ja kohe kindlasti tuimunud südametunnistus avab ukse Watergate’idele, olgu need siis suured või väikesed, kollektiivsed või isiklikud – katastroofid, mis võivad teha haiget ja hävitada nii süüdlased kui ka süütud.

Johannes pani kirja Päästja vägeva lubaduse „juutidele, kes teda uskusid: „Kui te jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid ja tunnetate tõe, ja tõde teeb teid vabaks!””⁴⁴ Tõe teadmine ja järgimine teevad meid kohe kindlasti vabaks – esiteks vabaks teadmatuse ja patu vangistusest⁴⁵ ja seejärel vabaks, et otsida iga head asja, kuni me saame Isa kuningriigi ja kõik, mis Tal anda on.⁴⁶ Teades, et Jeesus ise on „tee ja tõde ja elu”,⁴⁷ on ehk kõige märkimisväärsem tähendus meid vabastavast tõest see, et Tema armu läbi vabastab Ta meid surmast ja põrgust.⁴⁸

Issand kuulutas: „Valgus ja tõde hülgavad kurja [tehes lõpu patu vangistusele]. ‥ [Kuid] see paheline tuleb ja võtab inimlastelt ära valguse ja tõe – sõnakuulmatuse kaudu ja nende esiisade pärimuste tõttu.”⁴⁹

Meil on Mormoni Raamatus sügavmõtteline näide, kuidas paheline võtab ära valguse ja tõe valede pärimuste ja sõnakuulmatuse kaudu. Umbes poolteist sajandit enne Kristuse tulemist öeldakse laamanlaste kohta, et neid koormasid valetraditsioonid ja nad „ei teadnud midagi Issandast”.⁵⁰ Ainult seejärel kui Moosia pojad võtsid ette oma imetlusväärse misjoni, kuulis märkimisväärne hulk laamanlasi päästmisplaanist ja sai teada tõde.⁵¹

Kuningas Lamooni täitus suure rõõmuga; rõõmuga, et tuli välja valede pimedusest imelisse tõevalgusesse. „Ja valgus, mis valgustas tema meelt, mis oli Jumala hiilguse valgus, ‥ see valgus oli sisendanud niisugust rõõmu tema hinge, pimedusepilve hajudes, ja et tema hinges oli süüdatud igavikulise elu valgus, jah, ‥ see oli vallanud tema loomuliku keha ja ta oli Jumalas ära viidud.”⁵²

Meil on tegelikult vaid kaks valikut. Üks on otsida tõde, kuuletudes Kristuse sõnadele: „See, kes peab kinni tema käskudest, saab tõde ja valgust, kuni ta saab tões hiilgavaks ja ta tunneb kõiki asju.”⁵³ Teine on olla petetud vastase poolt ja püüda teha võimatut – leida õnne tema valedes. Me ei või saavutada edu selles ega tulevases elus, eirates tõe reaalsust, kuid mõned, tegelikult päris paljud inimesed, püüavad seda teha – see lihtsalt paistab palju kergem kui meelt parandada. Kuid ainult meeleparandus ja kuulekus Jumala tõele vabastavad meid fantaasiamaailmast, mis on hukule määratud, „ja tema langemine [saab olema] suur”.⁵⁴

Põhitõed, meie eksistentsi kesksed tõsiasjad, mida me peame õpetama ja üha uuesti õpetama puhta veendumuse ja kogu väega, mida Jumal meile annab, on järgmised:⁵⁵

Jumal, meie Taevane Isa, elab, ainuke tõeline ja elav Jumal.
Jeesus Kristus on Jumala Ainusündinud Poeg.
Jeesus Kristus tuli maa peale oma rahvast lunastama; Ta kannatas ja suri nende patte lunastades.
Ta tõusis surnuist, tuues ülestõusmise.
Kõik seisavad Tema ees kohtumõistmiseks viimsel kohtupäeval vastavalt nende tegudele.

Armastagem neid tõdesid ja elagem nende järgi. Ma jagan püha tunnistust, et need on õiged. Otsigem, õpetagem tõde ja elagem aktiivselt ja innukalt selle järgi. Seda ma palun Jeesuse Kristuse nimel, aamen.