Et me ei kohkuks tagasi (vt ÕL 19:18)

Vanem David A. Bednar

Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist

KHSi pühalik koosolek noortele täiskasvanutele • 3. märts 2013 • Texase Ülikool, Arlington

Olen tänulik, et saan osaleda sellel pühalikul koosolekul koos Kiriku noortega kõikjalt maailmast. Armastan teid ja hindan võimalust üheskoos Jumalat teenida.

Susan kõneles ja tunnistas tähtsatest põhimõtetest ning igaüks, kes tema õpetusi järjepidevalt igapäevaellu rakendab, saab seda tehes õnnistusi ja jõudu. Susan on õigemeelne naine, valitud naine ja minu elu armastus.

Olen mõtisklenud ja palunud tõsimeelselt, et Taevane Isa annaks mulle teada, kuidas teid täna õhtul kõige paremini teenida. Palvetan, et Püha Vaimu vägi oleks meie kõigiga – et mõtleksime, mida vaja, tunneksime, mida vaja, ja õpiksime, mida vaja, et võiksime teada ja teha, mida tegema peame, ning saada lõpuks selliseks, nagu Issand ihkab, et me saaksime.

Pühendunud jünger ja eeskuju, kes tagasi ei kohkunud

Vanem Neal A. Maxwell oli Issanda Jeesuse Kristuse armastatud jünger. Ta teenis 23 aastat, aastatel 1981 kuni 2004, Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmena. Tema õpetuse vaimne vägi ja ta eeskuju ustava jüngrina olid Päästja taastatud Kiriku liikmetele ja inimestele kogu maailmas õnnistuseks ja on seda üha edasi.

1997. a oktoobris võõrustasime õde Bednariga vanem ja õde Maxwelli Brigham Youngi Ülikoolis Idaho osariigis. Vanem Maxwell pidi üliõpilastele, personalile ja õppejõududele pühalikul koosolekul kõnet pidama. Kogu ülikoolilinnak ootas innukalt tema külaskäiku ning valmistus tõsimeelselt tema sõnumiks.

Varem tolsamal aastal tegi vanem Maxwell leukeemia pärast läbi 46 ööpäeva kestnud kurnava kemoteraapia. Peagi pärast ravi lõppu ja haiglast vabanemist kõneles ta lühidalt Kiriku aprillikonverentsil. Olgugi et ta taastumine ja ravi läksid kevad- ja suvekuudel hästi, olid vanem Maxwelli füüsiline jõud ja vastupidavus Rexburgi jõudes piiratud. Tervitanud vend ja õde Maxwelli lennujaamas, sõidutasime Susaniga nad meie koju, et nad saaksid seal enne pühalikku koosolekut puhata ja veidi lõunastada.

Küsisin tol päeval meie jutuajamiste käigus vanem Maxwellilt, mida ta on oma haigusest õppinud. Tema täpne ja hingesüüviv vastus jääb mulle meelde alatiseks. „Dave,” ütles ta, „olen õppinud, et mitte tagasi kohkuda on tähtsam kui ellu jääda.”

Ta tõi mu küsimusele vastuseks põhimõtte, mille kohta oli saanud kemoteraapia käigus ulatuslikke kogemusi. Kui vanem Maxwell ja ta naine 1997. a jaanuaris, päeval, mil pidi algama esimene ravikuur, haiglasse sõitsid, parkisid nad auto ja veetsid hetke kahekesi. Vanem Maxwell „ohkas sügavalt ja vaatas [oma naise] poole. Ta sirutas käe naise käe järele ja ütles: „Ma lihtsalt ei taha tagasi kohkuda”” (Bruce C. Hafen. A Disciple’s Life, The Biography of Neal A. Maxwell, 2002, lk 16).

Oma 1997. a oktoobri konverentsisõnumis pealkirjaga „Rakendage Kristuse lepitavat verd” õpetas vanem Maxwell ülimalt ehedalt: „Seistes silmitsi omaenda .. kannatuste ja katsumustega, saame ka meie paluda Isa, nagu palus Jeesus, et me ei kohkuks tagasi – ei tõmbaks tagasi, ei taganeks (vt ÕL 19:18). Mitte tagasi kohkuda on tähtsam kui ellu jääda! Enamgi veel, kibedast karikast joomine ilma ise kibestumata kuulub samuti Jeesuse järeleaimamise juurde” (Ensign, nov 1997, lk 22).

Vanem Maxwelli vastus mu küsimusele pani mind mõtlema samuti Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmena teeninud vanem Orson F. Whitney õpetustele: „Ükski valu, mida me kannatame, ükski katsumus, mis meile osaks saab, pole ülearune. See tõstab meie harituse taset, aitab kaasa selliste omaduste kujunemisele, nagu kannatlikkus, usk, meelekindlus ja alandlikkus. Kõik, mida me kannatame, ja kõik, millele iseäranis kannatlikult vastu peame, tugevdab meie iseloomu, puhastab meie südant, avardab meie hinge ning muudab meid hoolivamaks ja ligimestarmastavamaks, väärilisemaks, et meid saaks kutsuda Jumala lasteks .. ning läbi valu ja kannatuste, vaeva ja katsumuste õpime seda, milleks oleme siia tulnud” (tsiteeritud Spencer W. Kimballi raamatus Faith Precedes the Miracle, 1972, lk 98).

Ja ühtäkki said pühakirjakohad Päästja kannatustest, kui Ta tegi piiritu ja igavese ohverduse, minu jaoks tähendusrikkamaks ja liigutasid mind veelgi enam.

„Seepärast käsin ma sul meelt parandada – paranda meelt, et ma ei peaks sind lööma oma suu vitsaga ja oma raevuga ja oma vihaga, ja et sinu kannatused ei oleks kibedad – sa ei tea, kui kibedad, sa ei tea, kui teravad, jah, sa ei tea, kui rasked kanda.

Sest vaata, mina, Jumal, olen neid asju kannatanud kõikide eest, et nemad, kui nad meelt parandavad, ei peaks kannatama;

aga kui nad meelt ei paranda, peavad nad kannatama just nagu mina,

milline kannatus pani mind, Jumalat ennast, suuremat kõigist, valust värisema ja veritsema igast poorist, ja kannatama nii kehas kui vaimus ning soovima, et ma võiksin pääseda kibeda karika joomisest –

ometi, au olgu Isale, ja ma jõin ja lõpetasin oma ettevalmistused inimlaste heaks” (ÕL 19:15–19).

Päästja ei kohkunud tagasi Ketsemanis ega Kolgatal.

Ka vanem Maxwell ei kohkunud tagasi. See vägev apostel pürgis vankumatult edasi ja sai oma õnnistuseks surelikkuses täiendavalt aega, et armastada, teenida, õpetada ja tunnistada. Tema elu lõpuaastad rõhutasid hüüumärgina ta eeskujulikku pühendunud jüngripõlve – nii sõnade kui tegude poolest.

Usun, et enamik meist ilmselt eeldab, et vaimselt nii võimekas, kogenud ja suur mees nagu vanem Maxwell seisab tõsise haiguse ja surmaga silmitsi kindlalt, elegantselt, väärikalt ning Jumala plaani mõistes. Ja seda ta ka tegi. Minu tänane eesmärk on tunnistada, et sellised õnnistused pole mõeldud ainuüksi Kiriku üldjuhtidele või mõnele valitud liikmele.

Alates ajast, mil mind kutsuti täitma vanem Maxwelli surmaga Kaheteistkümne Kvoorumis tekkinud tühemikku, on mu ülesanded ja ringsõidud võimaldanud mul tutvuda ustavate, julgete ja vaprate viimse aja pühadega kõikjal maailmas. Tahan rääkida teile noorest mehest ja noorest naisest, kes on õnnistanud mu elu ja kellelt ma olen saanud vaimselt olulisi õppetunde, kuidas mitte tagasi kohkuda ja kuidas teha nii, et meie enda tahe „neeldub Isa tahtesse” (Mo 15:7).

Lugu on tõesti aset leidnud ja need inimesed on päriselt olemas. Ma ei kasuta siiski asjaosaliste tegelikke nimesid. Ütlen noore mehe kohta Jaan ja noore naise kohta Eda. Mul on luba kasutada ka nende päevikutest valitud avaldusi.

Ärgu sündigu minu, vaid sinu tahtmine

Jaan on vääriline preesterluse hoidja ja teenis ustavalt põhimisjonärina. Pärast misjonilt koju naasmist käis ka kohtamas ja abiellus õigemeelse ja imetoreda noore naise Edaga. Päeval, mil nad ajaks ja kogu igavikuks Issanda kojas kokku pitseeriti, oli Jaan 23 ja Eda 20. Palun hoidke Jaani ja Eda vanust loo käigus meeles.

Umbes kolm nädalat pärast templis abiellumist diagnoositi Jaanil luuvähk. Kui Jaani kopsudest leiti ka vähisõlmi, polnud prognoos hea.

Jaan kirjutas päevikusse: „See oli mu elu hirmsaim päev. Mitte üksnes seetõttu, et mulle öeldi, et mu on vähk, vaid ka seetõttu, et olin äsja abiellunud ja tundsin, et olen abikaasana läbi kukkunud. Olin meie uue pere toitja ja kaitsja ja nüüd, mil olin olnud kolm nädalat selles rollis, tundsin, et olen läbi kukkunud. Tean, et see mõte on absurdne, kuid see oli üks hullumeelsetest asjadest, mida endale kriisihetkel ütlesin.”

Eda märkis: „Need uudised olid muserdavad ja mäletan, kui väga need meie vaatenurka muutsid. Oodates Jaani analüüside vastuseid, kirjutasin ma haigla ooteruumis tänukaarte pulmakinkide eest. Kuid saanud teada, et Jaanil on vähk, ei tundunud haudepotid ja kööginõud enam tähtsad. See oli mu elu halvim päev, kuid mäletan, et läksin tol õhtul voodisse tänulikuna templis pitseerimise eest. Kuigi arstid andsid Jaanile vaid 30 protsenti lootust ellu jääda, teadsin ma, et ustavaks jäädes on mul sajaprotsendiline võimalus olla igavesti temaga.”

Umbes kuu aega hiljem tegi Jaan algust kemoteraapiaga. Ta kirjeldas oma kogemust järgmiselt: „Tundsin end ravi tagajärjel haigemana kui kunagi varem. Mu juuksed langesid välja, võtsin alla 19 kilo ja kehal oli tunne, nagu laguneks see koost. Kemoteraapia mõjus mulle ka emotsionaalselt, hingeliselt ja vaimselt. Elu kemoteraapia ajal oli nagu ameerika mägedel tõusude, languste ja kõige vahepealsega. Kuid kõige selle kestel ei kaotanud me Edaga usku, et Jumal teeb mind terveks. Me lihtsalt teadsime seda.”

Eda pani kirja järgmised mõtted ja tunded: „Ma ei kannatanud, et Jaan ööbib haiglas üksinda, ja magasin seega kõik ööd ta palatis väikesel diivanil. Päeval külastas meid palju sõpru ja sugulasi, aga ööd olid kõige raskemad. Jõllitasin lakke ja mõtisklesin, mis Taevasel Isal on meie jaoks plaanis. Vahel uitasid mu mõtted pimeduses ja hirm Jaani kaotamise ees oli mu üle võimust võtmas. Siiski teadsin, et need mõtted ei pärine Taevaselt Isalt. Palusin üha sagedamini tröösti ja Issand andis mulle jõudu edasi minna.”

Kolm kuud hiljem tehti Jaanile operatsioon suure jalakasvaja eemaldamiseks. Jaan ütles: „Operatsioon oli meie jaoks tohutu tähtsusega, kuna kasvaja patoloogiaanalüüsid pidid näitama, kui suur osa sellest oli elujõuline ja kui suur osa vähist on surnud. Need analüüsid pidid andma meile märku kemoteraapia tõhususest ja kui agressiivselt edasise raviga jätkata.”

Kaks päeva pärast operatsiooni läksin ma Jaani ja Eda haiglasse vaatama. Rääkisime esimesest korrast, kui Jaaniga misjoniväljal kohtusin, nende abielust, vähist ja igavikulise tähtsusega õppetundidest, mida surelikkuse katsumustest õpime. Kui koosveedetud aeg hakkas lõpule jõudma, küsis Jaan, kas ma annaksin talle preesterluse õnnistuse. Vastasin, et mul on hea meel seda õnnistust anda, kuid pean temalt esmalt midagi küsima.

Esitasin küsimused, mida polnud ette planeerinud ja millele polnud varem kunagi mõelnud: „Jaan, kas sul on usku mitte terveks saada? Kas sul on usku alluda meie Taevase Isa tahtele ja mitte terveks saada, kui meie Taevane Isa tahab, et sind viiakse vaimumaailma oma teenistust jätkama, juhul kui noorena sured?”

Küsimused, mida olin õhutatud sellele paarile esitama, olid mulle ausalt öeldes üllatuseks. Päästja ja Ta teenijad kasutasid pühakirjades sageli vaimset tervendamise andi (vt 1Kr 12:9, ÕL 35:9; 46:20) ja tajusid, et inimesel oli usku terveks saada (vt Ap 14:9; 3Ne 17:8; ÕL 46:19). Kuid kui me Jaani ja Edaga üheskoos nõu pidasime ja nende küsimustega maadlesime, saime üha enam aru, et kui Jumal tahab, et see tubli noor mees saab terveks, saab ta selle õnnistuse üksnes siis, kui vapral paaril jagub esmalt usku mitte terveks saada. Teisisõnu pidid Jaan ja Eda Issanda Jeesuse Kristuse lepituse kaudu saama jagu meis kõigis olevast „loomupärase inimese” (Mo 3:19) kalduvusest kannatamatult nõuda ja lakkamatult peale käia, et saada õnnistusi, mida tahame ja arvame väärivat.

Märkasime põhimõtet, mis käib iga pühendunud jüngri kohta − tugev usk Päästjasse tähendab nõustuda oma elus allaheitlikult Tema tahte ja ajastusega, isegi kui tulemus pole see, mida lootsime või tahtsime. Loomulikult soovinuks, igatsenuks ja palunuks Jaan ja Eda kõigest väest, meelest ja jõust tervenemist. Kuid mis veelgi tähtsam, nad oleks „tahtliku[lt] allu[nud] kõigile asjadele, mida Issand näeb sobivaks [neile] määrata, just nagu laps allub oma isale” (Mo 3:19). Tõepoolest, nad olnuks nõus „pakku[ma] kogu oma hing[e] ohvriannina temale” (Om 1:26) ja palvetama alandlikult: „Isa, kui sa tahad, siis võta see karikas minult ära; ometi ärgu sündigu minu, vaid sinu tahtmine!” (Lk 22:42)

Jaani, Eda ja mind esmapilgul nõutuks tegevad küsimused kuulusid ühtäkki evangeeliumi paradokside kõikehaarava kavandi juurde. Kaaluge Päästja manitsust: „Kes oma elu leiab, kaotab selle, ja kes oma elu kaotab minu pärast, leiab selle” (Mt 10:39). Ta kuulutas ka: „Aga paljud esimesed jäävad viimseiks, ja viimsed saavad esimesteks!” (Mt 19:30) Ja oma viimse aja pühadest jüngritele andis Issand nõu: „Sinu sõna kaudu tehakse paljud kõrged madalaks ja sinu sõna kaudu paljud madalad ülendatakse” (ÕL 112:8). Nõnda näis usk mitte terveks saada sobivat just õigesti hingesüüvivate paradokside vägevasse plaani, pannes meid küsima, otsima ja koputama, et saada teadmisi ja mõistmist (vt 3Ne 14:7).

Võtnud vajalikul määral aega, et mu küsimuste üle järele mõelda ja oma naisega rääkida, ütles Jaan mulle: „Vanem Bednar, ma ei taha surra. Ma ei taha Eda maha jätta. Kuid kui Issand tahab mind vaimumaailma üle viia, siis ma arvan, et olen sellega rahul.” Mu süda paisus tänutundest ja imetlusest, kui olin tunnistajaks, kuidas see noorpaar seisis silmitsi kõikidest vaimsetest raskustest kõige enam nõudvaga – oma tahte allaheitliku allutamisega Jumala tahtele. Mu usk tugevnes, kui nägin pealt, kuidas see paar lasi oma tugeval ja arusaadaval soovil terveks saada „neeldu[da] Isa tahtesse” (Mo 15:7).

Jaan kirjeldas oma reageeringut meie jutuajamisele ja saadud õnnistusele järgmiselt: „Vanem Bednar jagas meiega vanem Maxwelli mõtet, et mitte tagasi kohkuda on parem kui ellu jääda. Vanem Bednar küsis meilt seejärel: „Ma tean, et teil on usku saada terveks, kuid kas teil on usku mitte terveks saada?” See oli minu jaoks võõras mõte. Ta küsis põhimõtteliselt, kas mul on usku nõustuda Jumala tahtega, kui Ta tahab, et ma terveks ei saa? Kas oleksin valmis alluma ja nõustuma, kui mul jõuaks kätte aeg surra ja minna vaimumaailma?”

Jaan jätkas: „Usk mitte saada terveks tundus ebaloomulik, kuid see vaatenurk muutis mu naise ja minu mõtteviisi ja võimaldas meil usaldada täiel määral Isa plaani meie jaoks. Saime teada, et meil peab olema usku, et Issand kannab meie eest hoolt, milline tulemus ka poleks, ja juhatab meid sealt, kus me oleme, sinna, kus me olema peame. Palvetades ei palunud me enam „Palun tee mind terveks”, vaid „Palun anna mulle usku võtta vastu kõik, mis sul minu jaoks plaanis on”.

Kuna vanem Bednar oli apostel, olin ma kindel, et ta õnnistab mu kehaosasid ümber häälestuma ning ma hüppan voodist ja hakkan tantsima või teen midagi muud selletaolist! Kuid kui ta mind tol päeval õnnistas, hämmastas mind, et tema öeldud sõnad kattusid peaaegu täielikult mu isa, äia ja misjonijuhataja sõnadega. Mõistsin, et lõpuks pole sel tähtsust, kelle käed on mu pea peal. Jumala vägi ei muutu ning Tema tahe tehakse meile teatavaks individuaalselt ja Ta volitatud teenijate vahendusel.”

Eda kirjutas: „See päev oli minu jaoks tulvil segaseid tundeid. Olin veendunud, et vanem Bednar paneb oma käed Jaani pea peale ja teeb ta vähist täiesti terveks. Teadsin, et ta võib preesterluse väega terveks saada ja tahtsin nii väga, et see nii läheks. Kui ta õpetas meile usust mitte terveks saada, tundsin ma õudust. Tolle hetkeni polnud mul vaja kunagi rinda pista tõsiasjaga, et Issanda plaani võiks kuuluda vastse abikaasa kaotamine. Mu usk sõltus minu tahetud tulemustest. See oli nii-öelda ühemõõtmeline. Kuigi tundsin algul õudust, vabastas mõte usust mitte terveks saada mind lõpuks muretsemisest. See võimaldas mul usaldada täielikult, et mu Taevane Isa tunneb mind paremini kui ma ise ja teeb, mis on minu ja Jaani jaoks parim.”

Õnnistus sai antud ning möödusid nädalad, kuud ja aastad. Jaani vähk taandus imekombel. Tal õnnestus lõpetada ülikool ja saada tulus töö. Jaani ja Eda suhted üha tugevnesid ja nad tundsid ühisest elust rõõmu.

Mõni aeg pärast seda sain ma Jaanilt ja Edalt kirja, kus nad teatasid mulle, et vähk on tagasi tulnud. Jätkati kemoteraapiaga ja plaanis oli operatsioon. Jaan selgitas: „Uudis polnud minu ja Eda jaoks mitte ainult pettumust valmistav, vaid tegi meid nõutuks. Kas meil jäi esimene kord midagi õppimata? Kas Issand ootas meilt midagi enamat? Kasvanud üles viimse aja pühadena, oli meie jaoks tavaline käia Kirikus ja kuulda lauset „Kõik katsumused, mis Jumal annab, tulevad meile kasuks”. Kui aus olla, siis ei näinud ma, kuidas see mulle kasuks tuleb!

Nõnda hakkasin palvetama, et saada selgust ja et Issand aitaks mul mõista, miks vähk tuli tagasi. Sain oma vastuse, kui lugesin ühel päeval Uut Testamenti. Lugesin lugu Kristusest ja apostlitest merel, kui tõusis torm. Kartes, et paat läheb kummuli, pöördusid jüngrid Päästja poole ja küsisid: „Õpetaja, kas sa ei hooli sellest, et me hukkume?” See oli täpselt see, mida mina tundsin! Kas sa ei hooli, et mul on vähk? Kas sa ei hooli, et me tahame luua perekonda? Kui ma aga edasi lugesin, leidsin ma oma vastuse. Issand vaatas neile otsa ja ütles „Teie nõdrausulised” ja sirutas oma käe välja ja meri jäi vaikseks.

Tol hetkel pidin ma endalt küsima: „Kas ma tõepoolest usun seda? Kas ma tõepoolest usun, et Ta tol päeval mere vaigistas? Või on see lihtsalt tore lugu, mida lugeda?” Vastus on järgmine: ma usun! Ja kuna tean, et Ta vaigistas mere, teadsin ma silmapilkselt, et Ta võib mind terveks teha. Kuni selle hetkeni oli mul olnud raskusi kooskõlastada oma vajadus Kristusesse uskuda Tema möödapääsmatu tahtega. Nägin neid kui kahte eraldiseisvat asja ja vahel oli mul tunne, et üks on teisega vastuolus. „Miks peaks mul olema usku, kui lõpuks jääb nagunii peale Tema tahe?” küsisin ma. Teadsin pärast seda kogemust, et usk – vähemalt minu olukorras – polnud tingimata teadmine, et Ta teeb mind terveks, vaid et Ta võib mind terveks teha. Pidin uskuma, et Ta võib, ja kas see ka juhtub, sõltub juba Temast.

Kui lasin neil kahel ideel – Jeesusele Kristusele keskendunud usul ja täielikul allumisel Tema tahtele – oma elus koos eksisteerida, leidsin ma suuremat tröösti ja rahu. Issanda käe märkamine oma elus on olnud imeline. Asjad on langenud oma kohale, on juhtunud imed ja meid teeb jätkuvalt alandlikuks, kui näeme enda jaoks avanemas Jumala plaani.”

Rõhutan veel kord Jaani avaldust: „Kui lasin neil kahel ideel – Jeesusele Kristusele keskendunud usul ja täielikul allumisel Tema tahtele – oma elus koos eksisteerida, leidsin ma suuremat tröösti ja rahu.”

Õigemeelsusest ja usust on tõepoolest abi mägede liigutamisel – kui mägede liigutamine täidab Jumala eesmärki ja vastab Tema tahtele. Õigemeelsusest ja usust on tõepoolest abi haigete, kurtide ja lombakate terveks tegemisel – kui tervenemine täidab Jumala eesmärki ja vastab Tema tahtele. Seetõttu jäävad paljud mäed liigutamata ka tugeva usuga ning kõik haiged ja põdurad ei saagi terveks. Kui kogu vastasseisu kärbitaks, kui kõik haigused võetaks ära, läheksid Isa plaani põhieesmärgid nurja.

Paljusid õppetunde, mida surelikkuses saama peame, võib saada üksnes selle kaudu, mida kogeme ja mis meile vahel kannatusi toob. Jumal ootab meilt ning usaldab meid, et kohtame ajutist surelikku vastasseisu Tema abiga, et saaksime õppida, mida vaja, ning saada lõpuks selliseks, nagu peame saama igavikus.

Kõikide asjade tähendus

Lugu Jaanist ja Edast on ühtlasi tavaline kui ka tavatu. See noor paar esindab miljoneid ustavaid, lepinguid pidavaid viimse aja pühi kogu maailmas, kes pürgivad edasi mööda kitsast ja ahast teerada püsiva usuga Kristusesse ja täiusliku lootuse säraga. Jaan ja Eda ei teeninud Kirikus silmapaistvates juhiametites, nad ei olnud üldjuhtide sugulased ning tundsid vahel kahtlust ja hirmu. Paljudes sellistes üksikasjades on nende lugu üpris tavaline.

Kuid vennad ja õed, need noor mees ja noor naine said oma õnnistuseks tavatul kombel kannatuste ja raskuste kaudu igavikuks olulisi õppetunde. Jagasin seda episoodi teiega, kuna Jaan ja Eda, kes on just nagu nii paljud teie seast, hakkasid mõistma, et mitte tagasi kohkuda on tähtsam kui ellu jääda. Seetõttu ei seisnenud nende kogemus põhiliselt elamises ja suremises, vaid pigem õppimises, elamises ja kellekski saamises.

Usk Jeesuse Kristuse pühasse nimesse ja Ta nime usaldamine, vagur alistumine Tema tahtele ja ajastusele, edasipürgimine „väsimatu usinusega” (Hl 15:6) ning Tema käe tunnistamine kõikides asjades on vägev vaimne kombinatsioon, mis annab teed Jumala kuningriigi rahutoovatele asjadele, mis toovad rõõmu ja igavese elu (vt ÕL 42:61). Seistes silmitsi näiliselt ülekaalukate probleemidega, elas see paar „rahulikku elu .. kõiges jumalakartuses ja aususes” (1Tm 2:2). Nad elasid rahuarmastavalt (vt Mn 7:4) inimlaste kõrval ja nende seas. „Ja Jumala rahu, mis on ülem kõigest mõistusest, [hoidis nende] südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses” (Fl 4:7).

Nende lugu on, on olnud või võiks olla paljudele teist oma lugu. Te seisate, olete seisnud või hakkate seisma silmitsi samaväärsete eluprobleemidega ning teete seda sama vapralt ja samasugusest vaimsest vaatenurgast nagu Jaan ja Eda. Ma ei tea, miks mõned inimesed saavad igaviku õppetunnid katsumuste ja kannatuste kaudu, samas kui teised saavad sarnaseid õppetunde päästmise ja tervenemise kaudu. Ma ei tea kõiki põhjuseid, kõiki eesmärke ja ma ei tea kõike Issanda ajastuse kohta. Meie teiega saame öelda koos Nefiga, et me „ei tea kõikide asjade tähendust” (1Ne 11:17).

Kuid mõnda asja tean ma absoluutselt. Tean, et oleme armastava Taevase Isa vaimulapsed. Tean, et Igavene Isa on õnneplaani autor. Tean, et Jeesus Kristus on meie Päästja ja Lunastaja. Tean, et Jeesus tegi Isa plaani võimalikuks oma piiritu ja igavese lepitusega. Tean, et Issand, keda haavati, vigastati ja kisti meie pärast (vt Jesus of Nazareth, Savior and King. Hymns, lk 181), saab aidata ja tugevdada „oma rahvast vastavalt nende jõuetusele” (Al 7:12). Ja ma tean, et üks suurimaid surelikkuse õnnistusi on mitte tagasi kohkuda, lastes omaenda tahtel „neeldu[da] Isa tahtesse” (Mo 15:7).

Kuigi ma ei tea kõike, kuidas, millal, kus ja miks need õnnistused ilmnevad, tean ma ning tunnistan, et need on tõelised. Tunnistan, et kõik see on tõsi ja et meie teame Püha Vaimu väega piisavalt palju, et anda kindlat tunnistust nende jumalikkusest, tõelisusest ja tõhususest. Armsad vennad ja õed! Ma kutsun teie peale järgmise õnnistuse: kui pürgite elus edasi vankumatu usuga Kristusesse, on teil võime mitte tagasi kohkuda. Ma tunnistan sellest ja annan selle õnnistuse Issanda Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.

© 2013 Kõik õigused kuuluvad Intellectual Reserve Inc’ile. Ingliskeelse originaali heakskiit: 8/12. Tõlke heakskiit: 8/12. Originaali pealkiri: That We Might „Not … Shrink”. Estonian. PD50045417 124