Jumalalt tulnud õpetajaks

Vanem Kim B. Clark

Seitsmekümnest

Õhtu vanem M. Russell Ballardiga

Kõne KHSi usuõpetajatele • 26. veebruar 2016 • Salt Lake’i Tabernaakel

Mu kallid vennad ja õed! Olen tänulik, et saan olla täna õhtul koos teiega. Eriti soovin ma avaldada tänu kõikidele õpetajatele ja nende abikaasadele ning kõigile, kes toetavad neid, kes õpetavad. Minu tütre mees on varahommikuse seminari õpetaja ja seega ma tean, kui suurt ohverdust ja pühendumist on vaja, et õpetada varahommikust seminari, ning ma olen näinud, milline mõju on põhikohaga õpetajatel kasvavale põlvkonnale, nende hulgas minu lastelastele. Õnnistagu Jumal teid kõige eest, mida te teete.

Eelmise aasta augustis kõnelesin ma teile vajadusest täita meile antud suurt vastutust. Peame harima oma kasvavat põlvkonda sügavamalt ja vägevamalt, kui oleme kunagi varem harinud. Ja see tähendab, et me peame olema paremad ja tegutsema paremini kui kunagi varem.

Kui ma olen mõtisklenud sellele Issandalt antud ülesandele ja võimalusele täna õhtul paar sõna öelda, on mu mõttesse tulnud Nikodeemuse öine külaskäik Päästja juurde, mis on kirjas Johannese kolmandas peatükis. Nikodeemus ütles: „Rabi, me teame, et sa Jumalalt oled tulnud õpetajaks; sest keegi ei või teha neid imetähti, mida sina teed, kui Jumal ei ole temaga!”¹

Need sõnad ei kuuluta ainult, kes Jeesus on – Jumalalt tulnud õpetaja –, vaid ka seda, mida Jumalalt tulnud õpetajad teevad. Nad teevad imetähti nende elus, keda nad õpetavad, sest Jumal on nendega.

Ma tunnen üht sellist õpetajat väga hästi. Ma soovin teiega täna õhtul jagada tähendamissõna temast. Selle nimi on „Tähendamissõna lastetoa õpetajast”.

Teatud õde kutsuti oma koguduses lastetoa õpetajaks. Ta oli saanud ülikoolis hea hariduse ja tal oli palju ideid, milliseid tegevusi ja meisterdamisi lastega teha. Ta otsustas muuta lastetoa näidiseeskujuks.

Mitme nädala möödudes tundis õde ennast heidutatuna. Lastetuba oli koorem. Ta tundis õudust laste ees. Vaatamata tema plaanidele lapsed virisesid ja nutsid ning ignoreerisid teda iga nädal. Miski, mida ta püüdis teha, ei toiminud. Iga nädal tuli ta nuttes koju.

Oma meeleheites hüüdis ta: „Ma olen andnud endast parima! Mida enamat saaksin ma teha?”

Talle turgatas pähe üks mõte: küsi Taevaselt Isalt, mida sa tegema peaksid. Pühkides silmist pisarad, põlvitas ta palves. Ta palvetas lastetoa, oma lootuste, meeleheite ja pettumuse üle. Ta palus Tema abi ja juhatust.

Taevane Isa vastas tema palvele. Talle tuli tugev mulje: sinu tunni kava on keskendunud sinule. Keskendu selle asemel hoopis lastele; õpi neid tundma ja armasta neid.

See oli hea nõu, hea sõnum, kuid seda oli raske kuulda. Õde teadis, et ta peab meelt parandama. Ta pidi oma hoiakut muutma ja lähenema lastetoale teistmoodi. Ta palvetas ja uuris inspiratsiooni saamiseks pühakirju.

Kui õpetaja järgmisel pühapäeval lastetuppa läks, ei tundnud ta hirmu. Ta usaldas Issandat. Ta kohtus uksel lastega, põlvitas nende tasemele ja tervitas neid nimepidi. Ta rääkis nendega nende perest, nende lemmiktoidust ja paljust muust. Ta laulis nendega ja luges neile lugusid. Mõned lapsed nutsid ja virisesid, kuid tol nädalal valitses lastetoas teine tunne. Ja kui tunnid läbi said, oli õde küll väsinud, kuid mitte nutune.

Vähehaaval, kui see hea õde lapsi paremini tundma õppis, muutusid tema tunded nende vastu. Lastetoa õpetaja hakkas ootama pühapäeva saabumist. Ta oli rõõmus ja õnnelik, et sai olla koos oma lastetoa lastega. Ta armastas neid.

Ja ta sai inspiratsiooni. Ühel pühapäeval võttis ta lastetuppa kaasa fotoaparaadi ja tegi igast lapsest pilti. Ta valmistas pilditahvli, kinnitas sellele iga lapse pildi ja võttis selle iga nädal lastetuppa kaasa. Lastele meeldis näha tahvlil enda pilti. Nad tundsid ennast tähtsana ja armastatuna.

Mõne aja möödudes hakkas lastetoa õpetaja laste õpetamisel oma tegevusi ja projekte rakendama. Need meeldisid lastele. Lastele meeldis lastetoas nii väga, et nad lausa jooksid sinna kohe pärast sakramendikoosolekut. Lastele meeldis lastetoas. Neile meeldis lastetoa õpetaja ja õpetaja armastas lapsi.

Sellest tähendamissõnast võib õppida palju põhimõtteid. Kõige tähtsam neist on usk Taevasesse Isasse ja Tema Pojasse Jeesusesse Kristusesse. Õpetaja usk aitas tal palves põlvitada, see oli usk, mis motiveeris teda meelt parandama ja edasi tegutsema, teadmata täpselt, mida ta pidi tegema. Usk on esimene põhimõte.

Teine on lootus. Lastel on raske olla lastetoas. Nad võivad tunda hirmu või üksildust või isegi tunda end hüljatuna. Nad võivad otsida väljapääsu. Lastetoa õpetaja oli tundnud samu tundeid, kuid ta sai nendest üle ja teadis, et Kristuses on lootus. Tema lootus oli elav, helge ja särav ja lapsed tundsid seda.

Kolmas põhimõte on alandlikkus. Uhkus ja lihaliku käsivarre usaldamine on õpetajate töös ohtlik. Alandlikkus – olla õpetatav – on uhkusele heaks vastumürgiks. Lastetoa õpetaja tegutses usuga Kristusesse, alandades ennast oma Taevase Isa ees. Taevane Isa valgustas õpetajat ja õnnistas teda tarkusega Püha Vaimu väe kaudu.

Neljas põhimõte on armastus – Kristuse puhas armastus. Alguses polnud lapsi kerge armastada. Kuid lastetoa õpetajal oli usku Kristusesse ja ta pürgis edasi alandlikkuses ja lootes Temale, et neid lapsi armastada. Jumal õnnistas teda puhta Kristuse armastusega ja lapsed tundsid seda. Lastetoa õpetaja lõi nende lastega ligimesearmastuse sidemed. Nendest sidemetest said vaimsed kanalid, mille kaudu võis voolata õppimine, innustus ja lootus.

Vennad ja õed, ma palun Jumala õnnistust meie kõigi peale, et me kõik, mida me ka ei õpeta, võiksime tegutseda nende usu, lootuse, alandlikkuse ja armastuse põhimõtete järgi isegi suurema usinuse, julguse ja kannatlikkusega kui kunagi varem. Ma tean, et kui me seda teeme, siis on Kristuse arm meiega ja me võime tõeliselt saada Jumalalt tulnud õpetajateks, kes teevad imetähti oma õpilaste elus. Tunnistan sellest Jeesuse Kristuse nimel, aamen.